Hispaania parlamendis Cortésis 30. jaanuaril 1850

Mu sõbrad teavad põhjuseid, mis sundisid mind poliitikast tagasi tõmbuma; kuid ka iga teine võib neid põhjuseid kergest ära aimata. Mul pole seepärast ka mingit kavatsust osaleda selles või mingis muus diskussioonis. Kui ma sellegipoolest täna oma vaikimise katkestan, siis seda ainult selleks, et täita oma kohust, mida ma käsitlen samavõrd pühana nagu kõiki oma muid kohuseid.

Sellegipoolest on, mu härrad, sügav rusutusseisund, mis mind sundis avalikust elust tagasi tõmbuma, täna veelgi sügavam kui eile, ja see oli eile sügavam kui üleeile. Minu tumedad eelaimdused nimelt käisid omal ajal Euroopa kohta üldiselt, täna aga puutuvad need kahjuks ka Hispaania rahvast. Ma usun nimelt sügava veendumusega, et me lähenema väga tõsistele aegadele. Kõik märgid viitavad ühekorraga sellele: mõistuse pimenemine, meelehoiakute kibestumine, eesmärgitud diskusioonid, põhjusetud tülid ning mis olulisem kui kõik muu – kõrgeauline koda kindlasti imestab minu sõnade üle – ühiskondlikus valdkonnas ilmnev reformide kirg. Niivõrd raevukas püüdlus, mis kõike rahutuks ajab, ei saaks kunagi niivõrd valitsevaks, ilma et ta osutuks tulevaste katastroofide ja võimsate hävitustööde kindlaks ettekuulutajaks.

Mulle sai usaldatud ülesanne anda kokkuvõte sellest pikast ja äärmiselt tähtsast, kuid kahjuks ka äärmiselt rusuvast arutelust, kuid ma teen selle kokkuvõtte suhteliselt lühidalt ja seda nimelt mitmel põhjusel. Teema tuleb minu kätte juba põhjalikult käsitletuna, nii et midagi tõeliselt uut selle kohta ei saa öelda.

Peale selle pole ei minul erilist tahtmist sellest rääkida, ning ka kõrgeaulisel kojal pole erilist soovi mind kuulata. Lõpuks jääb peale seda kui kõik need dramaatilised etteasted lõppenud on, etteasted, mis olid kindlasti tõsised ja piisavalt rusuvad,[1] peale seda kui kõik need isiklikud vaenud, rünnakud ministritele ja nende rünnakute tagasitõrjumine möödas on ning kõik retoorilised trumbid välja käidud on – peale kõike seda jääb üle ainult teha neli või viis lõppjäreldust.

Selles arutelus kasutati korduvalt raskeid ja haavavaid väljendeid ja selliseid tahaksin ma ise vältida. Pigem kleepugu mu keel huulte külge ja mu hääl jäägu kurku kinni! (Naer opositsiooni ridades.) Härra San Miguel on meile öelnud, et ta pole sellise taktika poolehoidja, mis tahab viia inimesed vastuollu iseendaga või oma parteiga või juhtida parteid sisemisse vastuollu. Mina järgin seda taktikat veelgi vähem, sest ma ei taha rääkida asjadest, millele ma isiklikult mingit tähendust ei omista. Mispärast peaksingi ma selle üle imestama, et erilistel juhtudel esineb ühe ja sama partei meeste seas arvamuste lahknevusi – mina, kes ma niikaua kui ma maailmas viibin, ühtainustki inimest otsin, kes vähemalt iseendaga üksmeeles oleks ja pole sellist siiamaani leidnud? (Väga hea!)

Mu härrad! Inimloomus on üks harmooniata loomus, vastandlikke püüdlusi täis loomus, loomus, mis on määratud viibima vastuoludes. Inimene on määratud kuni hauani kandma endaga oma vastuolude ketti. Ma ei taha seepärast rääkida ka parteivahetustest ega parteidest toimunud muutustest. Miks peame me selle üle imestama, et parteisid vahetatakse ja et parteid teevad läbi muutusi? Kas pole siis elu, nii inimelu kui elu terves universumis, allutatud jätkuvale muutumise protsessile? – Sest mis muud on noorus kui lapsepõlve ümberkujunemine? Ning lõpuks mis muud on surm kristlase jaoks kui elu ümberkujundamine?

Ma pööran nüüd oma tähelepanu põhiargumentidele, ning ainult kõige tähtsamatele. Ma käsitlen neid võimalikult lühidalt. Esimene küsimus, mille üle ma siin arutleda tahan, on küsimus erakorralisi volitusi andvate seaduste vastavusest põhiseadusele ja nende lubatavusest. See on küsimus, millega tuli tegeleda kõigil kõnelejatel, nii neil, kes võtsid sõna volitusseaduste poolt, kui ka neil kes olid nende vastu. Nüüd on selles küsimuses kaks teooriat ja nimelt ainult kaks. Ühtede meelest on diskussioon selle üle õigus, kui see aga on õigus, siis võib sellest ka loobuda, kui see kellelegi õige ja vajalikuna näib. See on monarhistlik arusaam. On aga ka üks teine teooria, nimelt demokraatlik, mis väidab, et iga diskussioon on paratamatus, jah, see on isegi kohustus, nagu härra San Miguel meile selgitas. Kui see aga on paratamatus ja kohustus, siis ei saa sellest loobuda.

Kuid argumendid, mida siin toodi erakorralise olukorra seaduse põhiseadusele vastavuse vastu, ei vastanud ei monarhistlikule ega demokraatlikule teooriale ega üleüldse mingit laadi teooriale. Sest erakorralise olukorra seadust rünnanud härrad saadikud nii selle koja siinpoolsest kui ka sealtpoolsest osast lõpetasid oma kõned väitega, diskusiooni pidada on saadikute kohuseks, kuid lisasid samas kohe juurde, et teatud eelduste korral võib erakorralise olukorra seadused heaks kiita. See aga on vastuolu ja et seda ära tunda, piiritleme need teooriad kolme ratsionaalse järeldusega.

Monarhistlik lõppjäreldus kõlab: oma õigustest võib loobuda, sest need on oma loomuselt sellised, et neist võib lahti öelda. Diskusioon on parlamendile ainult õigus. Seepärast võib parlament igal hetkel, kui ta seda vaid vajalikuks peab, sellest loobuda. Demokraatlik lõppjäreldus kõlab, et parlamendis toimuv diskusioon kujutab endast parlamendi kohustust. Nüüd aga on kohustused sellised, et neist ei saa kõrvale hoiduda. Järelikult ei saa ka parlament kunagi keelduda diskussioonist. Ma mõistan nii monarhistide kui ka demokraatide põhimõtteid. Mida ma aga ei mõista, see on see, mis ei vasta ei ühtedele ega teistele põhimõtetele, nimelt mõlema vastandliku partei lõppjäreldusi. Kui me uurime neid järeldusi, siis võib igaüks juba eeldusega kõrvutades leida selles arutluses peituva sisemise vastuolu. Tegemist on järgmise arutluskäiguga: diskusioon on kohustus; kohustest ei saa loobuda; järelikult võib diskusioonist aeg-ajalt loobuda. See ongi opositsiooni lõppjäreldus. Ja mida peab sedalaadi järeldus demonstreerima? Seda, et opositsioonigrupid oma eelduseks oleva lausega eitavad monarhistlikku põhimõtet ja järelduseks oleva lausega eitavad demokraatlikku põhimõtet. Nad on igavesed eitajad ja nii nagu igasugune paljas eitus on nad ette määratud viljatusele. (Väga hea!)

