Kolumnist Malle Pärn hoiatab, et kui kooseluseadus vastu võetakse, tunnistatakse tõde valeks ja valetamine tõerääkimiseks, kuid valedele ei saa rajada normaalset ühiskonda.

Meie meedia on juba tükk aega üle ujutatud agitatsiooniga niinimetatud “kooseluseaduse” kaitseks. Terve rida sinisilmseid hea südamega inimesi juba pooldavadki seda seadust, kirjutavad naiivseid artikleid, annavad toetusallkirju ja “klikivad” propagandalehekülgi, justnagu kaasa tundes “rõhutud vähemustele”. Nad on omaks võtnud aktivistide poolt loodud demagoogilise retoorika, sõimavad loomuliku mõtlemisvõime alleshoidnud inimesi homofoobideks ja tagurlasteks, ning nimetavad juba ennastki kuulekalt “seksuaalideks” (heterodeks), tunnistades sellega, et inimesel kui liigil võibki olla mitu võrdselt normaalset seksuaalset “orientatsiooni”, mille alusel me kõik peame ennast hakkama identifitseerima.

See on vale. Inimesed jagunevad seksuaalselt meesteks ja naisteks. Vaid mehe ja naise vahekord annab järglasi, mis on kogu seksuaalsuse universaalne eesmärk ja põhjendus.

Väga paljud inimesed elavad oma pisikeses maailmas, neile ei lähe korda see, mis toimub ühiskonnas, maailmas. Need siis ütlevad, et “jätke nad rahule, las nad saavad oma tahtmist, nad ju tahavad olla õnnelikud”. Aga on ka palju inimesi, kes suudavad oma isiklikest soovidest ja ihadest kõrgemale näha, suudavad mõista, mis toimub maailmas, oskavad vahet teha hea ja halva, kasuliku ja kahjuliku vahel, ja hoolivad teistest inimestest, ka lastest ja lapselastest ning isegi tulevastest põlvkondadest. Need inimesed tahavad kaitsta igiigavesi väärtusi, mille hävitamine toob kaasa ka tsivilisatsiooni hävingu. Kurb, et nii paljud lühinägelikud seda ei mõista ja nende hoiatusi tõsiselt ei võta. Tark saab aru, kus kõneleb tarkus ja ausus, ning kus valetatakse, manipuleeritakse ja ehitatakse trooja hobuseid.

Elu on tõsine asi, sõbrad! Püüdke oma mõistus selge hoida, ärge minge kaasa hüsteeriliste poliitkorrektsete kampaaniatega. Kui laviin lastakse veerema, siis jääme kõik selle alla… Uskuge nägijaid ja tõerääkijaid, mitte pimedaid ja valetajaid!

Kui inimene arvab, et geikooselu võrdsustamine abieluga ei võta kelleltki midagi ära, siis võib talle ainult kaasa tunda. Järelikult TEMA jaoks ei ole armastus ja abielu enam pühad. Ta on midagi väga olulist inimlikku endas ära kaotanud. Enamasti nii ongi, et see, kes ise midagi pühaks ei pea, tahab selle võimaluse justkui kadedalt ära võtta ka kõigilt teistelt. Täiesti absurdsed on demagoogilised väited, et abielu on nagu ise devalveerunud ja sellepärast ei ole ta enam püha. Me peame lähtuma parimatest, mitte halvimatest. Kuni on veel inimesi, kellele abielu ON püha, ei tohi me seda pühadust mingite seadustega hävitada.

Kui keegi tahab kasutada kellegi teise nime, siis peab ta temalt luba küsima. On sulaselge häbematus öelda, et “mis sa sõdid vastu, see ei võta ju sinult midagi ära, sulle jääb su nimi ju alles”. Kas võtab või ei võta – seda saab öelda ikka ainult nimekandja ise. Tema sisetundega tuleb arvestada.

Kui meil on veel alles elementaarset lugupidamist üksteise vastu, siis tuleb arvestada traditsioonilise abielu kaitsjate vastuseisu ja hoiatustega. Loomulikult peaks sellega arvestama meie valitsus, kellele me oma kõhu kõrvalt väga kõrget palka maksame.

