Katkised sambad kultuuri lagunemise võrdkujuna. Foto: Bigstockphoto

Kultuuri hulka on lahedasti arvatud ja oma kaitse alla võetud ka roppused, laim, teotamine, alandamine, inimeste sündsustunnet solvav ja labane looming. Kuhu edasi? Mööda neljarajalist kiirteed düstoopilise progressi poole, küsib Malle Pärn oma kolumnis.

Vastandlikud grupid joonistuvad meil aina selgemini välja, sikud eralduvad lammastest lausa ise, ja üha vihasemat kisa teevad düstoopilise progressi pealesurujad, sotsialistliku perestroika ustavad jüngrid. 

Üllatuslikult on üheks imeliseks konservatiivse elik loomuliku elulaadi kaitseingliks saanud Lauri Vahtre, isamaalane, keda õnneks veel avaldatakse, pealegi üsna tihti. Rõõmu teeb ka minister Riina Solman.  

Suur tänu neile, teevad südame soojaks ja lisavad elavaid värve ka lootusetult halliks muutunud ametlikule meediale! Vahtre peaks kindlalt olema selle aasta arvamusliider.

Eelmise aasta laureaat Ivan Makarov on aga parnassilt alla lükatud, temast on saanud hoopis Objektiivi autor. Ilmselt oli ka tema “liiga vänge”, nagu PM arvamusest minule öeldi. Aga Vilja Kiisler ei ole liiga vänge, tema on just paras…

Makarov on nüüd heas seltskonnas. Nii tugevat arvamusmeeskonda nagu Objektiivil ei ole mitte ühelgi ajalehel, sest Objektiiv ei avalda ebaprofessionaalseid luulusid ega põhikooli kirjandeid. 

See on küllap taotlus, et neid konservatiive, kellele ametlik meedia sõna annab, on vaid üksikud, sest sellega saadakse jätta lugejatele mulje, justkui kirjaoskajaid konservatiive oleks meil väga vähe. Ei ole vähe. Ülejäänute lood visatakse lihtsalt prügikasti. 

Õnneks on meil olemas alternatiivmeedia. 

Ja alati avaldatakse konservatiivi kõrval kohe ka mingi liberaalist broileri demagoogianäidis, justkui vastuseks tervele mõistusele, justkui soovides reaalsust moonutada. Tühi lootus. Nad ei ole ilmselt isegi lugenud artikleid, millele nad on vastuse kokku kompileerinud. Nad jagavad oma päheõpitud vormeleid ning võitlevad omaenda väljamõeldud tuuleveskitega. Üpris skisofreeniline tegevus. 

Kirjutatud on, et meil ei ole ju võitlemist liha ja verega, vaid tegemist on vastandlike vaimude võitlusega. Oleme kõik vaid sõdurid suures sõjas Valguse isanda ja Pimeduse isanda vahel. 

Oh, lapsed, ärge riielge, ütles kunagi Papa Jannsen. Ka mina olen seda korduvalt öelnud. Miks ei võiks me kõiki tõesti võrdselt kohelda? Kuulame üksteist, peame üksteisest lugu, me istume ju ühes paadis!

Oh, kus sa sellega, eliit tahab olla eliit ja pööbel olgu vait, jäägu talle tema pastlad. 

Kurat on kangesti närviliseks läinud ja teeb aina vigu. Ta ei suuda või ei oska end enam varjata, ta jüngrid-nugipuugid on liiga läbinähtavad. Tal ei ole enam viitsimist neid targemaks õpetada. 

See on hea, et liberaalide valed on nii läbinähtavad, ükski terve mõistusega inimene neid enam tõsiselt ei võta, enamasti enam ei loegi, sest kõik nende demagoogiadogmad on igale poliitikahuvilisele juba pähe kulunud. Sealt ei tule iial midagi uut. 

Arukas inimene ei lase end ära petta nende valelikest, vastupidisteks pööratud loosungitest. Vaeseks, vaeseks on jäänud nende sõna- ja mõttevara. 

Eesti ametlik meedia on langenud allapoole elementaarset kultuurilist ja vaimset taset. Kui see on taotlus, uus kultuurirevolutsioon, siis oleks aus seda rahvale ka öelda, ent ausus ei kuulu liberaalsete väärtuste hulka. Loosung peabki olema valelik, sest siis on võimalik vähemalt naiivsemad oma võrku püüda. Mingiks ajaks. 

Kritiseerige, kui oskate, kui poliitik või valitsus midagi valesti teeb või ebaviisakalt käitub. Kui ei oska, siis olge vait ja ärge sõimelge tühja, ärge loopige tema pihta kive. 

Inimene peab end avalikkuses esinedes vaos hoidma, isegi siis, kui südame põhjast vihkab. Seda nimetatakse diplomaatiaks, ja poliitikasse ei maksa lubada inimesi, kel pole mingit aimu viisakast käitumisest, diplomaatiast, rahulikust argumenteeritud arutelust ega üleüldse demokraatiast. 

Haridust on vaja. Lolle ei tohi võimu ligidalegi lasta!

Riigi ja oma rahva vastane tegevus ja propaganda tuleb ära keelata, see ei ole sõnavabaduse piiramine, see on elementaarne viisakus. Riik peab oma kodanikku kaitsma tigedate idiootide eest. 

Kui inimene ise ei saa aru, et ta halvasti käitub, siis tuleb seda talle öelda, kasvõi riiklikul tasandil. 

Kultuuriministeerium peaks ka kultuuri eest hoolitsema, seda ei ole siiani mitte ükski kultuuriminister teinud. Vastupidi, nad on kultuuri hulka lahedasti arvanud ja oma kaitse alla võtnud ka roppused, laimu, teotamise, alandamise, inimeste sündsustunnet solvava ja labase loomingu kunsti nime all. 

Kuhu edasi? Mööda neljarajalist kiirteed düstoopilise progressi poole?