Meile väidetakse aga vastu, et isegi kui erakorralise olukorra seaduste rakendamine on lubatav muudes küsimustes, siis riigieelarve küsimuses ei saa ega tohigi neid rakendada. Kuid miks siis, mu härrad? Minu arust on laialdaseks muutunud veendumus, et seadusandlikud kogud ongi sisse seatud ainult selleks, et neis riigieelarve üle vaielda, ning et teisest küljest riigieelarve ongi olemas ainult selleks, et selle üle seadusandlikes kodades vaieldaks. Kuid kõik sellise konstitutsioonilise monarhia pooldajad, nagu see eksisteerib meil ja muudes Euroopa riikides, peavad ometigi tunnistama, et rahvasaadikud, kes siia kogunevad, et nõu pidada ja otsuseid vastu võtta, omavad võrdset õigust arutleda kõigi siin esitatavate seaduseprojektide üle, puudutagu need siis riigieelarvet, sise- või välispoliitikat, majandust ning teatud piirides isegi religiooni. Seetõttu peab siis, kui kõikide seaduseprojektide suhtes kehtivad ühed ja samad õigused ja ühed ja samad kohustused, nende suhtes saama rakendada ka ühtesid ja samasid diskusiooni reguleerivaid põhimõtteid. Üks neist härradest saadikutest, kes istuvad siin nendel pinkidel, esitas mulle küsimuse, millele ma pole saanud veel vastata nii nagu ma seda meeleldi soovinud oleksin. Ta ütles nimelt järgmist: „Kui erakorralise olukorra seadused edasi jõus on, ei jõuta riigieelarve arutamisega kunagi lõpuni. On siin mõni saadik, kes julgeb arvata, et selline nõupidamine üldse vajalik pole?“ Ma võtan sellele küsimusele vastamise nüüd enda peale, pean aga enne seda selles küsimuses veel midagi teatama. Härra saadik, kellele ma siin viitasin, ütles meile, ja seda statistikale põhinedes, et riigieelarve arutamine on selles kojas kestnud harilikult viis kuni kuus kuud.

Hea küll. Arvestades nimetatut, küsin ma teilt nüüd: Kas Cortésil on õigus või pole tal õigust arutada peale riigieelarve ka muid seaduseid? Kas jah või ei? Kui mulle öeldakse, et Cortésil ei ole õigust ka teisi seadusi arutada, siis vastan ma selle peale: sellisel juhul langete te sellest rollist välja, mille meie põhiseadus teile ette kirjutab, sellisel juhul olete te selle pooleldi absolutistliku ja pooleldi demokraatliku süsteemi pooldajad, mis meie päevil loodud on. See süsteem seisneb selles, et kogu võim ühiskonnas, isegi absoluutne võim, koondatakse ühte punkti, see tähendab üheainsa ministerpresidendi tiitlit kandava inimese kätte. See tähendab selles inimeses türannia personifitseerimist, samas aga jäetakse demokraatia seadusandlikule kogule, millel pole muud võimu kui see, et türann nii-öelda ainsa pistodahoobiga kõrvaldada, nimelt seeläbi, et keeldutakse talle rahaliste vahendite eraldamisest. See on pooleldi absolutistlik ja pooleldi demokraatlik teooria, mis lühikese aja eest Prantsuse Vabariigis ilmavalgust nägi. Kui te aga mulle vastate, et Cortésile kuulub õigus pidada nõu igasuguste seaduste üle, niisamuti nagu tal on õigus arutada riigieelarvet, siis tahaksin ma esitada veel ühe küsimuse: kas härrad saadikud usuvad, et Cortés peab olema kokku kutsutud pideva koguna või peab ta oma istungite vahel vaheaegu pidama? Kui Cortés peaks pidevalt istungeid pidama, siis vastan ma teile: te lähete vastuollu meie põhiseaduse vaimuga! Sest meie põhiseaduse kohaselt ei pea Cortés kunagi pidevalt istungeid. Pidevalt peavad istungeid ainult vabariikide parlamendid. Kui te aga kuulutate, et Cortés ei pea pidevalt koos istuma, et selle tegevusel peab pidama vaheaegu – siis te nõuate midagi võimatut. Sest see on võimatu, pidada nõu riigieelarve üle, mis juba ise võtab aega kuus kuud, ja peale selle arutleda läbi veel teised riiklikes huvides olulised seadused. Järelikult seisate te selliste nõudmistega justkui Scylla ja Charybdise vahel. See on küsimus, mille ma tahtsin iseenda nimelt esitada. Nüüd aga minu vastus minule esitatud küsimusele: „jah, riigieelarve tuleb läbi arutada, kuid mitte sellisel kujul nagu teie seda nõuate.“

Mu härrad! Ma tulen nüüd peamise küsimuse juurde. Sest kõikide arutelude puhul, mida peetakse parlamendis või ükskõik kus mujal, tuleb lahendada palju küsimusi, kuid ainult üks neist on tõeline fundamentaalse tähtsusega küsimus. Tõeline küsimus poliitilisest seisukohast on sotsiaalne küsimus. Sellest vaatepunktist vaadeldes leian ma kolm äärmiselt kaalukat eksitust, millesse on langenud kõik parteid, nii edumeelne opositsioon kui ka konservatiivne opositsioon, ning teatud määral isegi ministeerium ja teatud määral ka avalik arvamus. Mu härrad! Ma võitlen eksitusega, ükskõik kus ma selle leiaksin. Seepärast võitlen ma sellega ka siin, kui ma selle siit olen leidnud.

Minu poolt mainitud kolm eksitust on järgmised:

  1. et sotsiaalsed küsimused on iseendast kõige tähtsamad;
  2. et on aeg pöörata neile lõpuks ka Hispaanias sellist tähelepanu, mis neile nende tähtsuse tõttu iseendast kuulub;
  3. sotsiaalsed reformid pole mitte ainult võimalikud, vaid neid võib ka ilma raskusteta läbi viia.

Kogu maailm on langenud neisse kolme eksitusse. Ma olen siia teie ette tõusnud ainult sellepärast, et võidelda selles vallas nende eksitustega kogu maailma vastu.

Et kindlustada esimest neist kolmest väitest, on viidatud riigitegelaste autoriteedile. Kui nende all mõistetakse kaasaja riigitegelasi, siis nende tsiteerimist ma ei vaidlusta. Kui aga nende all tahetakse silmas pidada sellise silmapaistva suurusega riigitegelasi, kes on rajanud riike, tsiviliseerinud maid ja rahvaid ja kes erinevatel ajastutel, erinevatel eesmärkidel ja erinevate nimetuste all on selleks Ettehoolduselt saanud oma ajaloolise ülesande, kui tegemist on nende surematute meestega, kes moodustavad inimkonna au ja kuulsuse; et öelda lühidalt, kui tegemist on selle kuulsusrikka dünastiaga, kes saab oma alguse Moosesest ja jõuab üle Karl Suure hetkel välja kuni Napoleonini – ühesõnaga, kui tegemist on nende meestega, siis ma eitan sellise tsiteerimise õiguspärasust, jah, ma eitan seda!

Mitte ükski inimene, kes endale sellise surematuse saavutanud on, pole oma kuulsust rajanud sotsiaalsetele saavutustele; kõik nad on oma rahvad üles ehitanud tõelise õpetuse alusele ühiskonnast, religioosse tõe vundamendile. See aga ei tähenda – ma näen selliseid vastuväiteid ette ja tahan neile kohe vastu astuda –, nagu ma oleks arvamusel, et valitsused ei peaks sotsiaalse küsimuse eest hoolitsema. Või et ma oleksin veendunud, nagu rahvad peaksid olema rahul halva valitsusega. Peab mind tõesti mõistus maha jätnud olema, peavad mul tõesti igasugused tunded puuduma, et ma sellise vea võiksin teha? Ma ei väida seda, ma väidan ainult seda, igale küsimusele kuulub ainult see koht, mis talle on ette nähtud. Need küsimused aga kuuluvad tähtsuse järjekorras kolmandale või neljandale, mitte aga esimesele kohale. See on, mida ma väidan.

