Kolumn: presidendist, kes ei hoolinud Kristuse sünnipühast

Jõuluõhtu jumalateenistus Tallinna Kaarli kirikus. Foto: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix

Proua Kaljulaidi otsust vältida kristlikku jumalateenistust võib aktsepteerida või mitte, ent eelkõige on ta söönud omaenda sõnu, sest ta on lubanud rahvast ühendada, kirjutab kolumnist Roland Tõnisson.

Proua Kersti Kaljulaid on andnud aastalõpu eel põhjust endast rääkida veel rohkem, sest tal ei ole plaanis külastada kristlikke jumalateenistusi. Sellega on ta pahandanud märkimisväärset osa Eesti rahvast. Ka ei kuuluvat tema sõnul kirikus käimine jõulukommete juurde – selle pärast on veel enam rahvast pöördes.

Mille üle me aga siis imestame? Meie president on tegelikult eesti rahva nägu ja tema puhul kehtib tõesti ütlemine – rahvas on oma valitsejaid väärt.

Eestlastel on pühadega omad sotid. Linnastumisest alates oleme kaotanud sideme põllundusega ning sellega seotud rahvakalendriga. Omal ajal on meie rahvas elanud kõikvõimalike rukki-, kapsta- ja paastutähtpäevade järgi ja kristlik maailmavaade oli talurahval tulemuslikult põllunduskalendrisse ära lahjendatud. Pean tunnistama, et mind isiklikult tabavad paraja tugevusega aju- ja kõhukrambid, kui kuulen kusagil räägitavad kapstamaarja- või heinamaarja- või rukkimaarjapäevast. Põllupidajatest saan ma aga tegelikult aru, sest nende elutsükkel sõltus kündmise-külvi-lõikuse kordaminekust. Kui tänapäeval räägitakse kehvast kartulisaagist või viletsast vilja-aastast, siis kehitab keskmine linlane selle jutu peale vaid õlgu, kuna kartul ja sai on poest alati võtta olnud. Olgu siis pealegi, et Poolast toodud. Mida aga tähendas ikaldus varasematel aegadel ja kuidas näljahädad inimesi surmasid, võime nüüd rahulikult ajalooraamatuist lugeda.

Raskem on mõista neid, kellele mitte mingisugunegi kalender korda ei lähe peale nende, kus on kirjas nädalapäevad esmaspäevast reedeni ja eraldi puhkepäevad. Eks ole jaanipäeva ja jõuludegagi juhtunud sama lugu, et suuremale osale eesti rahvast on tegemist vaid kauaoodatud punaste numbritega kalendris. Siis saab end heast-paremast täis kaanida või pugida ning sellega kogu üritus piirnebki. Tõsi – käiakse ka kirikus. Ja pannakse pahaks, kui vaimulik meenutab kantslist, et kirikud on avatud muudelgi päevadel. See on keskmise eestlase jaoks sama müstiline anomaalia nagu seegi, et lilli võib naistele viia ka naistepäevavälisel ajal.

Kuigi mul on raske harjutada end mõttega, et meil on tegemist mitte Brüsseli määratud kuberneri, vaid (näiliselt) valitud presidendiga, pean ütlema, et paganlike jõulude ja kristlike pühade erinevuse osas on tal omamoodi õigus. Sõna “jõul” ei ole tõesti kristliku taustaga. See skandinaavia keeltest pärit laen on rootsi keeles jul. See on tähendanud talvist pööripäeva, mil päike taas oma õigused kätte saab ning piksejumal Thor hakkab üha otsustavamalt viibutama sõjavasarat Mjölnirit, millega jääd purustada (siit ka inglise keelne sõna sulamise kohta ehk melting). Vanainglise keeles nimetati seda olulist päeva sõnaga yule. Kuukalendrit järgides langes see ajavahemikule detsembrist jaanuari alguseni. Vanad roomlased tähistasid 25. detsembril Sol invictuse ehk “Võitmatu päikese” päeva.

Kuigi Christmas – praegune inglisekeelne sõna jõulude tähistamiseks – tuleneb vanainglise Cristes Maessae’st ehk Kristuse missast, on tänapäeval üldiselt levinud tava kasutada Kristuse sündimise püha puhul nimetust “jõulud” ja see ei tohiks kellelegi üllatuseks olla. Ka see, et kristliku misjoni levimisega mandri-Euroopasse sai see paganlik püha uue sisu – Jumala valgus tuli maailma. Keegi teoloogidest ei olegi kunagi väitnud, et Jeesus sündis “kesktalvel külmal ajal”, nagu ühes jõululaulus arvatakse, või et Jumal istub jalgu kõlgutades pilve peal, silmaga kolmnurk pea kohal.

Muidugi ei ole ammugi üllatuseks ka see, et protestantlik Euroopa, sealhulgas Eesti, on muutunud pigem uskmatuks maaks. Ometigi paganlust kunstlikult ellu äratada püüdes ei ole jõutud kaugemale popkultuurilaadsetest fantaasiaviljadest ja vaid väga väike osa elanikkonnast teab üldse, mida endast kujutas eelkristlik paljujumaluslik usund oma aruaamaga elust ja surmast.

