Poliitikute klassikaline jaotamine konservatiivideks ja liberaalideks enam ei kehti. Klassikaliste liberaalide edumeelseid inimõiguste ja vabaduste ideid kannavad tänapäeval pigem need, keda meil konservatiivideks nimetatakse. Need, kes nimetavad end liberaalideks, ihkavad tegelikult diktatuuri kehtestamist, nendib Objektiivi kolumnist Malle Pärn.
Totalitaarsed ideoloogiateenrid on alati jaganud inimesi risti ja põiki rühmadeks, et neid oleks lihtsam valitseda. Kleebid sildi peale ja kordad seda aina uuesti ja uuesti, kuni lihtsameelsemad kõrvaltvaatajad jäävadki seda uskuma. Nii saab kerge vaevaga vaigistada igasuguse mõistliku kriitika. Nad kleebivad ka endale silte, loomulikult meeldivaid ja üllaid, vastaste jaoks on neil aga varuks terve rida väga inetuid silte ja loosungeid.
Poliitikute klassikaline jaotamine konservatiivideks ja liberaalideks enam ei kehti. Klassikaliste liberaalide edumeelseid inimõiguste ja vabaduste ideid kannavad tänapäeval pigem need, keda meil konservatiivideks nimetatakse. Need, kes nimetavad end liberaalideks, ihkavad tegelikult diktatuuri kehtestamist, kus kõigile on kohustuslik nende maailmavaade, nende eelistused ning nende väljamõeldud vaenlasekujud. Nad on tegelikult võltsliberaalid, sest vabadusi nõuavad nad ainult oma väljavalitud gruppidele. Kõigilt teistelt tahavad nad vabadusi vähemaks võtta.
Võltsliberaalid nimetavad ennast uuendusmeelseteks innovaatilisteks laiapõhjalisteks avatud sallivuslasteks, ehkki nad ei ole ei ühte ega teist. Nad on kitsalt kinni oma dogmades, oma (brüsseli) narratiivis, nad on kuulutanud sõja kõigile, kes ei taha nendega ühes kooris laulda. Sallivuslaste meelest on kõik need inimesed tagurlikud ja sallimatud ja rassistlikud vihaõhutajad.
Tegelikkuses ei ole nad üldse tagurlikud, sallimatud ega rassistlikud, ka ei soovi nad rahvast omavahel tülli ajada. Vastupidi. Nad püüavad nii ennast, oma perekondi kui ka tervet rahvast kaitsta nende meelest ohtlike ühiskondlike uuenduste eest, mida võltsliberaalid agressiivselt ühiskonnale peale suruvad, ning mille kahetsusväärsed tagajärjed juba mujal maailmas on väga selgelt nähtavad. Kui teismeline koolipoiss meedias vaid ühe naeratuse pärast ära lintšitakse, siis on olukord ikka väga hull.
Kes õhutab vihkamist, kas ründaja või kaitsja?
Niisiis, võltsliberaalide puhul on tegemist reaalsutaju häirega.
Kui meil oleks poliitikas ja meedias aus tasakaal, siis võiks ju lasta igasugu vastandlikel gruppidel avalikult üksteist kritiseerida ja oma põhimõtteid selgitada. Demokraatia lubab kõigile võrdselt sõna. Paraku on meil aga võim ja vägi nende sallivuslaste poolel, nad ei tegele oma põhimõtete ja soovide selgitamisega, vaid nende vägivaldse pealesurumisega tervele ühiskonnale.
Terve rahvas tahetakse tõmmata sellesse reaalsusest erinevasse narratiivi. Selleks kasutatakse vana head propagandat, avalikku valetamist ja vastaste laimamaist.
Sallivuslased on (enda meelest) kindlasti nooremad ja haritumad, ja loomulikult "kompleksivabad". Uuenduste vastu "sõdivad" aga kindlasti (sallivuslaste meelest) vanemad ja vähemharitud inimesed, kes lähtuvad irratsionaalsetest hirmudest, kivistunud eelarvamustest, keskaegsetest moraalireeglitest, eelajaloolistest dogmadest, internetis levivast negatiivsest (vale)propagandast, ja lõpuks teiste vihaõhutajate üleskutsetest ja ässitamistest.
Sest sallivuslaste meelest need vastupanuliikumise toetajad ise ei ole suutelised pooli valima, neid "õhutatakse" progressile vastu sõdima. Ja ühinenud on nad sallivuslaste meelest ainult vihkamise alusel, tagurlikust kangekaelsusest ja variserlikust võltsvagadusest, mitte põhimõtete või maailmavaate alusel. Sageli otsustatakse ju teiste üle enda järgi. Endale sobivad sildid kleebitakse vastaste külge, oma vead kuulutatakse vastaste vigadeks.
Sellist valelikku pilti meie antagonistlikust ühiskonnast levitab agressiivselt, koguni juba hüsteeriliselt ka meie roosa ideoloogiline meedia.
Peab ütlema, et sellise pildi maalimine tavalistest normaalsetest mõistlikest inimestest on üsna kaval, aga ka väga alatu plaan. Paljud inimesed ongi lasknud end sellest pildist ära petta, hõiskavad netis emotsionaalseid loosungeid ja klikivad propagandalehekülgi.
Mõistlik inimene oskab aga ridade vahelt lugeda ja saab aru, et sellise kuvandi loomine tähendab vaid üht: see ideoloogia, mida meile peale surutakse, on rajatud valedele. Tühjale õhule. Sellel ei ole mõttelist katet. Seda ei olegi võimalik ära seletada, veel vähem mõistuslikult õigustada. Seda ei saa kunagi päriselt ellu viia, sellepärast kasutatakse vastaste allutamiseks vaimset, ja kui vaja, siis ka füüsilist vägivalda.