On väidetud, et nende küsimuste arutamine siin kojas on parimaks vahendiks sotsialismi vastu võidu saavutamisel. Kuid mu härrad! Kas selline peab siis vahend olema, et sotsialismi võita? Mis on siis sotsialism muud kui üks riigimajanduslik sekt? Sotsialismi emaks on ju õpetus riigimajandusest, nii nagu vana rästik noorele rästikule – viimane, vaevalt sündinud, neelab omaenda ema. Kui te laskute sotsiaalsesse küsimusse, seate selle kõikide teiste küsimuste ette, siis kuulutan ma teile ette, et ei möödu paari aastatki ja teil tuleb teha tegemist kõikide sotsialistlike küsimustega nii siin parlamendis kui väljas tänavail. Kuidas? Tahetakse sotsialismi vastu võidelda? Sotsialismi vastu ei anna otse võidelda. Ning see veendumus, mille üle veel vähese aja eest kõik tugevad vaimud naersid, ei ärgita juba ammu enam naerma, ei Euroopas ega mujal maailmas. Kui tahetakse sotsialismi vastu võidelda, siis tuleb abi otsida sellelt religioonilt, mis õpetab rikastele heategevust ja vaestele kannatlikkust; mis õpetab vaestele rahul olema ja rikastele halastav olema. (Väga õige!)

Ma pööran nüüd oma tähelepanu teisele eksitusele, mis seisneb väites, et on aeg lõpuks ometi käsitleda sotsiaalset küsimust sellise tähelepanuga, mis talle tema tähtsuse poolest kuulub. See arvamus pärineb eelmisest suvest. Peale seda kui sotsialistide revolutsioon sai Madriidi tänavatel puruks löödud ja dünastia küsimus sai otsustatud Kataloonia lahinguväljadel, uskus avalik arvamus, mis siis ja seal sama pime oli kui alati, et meie elu on nüüd nii kindel, et me võime edaspidi oma tähelepanu pöörata ainuüksi finantsküsimustele. Selles on ta paraku põhjalikult eksinud. Sel ajal oli see eksitus veel väljavabandatav. Täna see seda enam pole, ei avaliku arvamuse ega valitsuse puhul, ei vasakpoolse ega parempoolse opositsiooni puhul. Kes julgeb veel täna väita, et me võime edasi kindlustunnet nautida? Kes ei näe veel ähvardavaid äikesepilvi horisondile kerkivat?

Kui me oleme täna nii kõhklevad, kuidas on siis võimalik, et me end eile veel nii kindlalt tundsime? Kui me end eile nii kindlalt tundsime, millest siis tuleb, et me täna nii ebakindlas meeleolus oleme? Mu härrad, ma ütlen teile tõtt: Tõde on, et me täna sugugi otsusekindlad pole, sest me polnud seda ka eile, ja et me polnud seda ka eile, sest me pole seda veebruarirevolutsioonist saadik enam kordagi olnud. Sellest endast hirmutava mälestuse jätnud revolutsioonist saadik pole Euroopas enam midagi vankumatut, midagi kindlat! Ning sealjuures on Hispaania veel kõige suurema vastupanuvõimega maa. Ning te näete ju ise, mis Hispaaniast on saanud. Sel parlamendil on teiste samasuguste ees veel eeliseid, kuid te näete, mida see parlament endast nüüd kujutab! (Naer.)

Hispaania on Euroopas see, mida on üks oaas Sahara kõrbes! Ma olen vestelnud meestega, kes on täis tarkust ja ma tean, kui vähe sel juhul täna tarkus aidata suudab. Ma olen vestelnud meestega, kes on täis julgust ja ma tean, kui vähe sellistes ohtudes täna julgus teha võib. Ma olen vestelnud ka väga arukate meestega ja ma tean, kui nõrkadel jalgadel sellistel hetkedel arukus seisab. Vaadake ometi Euroopa olukorda! Näib, nagu oleks kõik riigimehed kaotanud nõu anni.[2] Inimlik mõistus näib olevat täielikult pimenenud, põhiseadused on allutatud pidevatele muutustele ning rahvad suurele ja kiirele mandumisele ja allakäigule. Heitke, mu härrad, üks pilk sellele Euroopale, Poolast Portugalini! Ja asetage siis käsi oma südamele! Ütelge mulle siiralt, kas te leiate üheainsagi ühiskonna, mis võiks enda kohta öelda: „Ma seisan kindlalt oma vundamendil.“ Ütelge mulle, kas te leiate ainsagi vundamendi, mis võiks enda kohta öelda: „Ma leian oma kindluse iseendas.“

Ärgu püüdku mulle keegi väita, et revolutsioon sai ju Hispaanias võidetud, ja et see sai Itaalias nagu ka Prantsusmaal ja Ungaris maha surutud. Ei, mu härrad, see pole õige. Tõsi on pigem see, et kõik ühiskondlikud jõud, isegi äärmuseni kontsentreeritult ja suurimaks jõupingutuseks sunnitult, suutsid selle koletise hädavaevu maha suruda.

Meie juures ei teata midagi sotsialismi edusammudest, küll aga Prantsusmaal. Te teate ju, et sotsialismil on kolm suurt näitelava: Prantsusmaal on tal jüngrid ja ainult jüngrid; Itaalias on tal fanaatikud ja ainult fanaatikud; ja Saksamaal on tal oma ülempreestrid ja kirjatundjad. Tõsiasi on, et hoolimata nendest võitudest, millel võitudega rohkem ühist pole kui ainult see sõna, seisab hirmuäratav sfinks teie silme ees, ja te pole siiamaani leidnud oma Oidipust, kes võiks selle mõistatuse lahendada. Tõsi on, et hirmuäratav probleem pole siiamaani leidnud lahendust ja Euroopa ei mõista seda lahendada ega saa ka seda lahendada. See on tõde, alasti tõde! Kõik, absoluutselt kõik, kuulutab inimesele, kes veel oma mõistuse üle valitseb ning selget mõistust ja läbitungivat pilku omab – kõik, mu härrad, kuulutab peatset hukatusttoovat kriisi. Kõik viitab sellisele kokkuvarisemisele, millist inimkond veel siiani läbi elanud pole. Kuid ka hoolimata sellest, võite te, mu härrad, vaadelda neid märke, mis kunagi end ei ilmuta ja samaaegselt koos ei esine, ilma et neile hirmsad katastroofid ei järgneks. Täna viivad kõik teed Euroopas, isegi need vastupidisesse suunda osutavad, allakäigule. Ühed vastutulekuid tehes, teised vastupanu osutades, kuid hukatusse lähevad kõik. Seal, kus nõrkus on surmav, seal leiate te nõrgad valitsejad; seal, kus auahnus allakäigule peab viima, seal leiate te auahned võimutsejad; ja kus isegi andekus peab endaga hävituse kaasa tooma, seal seab Jumal valitsema rikkalike annetega võimukandjad.

Nii nagu on lood valitsejatega, on lood ka ideedega. Kõik ideed, nii kõige haletsusväärsemad kui kõige suurejoonelisemad, toovad lõpuks ühtesid ja samu vilju. Pöörake oma pilk Pariisi ja Veneetsia peale ja vaadake, mis on saanud demagoogilisest ideest ja mis on saanud suurejoonelisest Itaalia sõltumatuse ideest. Ning nii nagu valitsejate ja ideedega, nii on lood ka inimestega. Seal, kus piisaks ühestainsast mehest, et päästa ühiskond, puudub just nimelt see mees. Ning kui ta on kohal, siis meeldib Ettehooldusele rakendada tema vastu laimu mürki. Kus seevastu piisab ühestainsast mehest, et ühiskond hukatusse juhtida, seal leidub see mees ja rahvas kannab teda kätel ning kõik teed on talle sillutatud. Kui te tahate seda kontrasti oma silmadega näha, pöörake ometi oma silmad marssal Bougeau hauamonumendile ja Mazzini troonile!