Inimene on oma kultuuriajalooga kujundanud seksuaalinstinktist imeilusa armastuseloo. Järglaste saamine on pühitsetud armastusega, mis kuulub ennekõike hinge maailma, intiimvahekord on vaid üks selle komponente, mitte selle alus ega keskpunkt. Missuguseid imelisi teoseid on loodud armastuse kiituseks muusikas, maalikunstis, poeesias, romaanides! Kunstid ülistavad armastust, pühitsevad mehe ja naise abielu aluse. Kõik keerleb selle ümber. Nüüd tahetakse see viia tagasi instinktide pinnale. Võrdsustada pornograafia, promiskuiteet ja prostitutsioon püha abielulise armastusega. Kaasaegsetes kunstiteosteski juba ülistatakse ja propageeritakse instinktide prevaleerimist kaine mõistuse üle, ning ihade kiiret rahuldamist, mitte enam hingelist armastust. Just see on tänapäeva katkutõbi, mille vastu tuleks rahvast hakata vaktsineerima. Kooseluseadus on nagu viirus, mis seda katkutõbe takistamatult levitama hakkab.

Tuleb meeles pidada järgmist. Nagu äärmusfeministid ei väljenda kõigi naiste meelsust, soove ja vajadusi, nii ka geiaktivistid EI kõnele kõikide homoseksuaalide nimel. Kaugel sellest. Usun, et enamik homoseksuaale on nende lärmakast propagandast suuresti häiritud, sest see heidab varju ka nendele, ehkki nemad oma erinevusega avalikult ei uhkelda ja ühiskonna aluste äramuutmist ei nõua. Loodan, et kõik inimesed oskavad vahet teha ja rahumeelsetesse homoseksuaalidesse edaspidigi rahumeelselt suhtuda.

Kui kasutada üleekspluateeritud demagoogiavõrdlust, siis punapead pole loomulikult halvemad kui brünetid, aga pole ju mõtet teha seadust, mis sunnib meid kõiki punapäid brünettideks ümbernimetama. See tekitab segadust, justnagu kooseluseaduski. See sunnib inimesed valetama, tunnistab tõe valeks ja valetamise tõerääkimiseks. Ent valedele ei saa rajada normaalset ühiskonda.

Mees-mees ja naine-naine paarisuhe ei ole abielu, see on kokkuleppeline mäng. Seda mõistavad väga hästi need, kes on selle laviiini veerema pannud, sellepärast on meedia üleujutatud ühepoolse propagandaga. Sest ausas väitluses jääks kohustusliku “sallivuse” jutlustajad traditsioonilise elukorralduse kaitsjatele alla.

Rahvas juba arvab, et meil pole eriti midagi head loota meie vasallvalitsuselt, aga ometi on ju sealgi veel neid, kes oskavad kirjutatud tekste lugeda ka ilma brüsseliprillideta, kes pole oma südametunnistust tuhande-euroste vastu vahetanud. Nendele ma nüüd ütlengi: Palun, ärge laske hävitada meie väikese rahva eneseväärikust!

Ärge laske röövida meie lastelt ja lapselastelt püha abielu! Ärge laske rüvetada nende lapsepõlve liiga varajase seksipropagandaga! Niigi on inimese armu- ja seksuaalelus liiga palju segast ja piiripealset, mis vajaks mõistlikku käsitlemist.

Intiimsuhe ilma armastuseta on samahea kui prostitutsioon või porneia. Intiimsuhe väljaspool abielu asetab naise ebakindlasse olukorda: tema ju vastutab füüsiliselt selle tagajärgede eest. Moraalireeglid ei saa vananeda ega uueneda, need kuuluvad loodusseadustesse, ja inimene ei saa loodusseadusi muuta. Ta saab ennast neid rikkudes haigeks teha, oma elu õnnetuks teha, sest iga tegu on nagu seeme, mis hakkab kunagi vilja kandma…

Meil täiesti puudub sugulise karskuse propageerimine noorte seas… Lastele õpetatakse juba varakult kondoomide kasutamist, aga hooruse hädaohtudest ei kirjuta ükski õpik! Isegi kirjanduse tundides sunnitakse lapsi lugema roppusi ja labasusi! Viisakat klassikat ei oska paljud lapsed enam lugedagi…

Tänapäeva inimesed oleksid nagu vaimsed invaliidid, kes ei suuda ega tahagi valitseda oma kirgi ja ihasid. Ka seksuaalvallas propageeritakse õgardlust ja joomarlust, sest see muudab inimese kergemini manipuleeritavaks, ja toob teatud tootjatele raha sisse. Mispoolest see parem on alkoholismist või narkomaaniast?

Inimesed, ärge laske endaga manipuleerida! Ärge laske oma inimlikkust viimseni ära hävitada, pidage endast lugu. Ja hoolige oma lastest, ärge andke neid kohustusliku promiskuiteedi surve alla.