„Rahu" on sisuliselt okupatsioon, mida teostav võim katab riiklikku iseseisvust esindava sümboolikaga. See võim on aga muutnud maa ja rahva koloniaalprovintsiks, mille seadustest 80% juba praegu vorbitakse kusagil mujal ja mida „aborigeenid" peavad vastuvaidlematult aktsepteerima, kirjutab Objektiivi kolumnist ja vaimulik Roland Tõnisson.
Kui 2015. aasta sügisel sai alguse Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks hallatava portaali „Objektiiv" tegevus, ei olnud mul kahtlust sellise meediaväljundi vajalikkuses. Teravateks küsimusteks olid toona Euroopat räsiv massiimmigratsioon Lähis-Idast ja Aafrikast ning homoseksuaalse „maailmanägemuse" diktatuur vana hea Euroopa üle.
Võis olla enam kui kindel, et tuleb aeg, mil need teemad saavad aktuaalseks ka Eestis. Arvasin, et ilmselt saavad sellises Eestis elama minu lapsed, kes toona olid just teismeliseeast välja jõudnud. Ilmneb, et ka ma ise saan näha, kuidas vasakpoliitika ujutab Eesti üle immigrantidega, represseerib elanikkonda ebaseaduslike regulatsioonidega ning asub naeruvääristama loodusseadusi.
Nende aastate jooksul on olnud mitmeid üpris üliväga üliteravaid probleeme, millega kodanikkonda riigimeedia kütkeis hoida – inflatsioon, pandeemiad, plahvatuslikult kasvanud elamiskulud, sõda Ukrainas.
Kogu selle aja jooksul ei ole eesti rahvas saanud tunda end ei turvaliselt ega vabalt, veel vähem – hästi. Sellel on ka oma eesmärk – pidevalt ärevusseisundis inimene ja rahvas on kergemalt manipuleeritavad. Nad on altimad võtma omaks „asjatundjate" poolt pakutavaid tegevuskavasid ja päästeplaane, mida järgides olevat võimalik kriisiolukorrast välja tulla.
Nii raporteeriti ka „oranži revolutsiooni" aegsest (kas me enam mäletamegi, mis asi see oli?) Kiievist – linnas toimusid ööpäevaringselt plahvatused ja tulekahjud. Kui näis, et olukord hakkas rahunema, kõlasid uued plahvatused ja sireenid, ning need olid hajutatud linnas selliselt, et kogu linn oli toimuvast pidevalt häiritud.
Sellest lähtuvalt on migratsioonikriis vahetunud pandeemiaga, pandeemia lõppenud samal päeval kui algas sõda Ukrainas ja seda kohutavat verevalamist võib kasutada ükskõik millise tegevuse ja ükskõik milliste otsuste õigustamiseks.
Nüüd on järg homoseksuaalsuse legitimeerimise käes. Eesti rahvas seisab teelahkmel – kas jätkata endist viisi või lasta lõpuks lahti nõukogude pärandist ja astuda "Euroopa väärtuste" ruumi. Eesti rahval on teatud kõhklused ja kahtlused, sest teda on juba vähemalt paarkümmend aastat harjutatud pidama ennast rassistlikuks, homofoobseks, ksenofoobseks ja russofoobseks tagurlikuks olluseks.
Räägitakse desovietiseerimisest. Seda räägivad meile inimesed, kes on end libistanud kameeleonliku sujuvusega NLKP ja komsomoliaktiivi ridadest edumeelsete eurooplaste hulka. On olemas selline grupp seltsimehi ja seltsinaisi (vabandust! – seltsiisikuid ja seltsiolendeid), kes täna on eurooplased, ent võtaksid kätte balalaika, kui homme tuleks Putin ja lõikaksid endale pilusilmad, kui ülehomme peaks tulema veelgi kaugem naaber.
Nendesamade, isiklike taskute täitmise eest muretsevate „eurooplaste" käest kuuleme, et eestlased on rassistid ja seksistlikud sead. Eestlased ei sallivat vähemusi. Eestlased peaksid häbenema.
Siis kui toimus esimene "abieluvõrdsuse"-teemaline lõhestamine, imestas üks vanem Saaremaa proua sellise retoorika üle: „Meie külas elasid juba enne sõda kaks naist ühes majas. Ühel oli seelik selgas ja too toimetas kodus, teisel olid püksid jalgas ja see kündis põldu, tegi muid meestetöid, jõi meestega kõrtsis õlut ja tagus kaarte, ega keegi näidanud neile näpuga. Mõeldi, et las nad siis olla sellised, nagu nad on. Ise teavad."
Meile on räägitud aastaid, et tagurlastel on asja teiste inimeste magamistubadesse.
Ei ole eestlastel olnud asja teiste inimeste magamistubadesse. Ka Eestis üleriigiliselt tuntud omasooiharad on saanud vabalt toimetada nii, nagu nad soovivad, ega ole ühtegi neist tuleriidale viidud.
Eesti rahval ei ole olnud asja teiste inimeste magamistubadesse, ent see magamistuba on toodud tänavale ja inimesi sunnitakse seal toimetatavat pealt vaatama. Nüüd sunnitakse sellele ka aplodeerima.