Ning nii nagu on lood valitsejate, ideede ja meestega, nii on lood ka parteidega. Mu härrad! Nüüd palun ma kogu teie tähelepanu, sest järgnev on vahetu tähendusega meie endi jaoks. Seal, kus ühiskonna heaolu sõltub kõikide seniste parteide laialiminekust ja uue, senistest moodustatud partei asutamisest, seal kaitsevad parteid end raevukalt laialimineku mõtete vastu ja ei lähe laiali. Nii on olukord näiteks Prantsusmaal. Prantsusmaa päästmine nõuaks nimelt nii bonapartistide kui ka legitimistide ja orleanistide laialiminekut. Selle asemel, et minna laiali ja anda nii võimalus ühiskonna päästmiseks, seal mõtlevad bonapartistid Bonaparte’i peale, orleanistid Pariisi krahvi ja legitimistid Henry V peale. Teiselt poolt, seal kus ühiskonna päästmine nõuab, et kõik parteid hoiaksid oma lippu kõrgel, et nad ise ennast ei hävitaks, vaid et nende pooldajad ühise, suure ja õilsa võitluse kokku hoiaksid, mis on hädavajalik ühiskonna päästmiseks, nii nagu näiteks siin Hispaanias, just nimelt seal lagunevad parteid laiali.

Mu härrad! Selle pahe vastu ei ole sotsiaalsed reformid mingiks piisavaks vahendiks. Ka sellega ei muudeta midagi, kui üks valitsus kukub ja uus võimule tuleb. Põhimõtteline eksitus selles küsimuses seisneb veendumuses, et pahed, mille all Euroopa kannatab, tulenevad valitustest. Ma ei taha kindlasti eitada tõsiasja, et valitused avaldavad oma alamatele teatud mõju. Kuidas saaksin ma seda mõju eitada? Ja kes oleks seda kunagi eitanud? Kuid pahe on juurdunud märksa sügavamale ja sellel on märksa tõsisem olemus. Pahe ei tulene valitsustest, pahe tuleneb valitsetavatest. Pahe seisneb nimelt selles, et valitsetavad jõuavad järg-järgult olukorrani, milles nad ei lase ennast enam valitseda. (Naerupahvakud. Vahelehüüded: Väga hea!)

Sügava ja tõsise pahe tõeline põhjus seisneb selles, et kadunud on arusaam nii jumalikust kui inimlikust autoriteedist. See on pahe, mis piinab tervet Euroopat: see on see pahe, mille all kannatab ühiskond ja terve muu maailm. Seepärast, mu härrad, on rahvad kaasajal muutunud valitsematuteks. See tõsiasi võib ka selgitada üht üleüldist nähtust, mis minu teada pole veel tänapäevani leidnud mingit selgitust, kuid just nimetatud tõsiasi annab sellele rahuldava selgituse.

Kõik, kes on reisinud Prantsusmaal, on kindlasti minuga selles ühel meelel, et ei leia pea ühtegi prantslast, kes oleks tõeline veendunud vabariiklane. Ma võin seda tunnistada, sest ma olen kogu Prantsusmaa läbi reisinud. Nüüd küsitakse minult: mida, kas Prantsusmaal polegi siis vabariiklasi? Kuidas siis on saanud juhtuda, et vabariik püsib edasi? Kuna keegi ei oska mulle esitada selle põhjust, esitan ma selle ise: vabariik eksisteerib Prantsusmaal, ja ma ütlen veel enamatki, vabariik jääb Prantsusmaal püsima sellepärast, et vabariik on paratamatu riigivorm neile rahvastele, keda ei saa enam valitseda. Rahvaste puhul, kes ennast enam valitseda ei lase, võtab valitsus paratamatul viisil vabariikliku kuju. Selles seisnebki tõeline põhjus, miks vabariik Prantsusmaal toimib ja jääb edasi püsima. Sealjuures on täiesti tähtsuseta see, kelle läbi ja kuidas ta toimib – see kirgede mängukann – kui teda tõepoolest, nagu see praegu tegelikult on, kannab ühiskonnas valitsevate suhete vägi. See on ainus tõeline selgitus Prantsuse vabariigi edasikestmisele.

Kui mind siin kuuldakse ühe hingetõmbega rääkimas jumalikust ja inimlikust autoriteedist, võib mulle esitada vastuväite: mis on siis religioossetel küsimustel pistmist poliitilistega?

Ma ei tea, kas siin leidub mõni saadik, kes eitaks igasugust seost religioosse ja poliitilise valdkonna vahel. Kui siin aga leidub mõni selline, tahan ma talle näidata mõlema valdkonna seoseid ja seda sellise selgusega, et ta seda omaenda silmadega näha ja omaenda kätega puutuda võib. (Pinge saalis.)

Mu härrad! Tsivilisatsioonil on kaks perioodi:

  1. Esimene periood, mida ma tahan nimetada jaatavaks, sest sel ajastul põhineb tsivilisatsioon jaatavatel väidetel. Ma kirjeldaksin seda ka arengu perioodina, sest need põhimõtted, millel ta põhineb, vastavad tõele. Ning lõpuks nimetaksin ma seda perioodi ka katoliiklikuks, sest katoliiklus hõlmab oma terviklikkuses kõik need tõed ja jaatavad väited.
  2. Kuid tsivilisatsioonil on ka teine periood, mida ma tahan nimetada eitavaks, sest see põhineb ainuüksi eitustel. Ma kirjeldaksin seda kui allakäigu ja mandumise perioodi, sest kõik need eitused pole midagi muud kui eksitused. Ning lõpuks nimetaksin ma seda ka revolutsiooniliseks perioodiks, sest need eksitused sünnitavad oma mandumises lõpuks revolutsioone, mis riigid täielikult pea peale pööravad.

Millised on siis nüüd need selle jaatamise, arengu ja katoliiklikkusega iseloomustatava tsivilisatsiooni kolm väidet? Need on järgmised. Esmalt religioossesse valdkonda puudutav, mis seisneb isikulise Jumala olemasolu jaatuses. (Lärm ja naer vasakpoolsete pinkidel. Enamuse pahameel, kes kutsub lärmajaid korrale. Eesistuja nõuab saalis vaikust.)

Ma selgitasin, et on kolm jaatust:

  1. Esimene jaatus on, et on isikuline Jumal ja see Jumal on kõikjal kohalolev.
  2. Teine jaatus: see isikuline Jumal, kes on kõikjal kohalolev, valitseb nii Taevas kui maa peal.
  3. Kolmas jaatus: See isikuline Jumal, kes valitseb nii Taevas kui maa peal, juhib absoluutselt kõiki jumalikke ja inimlikke asju.

Nüüd, mu härrad, seal kus neid kolme religioossesse valdkonda puutuvat väidet jaatatakse, leiate te poliitilises valdkonnas kolm nimetutele vastavat jaatust:

  1. on olemas kuningas, kes oma ametnike kaudu on kohalolev (esindatud) kõikjal;
  2. teiseks, see kuningas, kes on kõikjal kohalolev, valitseb oma alamate üle;
  3. kolmandaks, see kuningas, kes valitseb oma alamate üle, ka juhib neid.

