Veiko Vihuri. Foto: Jüri Vlassov

Sõnavabadust ei või loovutada ilma võitluseta. Kui me lepime sellega, et suurel osal ühiskonnast tuleb loobuda oma mõtete ja veendumuste väljendamisest ning sõnaõigus on vaid revolutsioonilisel avangardil, siis oleme jõudnud tagasi sinna, kuhu valdav osa meist naasta ei taha, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.

Sõnavabadus on vaba ühiskonna üks olulisematest nurgakividest. Samas ei ole sõnavabadust mitte kunagi ega kusagil käsitletud absoluutsena. Näiteks üleskutseid vägivallale ei peeta sõnavabaduse osaks. Kui aga jätta kõrvale mõned üldiselt aktsepteeritud ja arusaadavad piirangud, on lääne ühiskondades sõnavabadust või laiemalt väljendusvabadust olulise väärtusena esile tõstetud.

Päris huvitav on sirvida ligi 20 aastat tagasi – aastal 2001 – ilmunud riigiõiguse kõrgkooliõpikut (autoriks Taavi Annus) ja kõrvutada selles väljendatud seisukohti tänase olukorraga. Kommentaariks Eesti põhiseaduse paragrahvile 40 („Sõnavabadus“) öeldakse seal: „Põhiseadus ei tee vahet erineva sisuga info vahel, seega on kaitstud sisuliselt igasugune eneseväljendamine, isegi kui see on šokeeriv või häiriv või ei ole enamuse poolt aktsepteeritav.“

Veidi hiljem korratakse sama mõtet: „Demokraatlik riik põhineb tolerantsil ning avaral silmaringil, kus tuleb aktsepteerida erinevate ja isegi äärmuslike poliitiliste ideede levikut.“

Lääne ühiskondi haaranud revolutsiooniline liikumine on suutnud sõnavabaduse kilpi osavalt ära kasutada oma radikaalsete ideede levitamisel. Uriiniga täidetud purki pistetud krutsifiks või karikatuur, mis kujutab Jumal-Poega sugulises vahekorras Jumal-Isaga („satiirileht“ Charlie Hebdo) – need ei üllata ega raba enam õieti kedagi. Kristlike ja traditsiooniliste religioossete ja ühiskondlike ideede, veendumuste ja väärtuste mõnitamine ja lammutamine on lubatud ning võetud koguni range kaitse alla.

Kuid nagu oleme võinud selles üha enam veenduda, on soositud vaid vasakpoolsed radikaalsed poliitilised ideed. Nn poliitiline korrektsus on langenud punase uduna üle kogu lääne ja on jõudsalt ahendamas sõnavabaduse piire. Suuresti toimib see enesetsensuurina. Et säilitada töökoht, väljavaated heale karjäärile ja seltskondlik positsioon („parketikõlblikkus“), hoidub inimene ise väljendumast n-ö ebakorrektselt, teades, et vastasel korral pälvib ta paljude inimeste hukkamõistu. Poliitilise korrektsusega lähevad kaasa ka erinevad asutused – näiteks ülikoolid, ettevõtted jne.

Kuid ilmselt pole see piisav. Sõnavabadus võib bumerangina ohustada revolutsioonilist ideoloogilist diktatuuri ennast. Seetõttu on välja mõeldud kaks kategooriat, millele viidates on võimalik harrastada n-ö legitiimset tsensuuri: valeinfo ja vihakõne. (Tsensuuri all ei pea ma silmas ainult riiklikke regulatsioone.)

Esimene kategooria on laiemalt tuntud valeuudiste (inglise k fake news) nime all, ent sageli ei mõelda sellega mitte ainult eksitava sisuga uudiseid, vaid üldse väärinfo levitamist kellegi või millegi kohta. Valeinfo levitamise vastane võitlus on läinud palju kaugemale, kui see on vajalik ja õigustatav – nimelt on peavoolumeedias hakatud harrastama nn faktikontrolli, mis on kujunemas žanriks, mille abil püütakse kujundada lugejate hoiakuid. Ja kui mõni käsitlus on kord juba kuulutatud valeinfoks, saab vastava postituse või veebilehe lasta teenusepakkujal maha võtta.

Ka vihakõne (inglise k hate speech) või õigemini vaenuõhutamine on esmapilgul igati mõistetav kategooria, kui tegemist on reaalset ähvardust või üleskutset sisaldava verbaalse ründega mõne isiku või isikute grupi aadressil. Probleem on aga selles, et vaenuõhutamiseks on püütud kvalifitseerida ka igati legitiimseid, sõnavabadusega kaitstud seisukohti, mis ei ole ideoloogiliselt vastuvõetavad.

Näiteks võib nii mõneski lääneriigis sattuda kristlik jutlustaja või poliitik õiguskaitseorganite uurimise alla, kui ta tsiteerib Piibli hukkamõistu homoseksuaalsele eluviisile. Hetkel markantseimaks näiteks on Soome rahvasaadiku Päivi Räsäneni suhtes algatatud menetlused. Erinevad vasakpoolsed-revolutsioonilised huvigrupid suruvad üha enam ühiskonnale peale oma tõlgendust keelatud vaenuõhutamisest, laiendades oma suva kohaselt vihakõne mõistet.

Üha enam kohtab seisukohta, et jõuliselt tuleks piirata populistlike ja paremäärmuslike ideede levikut, kuna need seadvat kahtluse alla inimõigused või inimväärikuse, eitades näiteks migrantide õigust asuda elama lääneriikidesse või kuulutades, et abielu on ühe mehe ja ühe naise liit. Isegi Eestis on juba väljendatud seisukohti, et traditsioonilise abielukäsituse kaitsmine on diskrimineeriv seksuaalvähemuste suhtes või koguni pisendab neid, olles seega lubamatu.

Niisiis on lubatava kõne kriteeriumiks tehtud teatud arusaam või tõlgendus inimõigustest. Mõistagi on see üsna valikuline tõlgendus, sest näiteks sündimata laste eluõiguse kaitseks sõna võtmine liigitub pigemini „vihakõne“ kui inimõiguste kaitsmise alla. Inimõiguste vastu toime pandav pühaduseteotus on aga nii koletu kuritegu, et see õigustab ketserite puhul sõnavabaduse piiramist.

Lisaks on terminid nagu populism või paremäärmuslus ebamäärased, propagandistlikult venivad, lubades vasakpoolsetel nende alla liigitada ükskõik mida, mis pole nende endi arusaamadega kooskõlas. Populisti või paremäärmuslase sildi külge saanud inimene muutub otsekui klassivaenlaseks ja imperialistide agendiks, kellel ei saa olla mingit põhimõttelist õigust oma ideid väljendada.

Ma kordan uuesti ülal toodud tsitaati Taavi Annuse koostatud õpikust: „Demokraatlik riik põhineb tolerantsil ning avaral silmaringil, kus tuleb aktsepteerida erinevate ja isegi äärmuslike poliitiliste ideede levikut.“ – Tolerantsil põhinemine tähendab seda, et demokraatlik ühiskond peab sallima ja lubama erinevaid, sealhulgas radikaalsenagi tunduvaid arvamusavaldusi, mitte seda, et rääkida on lubatud ainult kodanikel, kes on kuulutanud end sallivateks.

Sõnavabadust – nagu muidki olulisi kodanikuvabadusi – ei või käest anda ilma vastupanuta. Kui me lepime sellega, et suurel osal ühiskonnast tuleb loobuda oma mõtete ja veendumuste väljendamisest ning sõnaõigus on vaid revolutsioonilisel avangardil, siis oleme jõudnud tagasi sinna, kuhu valdav osa meist naasta ei taha.