Tallinna kesklinn, vaade Eesti Meedia majale ja Kaksiktornile. Foto: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix

Hoone kukub ükskord kokku, kui ülemine korrus aina paremini väljaehitatud saab, ent alumine on ikka vaid mädanev karkass ja vundamenti pole ollagi, kirjutab kolumnist Malle Pärn.

Paljud inimesed on praegu üsna jõukad, ja oma eluga (ning poliitikutega) päriselt rahul. Nii et kellelegi on see süsteem olnud kasulik. Tore. Teed ja tänavad on täis kalleid autosid, mille rooli taga istuvad ennast ülbelt ning karistamatult liikluseeskirjadest kõrgemale asetavad indiviidid. Nad ei tunne või ei tunnista ümmarguse märgi sisse maalitud kiirusenumbreid. Ei maanteel ega linnas. Nad trügivad eessõitjast mööda isegi seal, kus on kiirus piiratud 50-le või 40-le kilomeetrile, ehkki peaaegu alati tuleb neil neid, kellest nad mööda trügisid, valgusfoori punase tule ees järele oodata. Nagu tuli roheliseks läheb, tuiskavad nad jälle minema, täpselt niisamuti, kuni järgmise valgusfoorini.

Niisiis, meil on suur hulk inimesi, kellele riik on võimaldanud laheda elu, ent kes ei austa selle riigi seadusi — rikkudes neid teadlikult, tahtlikult, ja pidevalt!

Siis miks peaksid selle riigi seadusi austama need inimesed, kellele see riik jätkuvalt maksab näljapalka, ehkki nad teevad kaasinimestele äärmiselt vajalikku tööd, ilma milleta ühiskond ei saaks üldse eksisteerida? Või need noored inimesed, kellelt riik küll lapsi nõuab, aga kes peavad selleks, et neid lapsi saada ja kasvatada, andma end rootsi mõisnikele eluaegseteks pärisorjadeks — sest ilma hiigelsuure pangalaenuta ei saa ükski noor pere endale kodu? Oma isamaal, kes temalt lojaalsust ja respekti ja järeltulijaid nõuab! Mille eest?

Euroopa sotsiaalhartas on punktid, mis puudutavad töötaja õigust saada töö eest palka, mis tagab inimväärse elatustaseme, ja iga inimese õigust eluasemele. Eesti riigikogu ei ole neid punkte ratifitseerinud, sest need pidavat käima Eestile üle jõu. Andke andeks, see kõlab nagu anekdoot. Samas on kõrgete riigiametnike pidevad suured palgatõusuhüpped ja Kreeka abipaketid sellele Eestile justkui täiesti jõukohased? Ja rumalate ning valelike, rahva enamuse kõlbelisi tundeid solvavate kampaaniate rahastamine mahub samuti kenasti meie ühisesse eelarvesse ära? Rääkimata tuhandetest agressiivsetest võõramaalastest, keda siia smugeldatakse meie arvel lahedat elu elama.

Kas tõesti poleks olnud võimalik sellel väikesel maal ehitada üles niisugune vabariik, kus kõik korralikud inimesed saaksid elada nii, et neil oleks kodu ja töö, kus nad tunneksid, et nad on riigile ja üksteisele vajalikud, väärikad, ning kus ametnik austaks kodanikku, keda ta peaks rõõmsal ja lahkel meelel teenima, mitte ülbelt röövima?

Kas meie riiki on ehitanud rumalad ja lühinägelikud poliitikud, ja majandust kujundanud rumalad ja lühinägelikud ärimehed? Kas nad on sinisilmselt uskunud osavate välismaiste sulide valesid? Kahekümne viie aastaga peaks üks tark ja osav majandusmees või finantsist ju suutma nii enda (kui ka riigi) varandust mitmekordseks kasvatada? Ja tark ning vastutustundlik poliitik peaks suutma ühiskonna hästi toimima panna? Või on viga milleski muus? Siis milles?

Kas pole meie riigiehitajatel ja ärimeestel kunagi olnudki soovi ega eesmärki normaalset Eesti riiki ehitada, vaid üksnes enda (ja oma mõttekaaslaste ning kinnimakstud valijate) isiklikku elu kasumlikult korraldada ja kindlustada? Ja peab ütlema, et selle tööga on nad tõesti suurepäraselt hakkama saanud. Aga see on muidugi tohutult lihtsam kui normaalse riigi ehitamine tervele rahvale.

Kullakesed, hoone kukub ju ükskord kokku, kui ülemine korrus aina paremini väljaehitatud saab, ent alumine on ikka vaid mädanev karkass ja vundamenti pole ollagi…

Harri Kivilo on välja öelnud huvitava mõtte: Eesti Wabariik oli edukas, sest meie toonased juhid ei läinud kelleltki küsima, kuidas meie riiki ehitada. Nad tegutsesid, lähtuvalt MEIE konkreetsetest oludest, ei kutsunud kokku igasugu “eksperte” rikastest riikidest, kellel ei saanud ju olla aimu sellest, missugune on meie olukord, mida meie rahvas vajab.

Meie uue vabariigi juhid aga käitusid vastupidiselt. Idast ja läänest sõitis siia kohale igasugu tarku, kes hakkasid meile kalli raha eest nähtamatut kangast kuduma. Nemad ehitasid moodsat mudelit, aga see mudel ei võta siin, Maarjamaal, juuri alla! Ja meil on liiga palju neid inimesi, kes, vaatamata rohkele propagandale, ei karda välja öelda, et meie kuningad kõnnivad alasti ringi.

Küllap oli nende “ekspertide” ja nõuandjate hulgas mitmeidki “terroriste”, kes on lahkelt aidanud hävitada meie põllumajandust, meie maaelu, meie majandust ja kultuuri… Nemad ei ole eksinud, see on olnud nende eesmärk, et Eestist saaks rumal tarbijaprovints Euroopa rikaste riikide jaoks.

Kurb on meie olukord…