Sel viisil pole poliitiline jaatus ei midagi muud kui tuletis religioossest jaatusest. Poliitilised institutsioonid, milles need kolm jaatust avalduvad, on absoluutsed monarhiad ja konstitutsioonilised monarhiad, seda sellistena, nagu neid mõistavad kõikide maade mõõdukad parteid. Pole ju ühtegi mõõdukat, kes oleks kunagi eitanud kuningavõimu olemasolu põhjendatust ja tema valitsemis- ja juhtimisõigust. Seepärast kuulub konstitutsioonilisele monarhiale samasugune õigus kui absoluutsele monarhiale, esindada neid kolme jaatust, mis on ainult kolme religioosse jaatuse kajaks.

Need kolm jaatust hõlmavad tsivilisatsiooni selle perioodi, mida kirjeldasin jaatuse, arengu ja katoliikluse perioodina.

Astume nüüd, mu härrad, teise perioodi, mida ma nimetasin eituse või revolutsiooni perioodiks. Sel teisel ajastul vastavad kolmele kõigepealt mainitud jaatusele kolm eitust.

  1. Esimene eitus, või nagu ma seda õigemini tahaksin määratleda, eituse esimene aste religioosses valdkonnas: väidetakse, on üksainus Jumal ja see Jumal valitseb kõikide asjade üle, kuid Ta on niivõrd üle kõigi asjade, et Ta ei saa tegeleda kõigi inimlike asjade ja toimetuste juhtimisega. See on esimene eitus, eituse esimene aste sellel tsivilisatsiooni eitaval perioodil. Mis vastab nüüd sellele Jumaliku Ettehoolduse eitamisele poliitilises valdkonnas? Deistile, kes eitab Jumalikku Ettehooldust, vastab poliitilises valdkonnas progressiivne partei, mis kuulutab: kuningas on olemas, kuningas valitseb, kuid ta ei juhi kõiki asju. Järelikult kuulub konstitutsiooniline monarhia progressiivse partei käsitluse kohaselt eitava tsivilisatsiooni esimesele astmele.
  2. Teine eitus: deist eitab Jumalikku Ettehooldust. Konstitutsioonilise monarhia pooldaja progressiivse partei käsitluse kohaselt eitab kuninga õigust juhtimisele. Nüüd astub religioosses valdkonnas esile panteist ja väidab, et on olemas küll üks Jumal, kuid sel Jumalal pole mingit isikulist eksistentsi, see Jumal ei ole isikuline ja kuna ta pole isikuline, ei valitse ega juhi ta midagi. Jumal on kõik, mida me näeme, Jumal on kõik mis elab, kõik mis liigub ja eriliselt on Jumal inimkond. Seda väidab panteist. Panteist ei eita Jumala olemasolu kui niisugust, küll aga eitab ta Jumala isikulist olemust ega taha Talle omaseks tunnistada valitsemist ja ettehooldust. Kohe astub esile vabariiklane ja kuulutab: Võim on olemas, kuid võim pole mingi isik, ta ei valitse ega juhi. Võim on kõik mis elab, kõik mis on olemas ja kõik mis liigub. Sest ajast valitseb mass ja pole mingit muud valitsemise vahendit kui üleüldine hääleõigus ning muud riigivormi kui vabariik. Nii vastab panteismile religioosses valdkonnas vabariik poliitilises valdkonnas.
  3. Sellele järgneb veel üks ja viimane eitus. See kujutab endast eituste vallas viimset piiri. Deisti ja panteisti järel tuleb ateist ja väidab: Jumal ei valitse ega juhi, ei mingi isik ega mass pole Jumal. Pole üldse mingit Jumalat. Ning nii jõuab Proudhon välja väiteni, et pole vaja mingit valitsust. (Naer ja kiiduavaldused.) Üks eitus kutsub välja järgmise, nii nagu üks sügavik kutsub teist. Teispool seda eitust, mis on sügavik ise, pole midagi muud kui pimedus, kombatav pimedus.

Ning nüüd, mu härrad, küsin ma teilt: kas te teate, milline on Euroopa olukord? Terve Euroopa astub eituse teisele astmele ja hakkab lähenema eituse kolmandale astmele, mis on viimane. Ärge seda unustage!

Kui minult soovitakse, et ma veidi selgemalt ja põhjalikumalt räägiksin neist hädaohtudest, mis ühiskondi ähvardavad, siis teen ma seda, kuid end teataval määral tagasi hoides. Te kõik ju teate mu ametipositsiooni. Kuid ma ei saa rääkida Euroopast,[3] ilma et ma räägiks ka Saksamaast. Ma ei saa ka rääkida Saksamaast, ilma et ma räägiks Preisimaast, mis esindab Saksamaad. Ma ei saa jälle rääkida Preisimaast, ilma et ma räägiks tema kuningast, keda tema omaduste pärast (nagu ma kõrvalmärkuse korras tahaksin mainida) hüütakse teda Augustus Germaniae. Kõrgeauline koda peab mind seepärast vabandama, kui ma selle küsimuse käsitlemisel, niipalju kui see puudutab Euroopat, end teataval määral tagasi hoian ning Preisimaad puudutavas hoidun pea täielikult seisukoha väljendamisest. Sellest hoolimata tahan ma öelda nii palju, et minu seisukoht kõikide nende Euroopat ähvardavate ohtude kohta kogu selgusega esile tuleks.

Siin räägiti ohust, mis ähvardab Euroopat Venemaa poolt. Ma usun seda aga käesolevaks hetkeks ja usun, et võin seda kindlalt ka pikaks ajaks ette öelda, et kõrgeauline koda võib selles osas küll rahulik olla, sest minu veendumuse kohaselt ei tule sellelt poolelt vähimatki ohtu karta.

Seda mõju, mida Venemaa Euroopale on avaldanud, on ta avaldanud ainult Saksa Liidu kaudu. Saksa Liit sai asutatud Pariisi vastu, mida peeti revolutsiooniliseks ja jumalavallatuks linnaks. See asutati St. Petersburgi toetuseks, mis oli sel ajal püha linn, tugeva valitsuse linn, restauratsiooni soodustavate traditsioonide linn. Mis on sellest aga välja tulnud? Liit ei saanud keisririigiks, milleks see võis omal ajal saada. Liit ei saanud keisririigiks, kuna Venemaa ei võinud kunagi lubada, et tema piiride vastas tekib Saksa keisririik, milles ühendatakse kõik saksa rahvad. Nii juhtus, et see Liit rajati väikestest vürstiriikidest ja kahest suurest monarhiast. Mida aga pidi Venemaa soovima võimaliku sõja puhuks Prantsusmaaga? Seda, et need mõlemad monarhiad jääksid teineteisest sõltumatuks ja et neid valitsetaks absolutistlikult. Nii see mõlema monarhia puhul oligi. Nii näete nüüd, mu härrad, kuidas jõuti selleni, et Venemaa mõju Saksa Liidu asutamisest kuni veebruarirevolutsioonini Sankt Petersburgist kuni Pariisini ulatus. Kuid veebruarirevolutsioonist alates on asjad võtnud teise pöörde. Revolutsiooniline tormilaine on troonid kukutanud, kroonid maha visanud ja röövinud kuningatelt neile kuuluva austuse. Saksa Liitu enam pole ja praegune Saksamaa pole midagi muud kui üks suur segadus. See tähendab seda, mu härrad, et Venemaa mõjuvõimule, mis ulatus St. Petersburgist Pariisini, on järgnenud Pariisi demagoogide mõju, mis on laienenud kuni Poolani.

