Eesti ühiskond ei leia tasakaalupunkti enne, kui kõik osapooled võivad veenduda, et võimu üleandmise mehhanism on põhiseaduspärane, töötab läbipaistvalt ja valimistulemused vastavad valijatele tahtele, leiab kolumnist Veiko Vihuri.
Küllap on enamikul inimestest Eesti poliitikas toimuvast kõrini. Aga kuidas pärast 2023. aasta riigikogu valimisi kujunenud poliitilisest ummikseisust välja pääseda? Mida peaksid kodanikud, valijad, üldse tahtma või nõudma?
Erakorralised parlamendivalimised muudaksid kahtlemata jõujooni Toompeal. Võrreldes kevadega on koalitsiooni ja opositsiooni toetus valijate seas vastupidiseks muutunud. Ühe uuringu kohaselt sooviks 55 protsenti küsitletutest erakorralisi valimisi. Isegi peavoolumeedias kõlab hääli erakorraliste valimiste toetuseks. Näiteks kirjutab Hindrek Riikoja Maalehe juhtkirjas: „Ei ole paista, et peaministri ja valitsuse suhtumine võiks muutuda. Sündida ei saa ka toimivat koalitsiooni. Sestap on aeg erakorralisteks valimisteks küps. … See eeldaks otsustajatelt muidugi riigimehelikkust, aga mitte oma ametile, saadikutoolile ja isiklikule kasule mõtlemist. Viimane pool aastat on usku riigimehelikkusesse muidugi kõvasti kärpinud. Aga ehk on seda siiski pisut veel alles?"
Aga miks peaks Reformierakond soovima jätta end ilma soojadest kohtadest, mis tagavad neile mugava võimupositsiooni veel rohkem kui kolmeks aastaks? Reformierakonna kalkulatsioon on ilmselt selline, et kevadel saadetakse peaminister Kaja Kallas „tasuvamale tööle" Euroopas, näiteks Euroopa Komisjoni, ning uue valitsuse paneb kokku Kristen Michal või keegi teine valge rinnaesisega tipporav. Võib-olla vahetatakse valitsusremondi käigus koalitsioonipartnerit. Rahva seas nurinat tekitanud poliitilised otsused jäetakse eelmise valitsuse õlgadele. Loodetakse, et kolme aasta pärast on valijate massid tänased tülid, raskused ja ebameeldivad tunded unustanud.
Ka Eesti 200 ei ole päris kindlasti erakorralistest valimistest huvitatud. Isegi siis mitte, kui Reformierakond peaks nad koalitsioonist välja tõukama – riigikogu kohad jäävad ju neile alles. Parlamendi järgmisesse koosseisu nad ei pruugi pääsedagi. Keeruline on ka Keskerakonna seis. Erakorralistest valimistest oleks võita eeskätt Isamaal ja EKRE-l. Vaevalt et ülejäänud poliitiline eliit hakkaks konservatiividele häid kaarte kätte mängima.
Riigikogu liige Jaak Valge (EKRE) pani hiljuti ette mitu lahendust, millest üks on rahvale referendumite algatamise õiguse andmine. Tõepoolest, kui rahvas saaks esile kutsuda siduvaid rahvahääletusi, distsiplineeriks see poliitikuid – ebapopulaarsed poliitilised algatused võivad rahvahääletusel kiire lõpu leida. Samas tõdeb Valge, et tema ettepanekud ei lahenda praegust ummikseisu, vaid aitavad tulevikus taolisi olukordi ära hoida.
Põhiküsimus on ausad, põhiseaduspärased valimised
Demokraatia legitiimsuse tagavad ausad ja õiglased valimised. Diktatuurides ja autokraatiates, kus režiimi legitimeerimiseks teeseldakse demokraatiat, kehtib maksiim, et tähtis pole, kes kuidas hääletab, vaid kes hääled kokku loeb. Kui Eesti ühiskond soovib lõhestavast poliitilisest vastas- ja ummikseisust üle saada, tuleb esmalt jõuda olukorrani, et kõik (s.t võimalikult suur osa ühiskonnast) saaksid usaldada valimisi.
Praegu see nii ei ole. 2023. aasta kevadel tehtud uuringu kohaselt peab ligi 40 protsenti e-valimisi ebausaldusväärseks. Aga isegi kui see protsent peaks tavaolukorras olema väiksem, on see ometi piisav, et e-valimised ära lõpetada. Valimistel hääletamise mugavus ei kaalu üles demokraatia legitiimsust ehk seda, et kõik inimesed saavad valimisi usaldada ja kahtluse korral üle kontrollida.