Enne viimaseid riigikogu valimisi küsiti vahel mu arvamust võimalike tulemuste kohta. Ma ei ole prohvet, aga arvestades e-valimiste kasutamist, ning solki, millega „vabaks ajakirjanduseks" tituleeritav õukonnameedia valas üle Reformierakonna oponendid, võis arvata: „Nad teevad selle ära."
Sellise arvamuse avaldamiseks ei olnud tõesti vaja omada mingeid erakordseid võimeid, sest selles mängus reegleid ei olnud. Nagu ühes korralikus kinni makstud spordimatšis oli ühtedele lubatud kõik ja teistele ei olnud lubatud praktiliselt midagi.
Ja nüüd „nad teevadki selle ära" – vaevu vaevutakse teesklema dialoogi ühiskonna erinevate huvigruppidega. Meedia on täis "lillat revolutsiooni" – homoseksuaalsuse ja transideoloogia propagandat. Niinimetatud „paugud ja sireenid" ei tohi vaibuda nii kaua, kuni ka viimased vastalised on väsinud ja rahul sellega, et on saavutatud mingisugunegi rahu. Ja see rahu tuleb.
Selles „rahus" võib lapselt võtta ära ema või isa, andmata talle võimalustki tunda elu täisväärtuslikus perekonnas.
Selles „rahus" valitseb võrdsus, mida suurem osa ühiskonnast talub repressioonide kartuses niisamuti, nagu see toimib praeguses Läänes.
Selles „rahus" valitseb „harmoonia", mida ei riku „rassistid," „homofoobid" ja muud „šovinistid", sest äärmuslusesüüdistusega on neid võimalik vangistada.
See „rahu" on sisuliselt okupatsioon, mida teostav võim katab riiklikku iseseisvust esindava sümboolikaga.
See võim on muutnud maa ja rahva koloniaalprovintsiks, mille seadustest 80% juba praegu vorbitakse kusagil mujal ja mida „aborigeenid" peavad vastuvaidlematult aktsepteerima, sest muidu on nad pahasoovlikud mässajad. Lolle, kasvatamist vajavaid „aborigeene" hoitakse kuulekuses nende endi keskelt väljanopitud „brigadiride" poolt, kes on „demokraatlikeks valimisteks" nimetatud farsi järel upitatud kuberneri kaaskonnaks ja kes peavad oma peremeestele iga päev demonstreerima innukust koloniaalpoliitika eluviimisel. Jah … „Nad teevad selle ära," sest võrdseid reegleid selles poliitilises mängus ei ole.
Meie kaasaegne, munkade Athose mäel elanud püha Paisios on öelnud, et saatan avab oma palge aegamööda, sest kui ta teeks seda korraga, kohkuksid kõik. Vaevalt, et Paisios oli inimeste vihkaja, kellele ei läinud korda, näiteks, end vales kehas tundvate inimeste katsumused, ent ta teadis palvemehena, mida kujutab endast inimese hing. Teadis, kuidas on võimalik seda ära meelitada, ära osta ja kuidas on võimalik seda valitseda.
Saatan on avaldanud end kunagi marksismi näol arusaamas, et mehe ja naise liit on iganenud, lapsed kuuluvad riigile ja inimene on üldse ühiskonna omand. Toona, sada aastat tagasi, oli selline avaldus ehmatav ja vastav oli ka reaktsioon sellele. Nüüd on seesama ideoloogia jõudnud meieni ringiga tagasi – tasahilju, riietatud humanismi ja kaetud ilusate loosungitega inimkonna tulevasest õnnest, mille teed takistavad elemendid tuleb kõrvaldada. Nagu ka sada aastat tagasi, ent delikaatsemalt. Ent siiski samamoodi.
Looja loodud maailma vastu võitluse üks paradoks on aga see, et ükskõik kui suure võidukisaga see enda tulekust kuulutab, variseb ta lõpuks ikkagi kokku. Kuni tuleb uus seltskond „jalgratast leiutama" ja kuulutama, et enne neid ei ole olnud tõelist ühiskonda, vabadust ja võrdsust. Et siis taas anda ruumi Jumala loodud loodusele.
Kahju ainult, et paljud, lummatuna selle mitmevärvilise tsirkuse kisast ja kärast, lasevad end ära tinistada ja kogu komejanti kaasa tegema hakkavad. Oluline on sellele palaganile ka vastu seista nii palju kui võimalik, takistada tema hävituslikku tegevust ja hoida tekitatud kahju võimalikult madalal tasemel.
Mida teha selles olukorras? Väga lihtne – „mina ja mu pere, me kummardame Issandat." Tõsi – see on raske keset süüdistusi ja repressioone, ent inimene, kes teab, kuidas maitseb tõeline vabadus, ei vaheta seda kunagi kassikulla vastu, mida pakub rikutud inimloomuse poolt eksitatud, sihitult ringiratast kappav, ent seda kärarikkamalt lärmav inimkooslus, kes ennast „uueks normaalsuseks" nimetab.
Jah. „Nad teevad selle ära." Seekord. Ent koda, mida ei ehita Issand, ei püsi. Seda on nii mitu korda näha olnud. Seegi kord tuleb üle elada. Sellega ei pea kaasa minema.