Pöörake tähelepanu vahele: Venemaa toetus kahele võimsale liitlasele, nimelt Austriale ja Preisimaale. Täna võib ta loota veel ainult Austriale. Kuid Austria peab iga päev ja veel kaua aega tulevikuski võitlema demagoogia vaimu vastu, mis nii seal kui igal pool mujal võimust on võtnud. Austria peab vastu seisma ka oma rahvaste šovinismile, mis on seal tugevam kui kuskil mujal. Austria peab lõpuks hoidma kõik oma jõud valmis võimalikuks võitluseks Preisimaaga. Kuna Austria on sel viisil seotud ja kuna Venemaa ei saa enam loota Saksa Liidule, võib Venemaa täna toetuda ainult iseenda jõududele. Kas aga kõrgeauline koda teab, kui suuri sõjalisi jõude Venemaa rünnaku puhul kasutada võib? Mitte mingil juhul rohkem kui 300 000 meest. Kas kõrgeauline koda teab, kelle vastu need 300 000 meest võitlema peaksid? Nad peaksid võitlema kõigi saksa hõimude vastu Preisimaa juhtimisel, kõigi romaani rahvaste vastu Prantsusmaa juhtimisel ning peale selle veel nii austatud ja võimsa anglosaksi rahva vastu Inglismaa juhtimisel. Selline võitlus oleks äärmiselt arutu ja mõttetu. Sest üleüldise sõja korral oleks selle kindlaks lõpptulemuseks, et Venemaa tõrjutaks tagasi tema positsioonilt Euroopa suurvõimuna ja talle jääks ainult Aasia riigi roll. See on põhjuseks, miks Venemaa sõda pelgab ja miks Inglismaa seda soovib. See sõda oleks juba ammu puhkenud, kui Prantsusmaa ei kannataks oma kroonilise nõrkuse all, mis takistab tema liitu Inglismaaga, kui Austria ei hoiaks end targalt tagasi ning kui Venemaa diplomaatia poleks nii kaugelenägelik. Ainult sellepärast, et Venemaa ei soovi ega saa sõda soovida, pole sõda veel puhkenud mingil sellisel põhjusel nagu näiteks juhuslikult Türgisse põgenenute küsimuses tõstatati.

Sellest hoolimata olen ma veendunud, et Euroopal pole Venemaa poolt midagi karta. Ma usun isegi vastupidist. Kuid enne kui Venemaa võiks astuda sõtta kõigiga, enne kui Venemaa võiks Euroopa enda alla heita, peavad tingimustena täituma järgmised kolm sündmust. Kui ma nad nüüd üles loetlen, siis pange hästi tähele, et need sündmused pole mitte ainult võimalikud, vaid ka tõenäolised.

Kõigepealt peab revolutsioon, peale seda kui ta on hävitanud ühiskonna, laiali saatma ka püsiarmeed. Teiseks peab sotsialism seeläbi, et võõrandab kogu eraomanduse, kustutama isamaa-armastuse. Sest paljaks röövitud omanik ei ole ega saa olla mingi patrioot. Kui asjad on ükskord nii kaugele jõudnud, ei jää inimestesse enam mingit isamaa-armastust. Kolmandaks peab Venemaa püüdlus rajada kõikide slaavi rahvaste võimas liit tema mõju ja kaitse all, saavutama oma eesmärgi. Slaavi rahvaid on kokku üle kaheksakümne miljoni.

Kui niisiis Euroopas kord enam püsiarmeesid ei ole, sest revolutsioon on need laiali saatnud, kui sotsialistlikud ümberkorraldused kogu isamaa-armastuse lämmatanud on ning kui lõpuks Euroopas on alles jäänud veel ainult kaks suurt armeed, nimelt paljaksröövitute armee ja röövijate armee, siis, mu härrad, võib ajaloo kell kõmisedes lüüa Venemaa tundi. Siis võib Venemaa püssiga kaenla all, ilma et keegi teda takistada suudaks, Euroopasse marssida. Siis, mu härrad, saab maailma olema tunnistajaks suurimale kohtupäevale, mis inimajaloos selle algusest peale aset leidnud on. Ning see kohutav kohtupäev viiakse täide eelkõige Inglismaa peal. Mingit abi pole siis tema laevadest hiigelriigi vastu, mis ühe käega Euroopa ja teise käega India enda alla haarab. Kuidagi ei aita siis teda ka tema laevad, sest ka tema riik lebab siis tuhandeteks tükkideks purustatuna maas ja tema hirmus surmakorin kajab läbilõikava kaebehüüuna pooluselt pooluseni.

Ärge uskuge, mu härrad, ärge uskuge, et katastroofid sellega veel lõpevad! Sest slaavi hõimud pole Lääne rahvaste jaoks tänapäeval seesama, mis olid kunagi germaani hõimud rooma rahva jaoks. Ei, slaavi rahvad on juba ammusest ajast tsivilisatsiooniga kokkupuutes. Nad on pooltsiviliseeritud rahvad. Vene riigiaparaat on samavõrd rikutud kui Euroopa kõige tsiviliseeritum riigiaparaat ning vene aadel ei jää oma „tsivilisatsiooni“ astmelt maha kõige rikutumast aadlist. Kui Venemaa ükskord seisab keset tema poolt vallutatud ja tema jalge ees lebavat Euroopat, siis imeb ka tema kõigi oma soontega endasse selle tsivilisatsiooni mürki, mis oli Euroopa surmajoogiks. Ka Venemaa kolossi ennast haarab varsti peale seda kõdunemine. Mina ei tea, missugust universaalset vahendit Jumal selle üleüldise kõdunemise vastu varuks hoiab.

Mu härrad, selle ähvardava arengu vastu on olemas üksainus vahend ja peale selle mitte ühtegi: tuleviku sõlmpunkt on Inglismaa käes. Sest kõigepealt on anglosaksi rass kõige suuremeelsem, õilsam ja vägevam selles maailmas. Teiseks on anglosaksi rass see, keda revolutsiooni rünnakud kõige vähem mõjutada suudavad. Ma pean sellepärast rohkem võimalikuks seda, et revolutsioon puhkeb St. Peterburgis kui Londonis. Mis on nüüd Inglismaal puudu, et takistada muidu möödapääsmatut Euroopa vallutamist Venemaa poolt? Mis on tal tõesti puudu?

Inglismaa peab vältima seda, mis võib ta hukutada: püsiarmee laialisaatmist revolutsiooni poolt ja Euroopa paljaksröövimist sotsialismi poolt. See tähendab, et see mis tal puudub, on monarhistlik ja konservatiivne välispoliitika. Kuid ka see poleks midagi muud kui ennetav vahend. Kui Inglismaa on monarhistlikult ja konservatiivselt meelestatud, suudab see asjaolu Euroopa ühiskonna lagunemist teatud määrani ja teatud ajani takistada. Kuid sellest hoolimata pole Inglismaa üksi piisavalt tugev, et maailmas levivate eksiõpetuste laostavat väge täiesti maha suruda, mis ilmtingimata vajalik oleks. Selleks, et ennetavast vahendist saaks mõjus päästevahend, peab Inglismaa peale selle, et ta on monarhistlik ja konservatiivne, olema ka katoliiklik. Ma rõhutan seda, mu härrad, sest kõige radikaalsem vahend revolutsiooni ja sotsialismi vastu on ainult ja ainuüksi katoliiklus. Katoliiklus on ainus õpetus, mis on nende mõlema täielik vastand. Mis on siis katoliiklus? Tarkus ja alandlikkus. Mis on aga sotsialism? Kõrkus ja barbaarsus. Sotsialism on nagu Paabeli kuningas, kuningas ja loom üheaegselt. (Naerupahvakud ja elavad kiiduavaldused.)

Kõrgeauline Koda peab kindlasti selle üle imestunud olema, et ma ei maininud ühiskonda ja maailma ähvardavatest ohtudest rääkides sõnagagi prantsuse rahvast. Selle vältimisele leidub ka põhjus: Prantsusmaa oli veel lühikese aja eest suurrahvas, täna aga, mu härrad, on ta vaevalt veel rahvas, ta on Euroopa keskklubi. (Väga hea!)