Teiseks tuleb valimised läbi viia põhiseaduspäraselt, s.t põhiseaduses ette nähtud tingimustel. Nädal aega kestev elektrooniline hääletamine ei vasta kindlasti nendele tingimustele – ükskõik, mida riigikohus ka ei ütleks. Pigem jääb riigikohtust mulje, et ka nemad on osa valelikust süsteemist, mis õigustab valimistega susserdamist, et tagada liberaalse režiimi võim. Valimiste põhiseaduspärasus on hädavajalik komponent Eestis kehtiva võimu legitiimsuse tagajana.
Kõik jõupingutused valimissüsteemi muutmisele
Seetõttu on oluline, et eelseisvate aastate jooksul tuleks suunata kõik jõupingutused valimissüsteemi muutmisele. Mõistagi ei ole progressistlikud erakonnad (Reformierakond, Eesti 200, sotsid) sellest huvitatud. Vastupidi – hautakse plaani m-hääletuse ehk mobiiliga hääletamise sisseviimiseks. Loodetakse, et nii saadakse juurde noori, kergesti mõjutatavaid valijaid, kes diivanil lösutades annaksid oma hääle just „edumeelsete" jõudude poolt. Nii võiks järgmistel riigikogu valimistel oodata veelgi suuremat progressistide ülekaalu kui praeguses parlamendis.
Eesti ühiskond ei leia tasakaalupunkti enne, kui kõik osapooled võivad veenduda, et võimu üleandmise mehhanism on põhiseaduspärane, töötab läbipaistvalt ja valimistulemused vastavad valijatele tahtele. Praegu see nii ei ole, sest, nagu on osutatud, e-valimistel ei ole tagatud demokraatliku kontrolli võimalus vaatlemise abil.
Mina olen veendunud, et 2023. aasta riigikogu valimistel pandi riigi julgeolekuga seotud ringkondade eestvõttel toime valimispettus, et välistada julgeolekupoliitiliselt keerulisel ajal rahvuskonservatiivide pääsemine riigitüüri juurde ja tagada Eesti „õige" kurss. Võimalik, et asjaga seotud isikud peavad end Eesti päästjateks. Kui see nii oli, siis tagantjärele me ometi ametlikke valimistulemusi muuta ei saa. Küll aga saame astuda samme, et sellised kahtlused oleksid tulevikus välistatud.
Usalduse taastamine
Usaldus riigi, poliitilise süsteemi, eliidi, ametnike, erakondade jne vastu saab eksisteerida siis, kui ollakse veendunud, et sinu kui kodaniku ja valijaga ei manipuleerita, sind ei taheta tüssata, üle kavaldada, mängust välja tõugata. Selleks ongi vaja, et võimule saamise ja võimu teostamise mehhanismid oleksid arusaadavad, läbipaistvad ja kontrollitavad.
Me võime rääkida poliitilisest kriisist või parlamentarismi kriisist või, kui soovite, koguni põhiseadusliku korra kriisist, kuid ennekõike on see eetiline kriis. Eesti poliitiline süsteem on kujunenud selliseks, et võimule pääseb ja võimu hoitakse küünilise valetamise, massidega manipuleerimise ja poliittehnoloogilise šlikerdamise abil. Peaminister Kaja Kallas tunnistas pärast valimisi ilma igasuguse valehäbita, et valimiskampaania ajal maksutõusudest rääkimine oleks olnud ebapopulaarne ja oleks võimule toonud hoopis teised erakonnad. Kuid kas see ei olegi demokraatlike valimiste põhiiva, et valijad saavad otsustada erakondade programmi ja tegevusplaani alusel, keda nad riigivõimu juurde usaldavad?
Vaevalt et meie poliitikud selles mõttes teiste riikide omadest palju erinevad, kuid siiski näib mulle, et meil on küünilise ja tehnokraatliku võimuteostamise masinavärk suudetud justkui õlitatult tööle panna. Seda on soodustanud nii Euroopa Liit, mille nõudeid ja algatusi saab kilbina ära kasutada, kui julgeolekualane olukord, mis võimaldab agressiivsele idanaabrile viidates rahva hoiakuid teadlikult suunata.
Ausad, põhiseaduspärased valimised ning rahvale antud siduvate referendumite ja seaduseelnõude algatamise võimalus peaksid kaasa tooma Eesti poliitika olulise muutumise. Mõistagi ei lahendaks see kõiki probleeme ega annaks tingimata eelist ühele või teisele poliitilisele jõule – näiteks konservatiivse pöörde nimel tuleks rahvuskonservatiividel ja traditsionalistidel jätkuvalt pingutada –, kuid mänguväljakul hakkaksid kehtima palju selgemad reeglid ning valijad saaksid senisest palju efektiivsemalt mängu kohtunikuvilega vilistida.