Moslemite hommikune palvus Moskvas. Foto: Maksim Zmejev, Reuters/Scanpix

Venemaa seisab keeruliste aegade ees. Eeldatavasti on 2025. aastaks 40% Vene relvajõudude ajateenijatest pärit rahvustest, kelle põhiliseks või ainsaks usundiks on islam, kirjutab Roland Tõnisson.

Jõulueelsesse Euroopasse on islamiterroristid toonud hulgaliselt värvingut. Lõppeval aastal on olnud rohkesti terroriohvreid. Oleme harjunud mõttega, et surmategusid toimepanevad isikud on kas araabia-, puštu-, kurdi- või türgikeelsed ja -meelsed. Islamistidega liituvad tänapäeval aga eurooplasedki ning sõjatandril Lähis-Idas võib kohata nii inglasi, sakslasi kui prantslasi. Etnilisi eurooplasi, mitte ainult nende riikide isikutunnistusi omavaid erivärvilisi subjekte.

Terror tabas Venemaad, kuigi mitte selle territooriumil. Vene Föderatsiooni suursaadiku tapmine Türgi pealinnas Ankaras ei võinud jätta president Putinit ükskõikseks. Ta on lubanud, et ISIS kahetseb oma tegu. Millisel moel see teoks saab, saame näha.

Venemaal on muidugi oma nägemus erioperatsioonidest. Kui modžahheedid võtsid pantvangi lapsed Beslani koolis või teatritäie rahvast etendusel Nord-Ost, hukkus vabastamise käigus ka sadu pantvange. Eks Stalingi tõdes, et “kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad.” Jääb loota, et Vene eriüksused on eelnevatest sündmustest õppust võtnud ning president Putini viimase lubaduse täideviimiseks ei ole vaja tappa kordades rohkem tsiviilelanikke kui terroriste.

Võitlus vastasega nõuab muudki kui pomme ja muskleid. Eelkõige kavalust. Tšetšeenia juht Ramzan Kadõrov tappis “oma esimese venelase”, kui ta oli 16-aastane. Hiljem tegi ta kannapöörde ning nüüd peetakse teda Putini keskvõimu üheks tugisambaks. Kuigi mõned kahtlustavad, et Kadõrov näeks hea meelega Kremli võtmeid omaenda pükste taskus. Putin vajab Kadõrovit ja tema keskvõimudele (ilmselt) ustavaid võitlejaid, sest ta hoiab karmi käega Tšetšeeniast eemal radikalismi. Seepärast eraldatakse Tšetšeeniale 16 korda enam eelarvelisi vahendeid kui mõnele Kesk-Venemaal asuvale oblastile. Seepärast tunnevadki need end ilmselt Moskvas peremeestena ja sealsed korrakaitseorganid ei kiirusta nende tempe registreerima. Kadõrov on Putinile vajalik, tema kompromissitus on üldteada.

“Kuidas ma lõpetasin kasiinoäri oma vabariigis? See ei olnudki nii keeruline. Ma kutsusin kasiinode omanikud endale külla, pakkusin teed ja ütlesin, et ei ole ilus inimestelt raha ära võtta. Ja nad said kõik aru. Vastuväiteid ei olnud.” Nõnda vastas selle mägise vabariigi juht ühele ajakirjanike küsimustest.

Terroristide vastu võitlemisel ei ole siiski ka Venemaal enam võimalik tõmmata must-valget eraldusjoont venelaste ja kaukaaslaste-asiaatide vahele. ISIS on tugevdanud märgatavalt propagandat Venemaal ning ilmselt selle tulemusel on täna ISIS-e ridades võitlejate omavahelises vestluses araabia ja inglise järel kolmandal kohal vene keel. Propagandat levitatakse venekeelsete raadiojaamade ja ajalehtede kaudu. Noori venemaalasi meelitatakse lubadustega seiklustest, lähedatest inimsuhetest ja sõjasõprusest, tõelisest armastusest ja üleüldse paremast ja tervest elust õiglusel ja vendlusel põhinevas ühiskonnas. Kahjuks annab sotsiaalne ebaõiglus Venemaal ja riigi hoolimatus kohalikul tasandil oma kodanike suhtes sellisele ajutöötlusele soodsa pinnase ning tänaseks on Venemaalt ISIS-e ridades tuhandeid võitlejaid.

Neid on lihtne kasutada siseriiklike objektide ründamisel, sest neid kahtlustatakse vähem ning nad teavad, kuidas vaenlane, “tema endine rahvas”, käitub ja mõtleb.

Juunikuu esimeses pooles pälvis moskvalanna Varvara Karaulova enam eetriaega kui president. Seda põhjusel, et ta kadus Moskvast ja oli teada, et ta on teel Süüriasse, et liituda islamistidega. Karaulova võeti Türgi ja Süüria piiril kinni ning saadeti tagasi isa hoole alla. Kus ta loodetavasti ilusasti ka püsib.

Neiu Varvaral ei olnud islamistidega mingeid olulisi kontakte. Otsuse tegemiseks piisas araabia keele õpingutest Moskva ülikoolis. Ilmselt nakatus neiu omaenese poolt loodud kujutelma õilsatest, romantilistest rosinasilmsetest sõdalastest, kes võitlevad kurja ning ebaõiglase rahamaailma vastu.

Kaks nädalat pärast Karaulova juhtumit kuulutati kadunuks tudeng Maiam Ismailova, kelle asukoht on siiani teadmata.

Teadmata kadunud on mitmed Venemaa suurlinnade üliõpilased, keda arvatakse viibivat Islamiriigi territooriumil, võitlejate ridades. Vene julgeolekuorgani FSB arvates võib terroristidest kuni 8% olla Vene Föderatsiooni kodanikud. Arvatavalt on neid Süürias ja Iraagis kokku umbes 2200. Suurem osa on neist pärit Lõuna-Venemaalt, kus on enam moslemeid ning inimesi on läinud uue, parema ja Allahile meelepärasema elu eest võitlema kõikidest ühiskonnakihtidest.

Venemaa seisab keeruliste aegade ees. Tema sõjaline võimsus, mille kasvatamiseks on riik sellel aastal oma eelarvest eraldanud 5,4%, ei pruugi peagi enam tõusta demograafiliste probleemide tõttu. Eeldatavalt on 2025. aastaks 40% Vene relvajõudude ajateenijatest pärit rahvustest, kelle põhiliseks või ainsaks usundiks on islam. Sellise kaitseväega oma riiki islamismi pealetungi eest kaitsta on problemaatiline.

Olgu veel kord öeldud, et Euroopa ja Venemaa seisavad ühiste väljakutsete ja probleemide ees – selleks on eelkõige demograafiline situatsioon ning vajadus kaitsestruktuuride tugevdamiseks. Kodanike kaasamine vabatahtlikes kaitseorganisatsioonides on tsivilisatsiooni päästmiseks elutähtis. Ja Venemaa ning Euroopa riikide kaitsejõud ei tohi seista teine teisel pool üksteise vastas, vaid üksteise kõrval. Lihtne ja naiivne soov. Ent teist varianti ei ole.