Koroonaviirust ja selle võimalikku majanduslikku mõju kajastades tekib küsimus, kuidas leida ebakindlas olukorras tasakaalu aususe ja "paanika külvamise" vahel. Hoolimata suurest ebaselgusest on aga praeguseks teada vähemalt üks lihtne lahendus, kuidas kriisist väljuda saab – maskid.
Olin koroonaviiruse puhul üks varajastest "häirekella lööjatest", kes juba jaanuari lõpus konserve ostis ja sõpradele-tuttavatele oma obsessiivsete hoiatustega paranoiku mulje jättis. Pikka aega tundsin jõuetust, kui nägin, kuidas enamik inimesi probleemi ignoreeris ja välja naeris.
12. märtsil kuulutati lõpuks välja eriolukord. Toona mõtlesin, et lõpuks ometi. Ja tõepoolest, see samm võeti ette viimasel hetkel. Õnneks on nüüd näha, et kardetud mustad stsenaariumid Eestis realiseerunud pole. Miks täpselt oleme paljude riikidega võrreldes nii kergelt pääsenud, selgub ilmselt alles pika aja pärast, kui kriis on ületatud ja saame rahulikult asju analüüsida.
Nüüd, 25. aprillil neid ridu kirjutades leian aga, et on viimane hetk hakata eriolukorrast väljuma. Praegune olukord ei ole jätkusuutlik ja võib viia tõsiste majanduslike, aga ka laialdaste psühholoogiliste probleemideni. Õnneks teame praeguseks, et viiruse levikut saab piirata ka väga "algelise" tehnoloogia ehk maskide laialdase kandmisega.
Maskid on lahenduseks
Et maskide üllatavalt suurt kasutegurit seletada, on oluline tuua sisse natukene koolimatemaatikat.
Oletame, et kahel inimesel on väga algelised, a la t-särgist tehtud maskid, mis vähendavad nakatumise tõenäosuse üksikult võttes 70 protsendile. Eeldame, et selline mask kaitseb kandjat sama palju, kui see kaitseb teisi inimesi kandja eest. 70 protsenti paistab olevat vähe. Kui aga kaks inimest kannavad omavahel suheldes selliseid "viletsaid" maske, on nakatumise risk vaid 0,7 x 0,7 = 0,49 ehk 49%. Väga lihtsustatult – mina oma maskiga köhin, aga sinuni jõuab vaid 70% viirusest, millest sinu mask omakorda 70% kinni peab.
Kui aga tegu on enam-vähem korralike maskidega, mis üksikult võttes vähendavad riski näiteks 30%-ni, siis tehes taas korrutustehte, saame tulemuseks juba 0,3 x 0,3 = 0,09, ehk 9%.
Nagu näha, väheneb risk palju kiiremini, kui võiks arvata, ja seda juba ainult kahe inimese puhul. Kui maske kannavad kõik, on efekt veelgi võimsam. Inimene 2, kes sai näiteks minult 9% tõenäosusega nakkuse, suhtleb inimesega 3, kusjuures mõlemad on jälle maskiga kaitstud…ja nii see nakkuskõver alla langebki.
Olen üldiselt väga suur isikuvabaduste toetaja ja leian, et tavaolukorras peaks riik inimestele võimalikult vähe käske ja keelde ette kirjutama. Maskidega on lugu aga nii, et nende mittekandmisega ohustab inimene otseselt teisi. Kerge ebamugavustunne on asi, millega harjub ära. Samamoodi, nagu oleme ära harjunud vajadusega kanda turvavööd.
Kriisi psühholoogilisest mõjust
Palju on räägitud sellest, et toas istumine võib inimestele halvasti mõjuda – oleme ju sotsiaalsed olevused, kes vajavad suhtlust teistega. Minu meelest pole see aga sugugi kõige suurem risk. Päris koduarestis on ju väga vähesed ja väljas jalutada ikka saab.
Suurem probleem on esiteks ebakindlus ja teiseks vastuolu selle vahel, mida on näha ekraanilt ja mida aknast välja vaadates. Ühelt poolt tuleb meediast pidevalt erinevat infot selle kohta, mis on viiruse mõju inimestele ja laiemalt praeguse kriisi mõju majandusele. Leidub nii suurt optimismi kui ka maailmalõpunägemusi.
Teisalt valitseb akna taga vaikus. Maailm oleks justkui seisma jäänud, või vähemalt tublisti aeglustunud. Kontrast meediast tuleva infovoo ja igapäevase reaalsuse vahel ei saaks olla teravam. Olen elus vaadanud üsna palju erinevaid maailmalõpufilme, aga sellise otsa pole veel sattunud, kus tänavatel midagi ei toimuks ja inimesed lihtsalt toas istuksid. Ehk pretsedenti pole kusagilt võtta – praegune olukord on täna elusolevate inimeste jaoks midagi täiesti uut.
Seetõttu vaatan veidi mureliku pilguga seda, kui aktiivselt on viimasel ajal hakanud levima igasugused teooriad stiilis, et raadiomastide kiirgus põhjustab viirust vms. Selgituseks – erinevalt paljudest ei leia ma, et selliste teooriate leviku vastu peaks robustselt "võitlema". Kasu sellest niikuinii pole – kui inimesele öelda, et tema mõtted on lihtsalt valed, tekitab see pigem viha ja trotsi. Rahulikust selgitamisest on ehk rohkem kasu.
Lisaks ei taha ma öelda, et sellistes teooriates üldse mingit tõetera sees ei võiks olla. 5G teema puhul olen isegi tundnud, et peaks natuke rohkem süüvima ja uurima, kas säärastel intensiivsetel ja suunatud lainetel ei või olla mingit potentsiaali inimese tervist ohustada. Kindlasti ei põhjusta 5G aga koroonaviirust – selline väide klassifitseerub, ütleme otse, lameda maa kategooriasse.
Kui asi puudutab koroonaviirust, teeb olukorra eriti keeruliseks see, et pole ju ka lõplikku teaduslikku selgust selle osas, mida viirus täpselt inimkehas korda saadab. Selle asemel on eesliinil töötavate arstide tähelepanekud ja ka teatud esialgsed teooriad. Tänaseks võib kindlusega öelda vaid seda, et viirus ei ole "tavaline gripp", vaid midagi teistsugust, mis võib osadel inimestel põhjustada üsna ootamatuid ja hirmutavaid sümptomeid. Kui paljudel täpselt, seda ei tea veel keegi päris kindlasti.
Olen ka ise kuulnud kriitikat, et viirusega seonduvate riskide kajastamine olevat "paanika külvamine". Ometi ei saa vähemalt mina aktsepteerida ka seda, nagu ei peaks riskidest ausalt rääkima, vaid püüdma nö "rahvast rahustada". Seda tööd teevad teised – riigi palgal töötav PR-spetsialistide armee. Seejuures on märkimisväärne, et kui esialgu pisendas riigi kommunikatsioon viiruse ohtlikkust igal võimalusel – ilmselt just paanika vältimiseks – siis nüüd on mindud justkui teise äärmusesse, tõenäoliselt eesmärgiga hirmutada rahvast piisavalt, et kõik reegleid järgiksid.
Oluline on aga mõista seda, et ka ebakindlas olukorras on üks asi kindel – maskide kandmine kaitseb, ja kaitseb väga hästi. Seda muidugi eeldusel, et vähemalt viiruse olemasolusse ja levikumehhanismi usutakse. Kes seda ka ei usu, sellele pole praegune jutt ka mõeldud.