Kui ma nüüd öeldu kokku võtan, siis on tõestatud järgmist: Esiteks, et sotsiaalsed küsimused pole kõige tähtsamad, ei tohi seda olla ega isegi saa seda olla! Teiseks, et me ei saa ennast veel nii rahulikult ja kindlalt tunda, et me ainult neile küsimustele pühenduda saaksime. Ma tahaksin nüüd ainult veel vastu astuda kolmandale ja viimasele eksitusele, mis seisneb väites, et sotsiaalseid reforme pole mitte ainult võimalik läbi viia, vaid et neid on ka kerge läbi viia.

Mu härrad! Kõrgeauline Koda lubagu mul nüüd, et ma ütleksin nüüd, nii nagu ka siiamaani, ei midagi muud kui tõtt, täit tõtt, kõige selle avameelsuse ja otsekohesusega, mis on mulle omane. Vaevalt et leidub ühtegi saadikut, kes asetab kahtluse alla selle tõsiasja, et isegi need valitsemissüsteemid, millel on suurimaid eeliseid teiste ees, neist eelistest hoolimata endaga ka teatud puudusi kaasa toovad; ning vastupidi, et isegi need valitsemissüsteemid, mis endaga suurimaid puudusi kaasa toovad, neile puudustele lisaks ka mõningaid eeliseid pakuvad. Lõpuks aga ka seda, et mitte ükski valitsemissüsteem pole igavene ja hävimatu.

Selle publiku ees võin ma täie otsekohesusega rääkida kõikide valitsemissüsteemide eelistest ja puudustest ning nende mööduvusest, sest kõigil on nii eelised kui ka puudused ning kõik nad lähenevad ükskord oma lõpule.

Ma väidan seega, et hoolimata eriliselt tajutavatest puudustest, mida absolutistlikud valitsused endaga kaasa toovad, on neil teisest küljest siiski suur eelis, nimelt see, et nad on suhteliselt odavad. Ning teiselt poolt väidan ma, et hoolimata suurtest eelistest, mida konstitutsioonilised valitsused endaga kaasa toovad, peitub neis siiski eriti raskekaaluline puudus, nimelt see, et nad lähevad ebaproportsionaalselt kalliks ülal pidada. Ma ei tunne ühtegi kulukamat valitsemisvormi kui seda on vabariiklik. Kui neist võrdlustest teha järeldusi, pole raske kummagi valitsemisvormi saatust ette öelda. Kõige tõenäolisemalt lõppevad kõik absolutistlikud valitsused, kus iganes nad veel eksisteerivad, sellega, et lakkamatus diskussioonis räägitakse nad nii-öelda surnuks; ning kõik konstitutsioonilised valitsused, kus iganes nad eksisteerivad, lähevad pankrotti. See on minu sügavaim veendumus, mis ma teile ausalt esitan.

Mu härrad, on üksainus viis reforme läbi viia ja see on kõikehõlmavate majanduslike kokkuhoiumeetmetega. See ainus vahend seisneb püsiarmeede täielikus või osalises laialisaatmises. See vahend, mu härrad, võib valitsusi teatud aja jooksul pankroti eest hoida. Kuid see laialisaatmine tähendaks terve ühiskonna kokkukukkumist. Seda sellepärast, mu härrad – ja siinkohal palun ma teie täit tähelepanu! – seda sellepärast, et püsiarmeed on tänapäeval ainsad tugipunktid, mis takistavad ühiskonna tagasilangemist barbaarsusesse. Just tänapäeval, mu härrad, oleme tunnistajad ajaloos ja maailmas seninägematule vaatemängule: millal enne on maailm seda näinud, mida talle just nimelt täna nii selgelt ja täpselt silme ette seatakse – et tsivilisatsioonini juhitakse rahvaid relvajõul, barbaarsusesse aga ideede levitamisega? Just seda peab maailm sel tunnil, mil ma teile räägin, läbi elama. (Kiiduavaldused.)

See nähtus on nii tähendusrikas ja eripärane, et see nõuab kindlasti minupoolset selgitust. Igasugune tõeline tsivilisatsioon tuleneb kristlusest. See on nii kindel kui tõsiasi, et tsivilisatsiooni võib tõepoolest leida ainult kristlikest maadest. Väljaspool seda piirkonda ei leia mingit tsivilisatsiooni. Kõik on barbaarsus, ning see on sama kindel kui tõsiasi, et enne kristlust polnud maailmas ühtegi tsiviliseeritud rahvast, mitte ainsatki.[4]

Mitte ühtegi, mu härrad! Ma väidan, et ennemuiste polnud ühtegi tsiviliseeritud rahvast, et ei kreeka ega rooma rahvas polnud tsiviliseeritud, ehkki neil oli küll kõrge kultuur. Kuid selles seisneb olemuslik vahe. Kultuur on tsivilisatsiooni aluskiht ja ei midagi enamat kui aluskiht. Kristlus aga tsiviliseerib maailma ja nimelt kolmesugusel viisil: ta tegi autoriteedi puutumatuks ja kuulekuse pühaks ning seadis enesesalgamise ja ohvrimeelsuse, või paremini öeldes, ligimesearmastuse üleloomulikuks nõudmiseks. Sel moel tsiviliseeris kristlus rahvad. Ning ainult siin peitub lahendus sellele suurele probleemile, sest ideid avaliku võimu puutumatusest, kuulekuse pühadusest ja ohvri üleloomulikust väärtusest pole kaasajal tsiviilühiskonnas enam võimalik kohata. Nad on leidnud oma pelgupaiga kirikutes, kus ülistatakse õigluse ja halastuse Jumalat, ning sõjaväelaagrites, kus au ja kuulsuse kujude all asutatakse väe ja võidukate lahingute Jumalat. Kuna kaasajal on Kirik ja sõjavägi ainsad kohad, mis on rikkumatuna alles hoidnud mõisted autoriteedi puutumatusest, kuulekuse pühadusest ja ligimesearmastuse üleloomulikkusest, on need kaks tänapäeval ka ainsad Euroopa tsivilisatsiooni esindajad.

Ma ei tea, mu härrad, kas teie, nii nagu see minu puhul juhtunud on, olete end tabanud äratundmiselt, milline sarnasus, jah peaaegu võrdsus, valitseb nende kahe isiksuse vahel, kes väliselt näivad nii erinevad ja isegi vastandlikud, nimelt preestri ja sõduri vahel? Ei üks ega teine ei ela iseenda jaoks; ei üks ega teine ei ela oma perekonna hüveks; küll aga seisneb mõlema jaoks kõrgeim au enesesalgamises ja ohvrivalmiduses. Sõduri ülesandeks on valvata tsiviilühiskonna sõltumatuse üle; preestri ülesandeks seevastu on tagada religioosse ühiskonna sõltumatust. Preestri kohuseks on nii nagu Hea Karjane surra ja anda oma elu oma lammaste eest. Sõduri kohuseks on hea kaaslasena ohverdada oma elu kaaslaste eest. Kui te kaalute kõiki pingutusi ja kannatusi, mida preestri elu endaga kaasa toob, siis te võite mõista selle tõelist olemust. Sest see sarnaneb tõepoolest relvade all peetava teenistusega. Ning kui te vaatlete sõjaväeteenistuse pühadust, siis sarnaneb see teile tõelise preestrikustumusega. Mis saab maailmast, tsivilisatsioonist ja lõpuks Euroopast enesest, kui poleks enam mingeid preestreid ja mingeid sõdureid? (Kauakestvad kiiduavaldused)

Mu härrad, kui nüüd peale mu selgitusi peaks veel keegi olema veendumusel, et püsiarmeedest tuleks loobuda, tõusku ta püsti ja öelgu oma arvamus välja. Kui aga teie seas pole ühtegi sellist, võin ma teie kokkuhoiuabinõude üle ainult naerda, sest sel juhul on selline kavatsus täiesti tähtsuseta.