Enamik inimesi on meil usuliselt väheteadlikud, et mitte öelda harimata. Siiski on nad seda meelt, et persoonid ja struktuurid, keda meile seatakse eeskujuks, annavad kodanikele kindlusetunde kui käituvad nii, nagu neilt eeldatakse – ka siis, kui meie juhtidele on olnud võimalik kirikuvisiitidest hoolimata heita ette ebaeetilisust. Tegelikult ongi ühiskonna psühholoogiline turvatunne seotud kindlakskujunenud traditsioonide väärtustamisega. Ning just nimelt juhtideks tõusnud või tõstetud isikute poolt, kes teistele eeskuju näitavad.

Proua Kaljulaid oleks võinud üles näidata presidendilt oodatavat suuremeelsust ning alanduda nendeni, kes on oodanud teda neile olulisse vaimsesse kodusse.

Mõned on kaitsnud proua Kaljulaidi otsust mitte osaleda variserlikel riitustel, mis on talle arusaamatud. Eks ta ole, et miski, mis on seotud inimestega, ei või olla täiuslik. Kes ei teaks seda paremini kui Kolmainus, kelle läbi meie maailmakõiksus on saanud alguse ja kelle silme all inglite hinged täitusid kadeduse ja vihaga. Kui palju võinuks põlata maist olemist Kristus Jeesus, kes osana sellest Kolmainsusest maa peal elades nägi kuidas südameid ja hingi muutvast ja elus hoidvast Jumala-suhtest oli saanud riituse enese pärast toimiv religioosne toiming. Ta oleks võinud hülgamiseni põlata inimeste teesklust, kes laotasid oma religioossust välja imetlemiseks inimeste silmade alla, mitte alanduses Jumala jalgade ette. Kui sageli näeme Vanas Testamendis kirjasolevast, et inimesed on pööranud oma selja Loojale ja põlanud prohveteid, kes kutsusid inimesi meeleparandusele. Looja oleks võinud korraldada veel ühe veeuputuse ja kogu selle kurjaks muutunud inimtõu Maa pealt pühkida. Sellest hoolimata tuli ta ise Jeesuses Kristuses selle halvaks läinud inimkarja sekka, et kannatada, surra ja päästa. Kolmainus oleks võinud kaotada kogu valeliku ja silmakirjaliku ritualismi, mis oli jumalasuhte lämmatanud… Aga selle asemel näitas Kolmainus Jumal üles halastust ka selles, et igal hingamispäeval Jeesus “läks sabatipäeval pühakotta, nii nagu see talle kombeks oli.” Nii loeme evangeeliumist. Sest maine olemine ei jõua igavikku ilma usklike inimeste ühiste eestpalveteta. Jeesus alandas end surmani. Pealegi – ristisurmani. Vaimulikud, arstid, päästjad, politseinikud – paljud inimesed lähevad oma ameti tõttu inimeste juurde, kellega ei ole alati meeldiv koos olla. Sest amet kohustab – ja kohustab olema nende suhtes ka kannatlik. Proua Kaljulaid oleks võinud üles näidata presidendilt oodatavat suuremeelsust ning alanduda nendeni, kes on oodanud teda neile olulisse vaimsesse kodusse.

Proua Kaljulaidi otsust vältida kristlikku jumalateenistust võib aktsepteerida või mitte, ent eelkõige on ta söönud omaenda sõnu, sest ta on lubanud rahvast ühendada. Postkaart, mida ta on sellel nädalal jaganud ja mille nimi on “Maa, mis kõlab kokku”, võib olla kantud heast ideest, ent tegelikult jääb selgusetuks, millise püha puhul on see välja antud ja kas seda on üldse jagatud mõeldes ühelegi pühale või on ehk tegemist pelgalt aastavahetuse tähistamisega. Igatahes ei meenuta see ei jul’i ega jyle‘t, kõige vähem Christmas’t. Proua Kaljulaidi kaart oma huvitavas lahenduses ei paranda ka seda tõsiasja, et tema tegevus ei ole mingilgi moel siiani olnud eesti rahvast ühendav. Külastades pagulasi Ristil sattus ta kirikussegi vaid seepärast, et see on end sidunud pagulastemaatikaga. Mina tema asemel oleksin vältinud üle pühakoja läve astumist, sest sellega on nii nagu palaganis “Vigased pruudid” – ei saa olla natuke rase ega saa Kirikut natuke austada või vaid veidi vihata.

Jään huviga ootama tema kantselei reaktsiooni kutsetele külastada mošeed, sünagoogi, Vao pagulaskeskust, hiiemetsa või -kivi või kristlikku rehabilitatsioonikeskust. Ootan sel juhul ka selgitust, miks proua Kaljulaid eelistab ühte seltskonda teisele ja kuidas peab see ühendama erinevaid Eesti elanikkonna rühmi või grupeeringuid või kuidas seda kõike nimetadagi.

Ja kuigi see ei ole praegu vist trendikas, soovin meie lugejatele head Kristuse sündimise püha. Nii on seda olulist tähtpäeva meil õigeusukirikus nimetatud. Hea nimi – miskit ei lähe siin ei sassi ega segamini.

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!