Kas te teate seda, mida te endale ette kujutate, kui te tahate ühiskonda oma kokkuhoiuga päästa, ilma armeest loobumata? Nüüd kujutage ette, et te suudate tulekahju, mis on haaranud kogu rahvast, kustutada üheainsa klaasi veega. Jah, sarnasena tundub siis teie kavatsus.

Ma olen vastavalt oma kavatsusele tõestanud, et sotsiaalsed küsimused pole kõige tähtsamad, et pole veel kätte jõudnud see aeg, mil me võiksime pühenduda eranditult nendega tegelemisele ning et sotsiaalseid reforme pole kerge, teatud osas aga on neid isegi võimatu läbi viia.

Ning nüüd, mu härrad, peale seda kui mõned Kõrgeaulise Koja kõnelejad on kuulutanud, et kui hääletatakse volituste poolt tõsta edasi makse ilma eelarve eelneva vastuvõtmiseta, siis hääletatakse seeläbi praeguse valitsuse vastu, tahan ma nüüd suunata oma kõne neile härradele ja tahan neilt küsida: te tahate siis hääletada praeguse valitsuse poolt? Hästi, hääletage siis nende volituste poolt, mida valitsus teilt taotleb. Hääletage nende poolt. Sest konstitutsioonilised valitsused saavad ainult nii kaua püsida, kui kaua debatid mõistlikes piirides püsivad. Piirideta vaidlused aga viivad ka valitsuse lõpuni.

Mu härrad, vaadake Saksamaa peale, kui teile kogemus ja eeskuju veel midagi ütlema peaksid. Saksamaal on samaaegselt olnud kolm konstitutsioonilist kogu, üks Viinis, teine Berliinis ja kolmas Frankfurdis. Esimene suri keiserliku dekreedi läbi. Kuninglik korraldus likvideeris teise. Mis juhtus aga Frankfurti koguga, selle koguga, mille liikmete hulka kuulusid kõige väljapaistvamad õpetlased, kõrgeimast soost riigikodanikud ja suurimad filosoofid? Mis on saanud sellest parlamendist? Mitte kunagi enne pole maailm näinud nii ülevat senatit, kuid ka mitte kunagi pole ta kaasa elanud nii armetule lõpule. Tema kokkutulekut tervitati üleüldiste kiiduavaldustega. Lõpuks aga vilistati ta kõigi poolt välja. Saksamaa andis Frankfurti Rahvuskogule koha justkui jumalannale templis, ning seesama Saksamaa lasi tal kui ühel hooral ühes kõrtsis oma otsa leida.

Selline, mu härrad, on Saksamaa parlamentide lugu. Kuid teate te ka, miks nad sellise lõpu leidsid? Ma ütlen teile seda. Nad läksid nii armetult hukka sellepärast, et nad ise ei teinud midagi ega lasknud ka teistel midagi teha; kuna nad ise ei valitsenud ega lasknud ka teistel valitseda. Nad surid sellesse, sest rohkem kui aasta veninud lõputute debattide tulemusena ei tulnud neist midagi enamat kui edev udu. Need kogud omistasid endile kuninganna väärikuse, kuid Jumal muutis nad viljatuks ning võttis ise neilt emaväärikuse.

Hispaania rahva saadikud! Kandke hoolt Hispaania parlamendi tuleviku eest!

Teid aga, mu härrad konservatiivsest opositsioonist, teid ma vannutan: muretsege oma tuleviku pärast, kandke hoolt oma partei tuleviku eest. Alati oleme me õlg õla kõrval võidelnud. Laskem meil ka tulevikus ühiselt edasi võidelda. Lõhed teie seas on nurjatus ja isamaa nõuab teilt oma suure õnnetuse päeval nende eest aru. See päev pole vist enam kuigi kaugel. Ning kes seda võimalikuks ei pea, on parandamatu pimedusega löödud. Kui te olete julged, kui te tahate võidelda, siis hoidke oma relvad selleks päevaks. Ärge tegutsege ennatlikult, ärge kiirustage konflikte tagant. Kas pole sellest küllalt, et igal tunnil on oma piin, igal päeval oma mure ja igal kuul oma vaev? Kui ükskord kitsikuse päev saabuma peaks, saavad häda ja viletsus nii suured olema, et me hakkame isegi neid oma vendadeks nimetama, kes täna meie poliitilised vastased on. Siis aga hakkate te seda kahetsema, ehkki vahest juba liiga hilja, et te neid oma vaenlasteks nimetanud olete, kes teie vennad on.

(Kõneleja lahkub kiiduavalduste saatel kõnepuldist. Arvukad saadikud tänavad teda.)

Saksa keelest tõlkinud isa Ivo Õunpuu


Märkused:

[1] Kõneleja viitab siinkohal verisele duellile, mis leidis aset kahe tuntud parlamendisaadiku vahel, kes mõlemad, eriti aga üks neist, olid Donoso Cortésile pikka aega lähedaseks sõbraks olnud.

[2] Kõneleja peab siin silmas ühte seitsmest ristimise ja kinnitamise sakramendiga antavast Püha Vaimu annist, nimelt hea nõu andi.

[3] Donoso Cortés oli sel ajal Hispaania saadikuks Berliinis.

[4] Kõige austuse juures Donoso Cortese teoloogilise ja moraalse selguse ja sirgjoonelisuse vastu ei saa tõlk ise terviklikult katoliiklikku vaatepunkti hoides selle väitega kuidagi nõus olla. Kusjuures tegemist pole mitte pelgalt terminoloogiliste erinevuste alusel tekkinud erimeelsustega, vaid põhimõttelise küsimusega. Mõisted kultuur ja tsivilisatsioon ei kuulu ei eksklusiivselt ega üldsegi põhimõtteliselt teoloogia valdkonda, vaid nad kuuluvad ühiskonda loomuliku mõistuse valgusel objektiivselt ja ratsionaalselt uurivate distsipliinide, nt. võrdleva kultuuri- ja religiooniloo, kultuuri- ja ajaloofilosoofia valdkonda. Neis valdkondades annab täiesti objektiivsete kriteeriumite alusel tõestada, et paljudest aspektidest olid näiteks keskaegne islami ja Hiina tsivilisatsioon kõrgemalt arenenud kui keskaegne Euroopa kristlik tsivilisatsioon ning kahtlemata vastasid nad kõigi olemuslike joonte poolest täiel määral tsivilisatsiooni mõistele. Veel enam, tsivilisatsiooni mõistele vastasid täiel määral ka atsteekide ja inkade moraalsest ja religioossest aspektist rängalt defektsed tsivilisatsioonid. Mõisted kultuur ja tsivilisatsioon kuuluvad loomulikku, mitte üleloomulikku valdkonda ning nad pole eksklusiivselt kristlaste omandiks. See ei tähenda muidugi kuidagi kristliku tsivilisatsiooni alahindamist või relativeerimist teiste suhtes, ega ka tõsiasja eitamist, et moraalse täiuslikkuse ja pühaduse, inimväärikuse ning tõe täielikkuse kohalolu poolest ühiskonnaelus on kristlik tsivilisatsioon kõrgeim ja täiuslikeim kõigist teistest tsivilisatsioonidest. Loomulik ja üleloomulik, teoloogia ja loomulike humanitaarteaduste objekt ja vastav metoodika tuleb hädavajalikul viisil piiritleda ja eristada ning igat vähegi deskriptiivset täpsust omavat mõistet tuleb ainult talle eriomastes piirides kasutada. – tõlk. märk.