Kosmoseränduri lahkumine koju ehk teekond tagasi iseenda juurde

Kosmonaut Aleksei Leonov. Foto: Scanpix

Gagarin on väidetavalt öelnud, et Jumalat ei ole kosmoses näha, ent Gagarinit isiklikult tundnud inimesed vaidlevad sellele legendile vastu. Kellel on õigus? Kas Hrustšovil ja kommunistidel, kes ootavad pikisilmi viimase ristiinimese surma? Või astronautidel-kosmonautidel, kes on saanud näha meie Maad kõrgemalt tasapinnalt, küsib Roland Tõnisson. 

Käesoleva aasta 11. oktoobril lahkus 85 aasta vanuses meie keskelt inimene, kes esimesena viibis avakosmoses, Aleksei Leonov. Pea 4 aastat pärast Juri Gagarini tiiru ümber Maa, 18. märtsil 1965 sai Leonovi nimi kuulsaks üle maailma. Sarnaselt Gagarinile sai Leonovgi tänu sellele lennata ümber maailma esinedes ja esindades nõukogude korra tippsaavutust, ehk iseennast. Töö ja tegevus tõid teda ka meie Eestisse. Kosmonaudid hindasid kõrgelt Põltsamaal toodetud tuubitoite ja tema viimane külaskäik Eestisse oli seotud just visiidiga Põltsamaa Felixi tehasesse, mida varem tunti Põltsamaa Põllumajanduskombinaadi nime all.

Legendi kohaselt olevat Leonov kunagi ammu sattunud mustal „Volgal“ mööda sõitma Koluvere lossist, mille ilu ta tahtnud lähemalt kaeda. Kui ta oli sisenenud lahtisest väravast territooriumile, saanud ta peagi aru, et viibib vaimuhaiglas. Naastes värava juurde, märganud ta valvureid, kes olid väljapääsu sulgenud. „Kui ma nüüd hakkan seletama, et ma olen kosmonaut, kahekordne Nõukogude Liidu kangelane ja mind ootab aia taga „Volga,“ ei pääse ma siit iialgi välja,“ olevat kuulus kosmoselendur mõtelnud endamisi. Nii pidanudki ta võtma ette põgenemise üle haigemaja kõrge müüri. Võta nüüd kinni, kas siin on tegu tõsilooga või mitte, igatahes oli Aleksei Leonovi elu ilma selle seigatagi piisavalt värvikas.

Lenduriks soovis ta saada juba enne keskkooli lõppu. Ta omandas selle ameti Krementšugi ja Tšugujevski lennuõppeasutustes. Soovides enamat, hakkas ta osalema ohtlikes katselendudes.

Ta valiti 3000 kandidaadi seast 20 hulka, keda hakati koolitama kosmoselendudeks. Nende ettevalmistamises osales kuulus teadlane Sergei Koroljov, kes viibis ka mitu aastat GULAGi vangilaagris, kus tal murti ülekuulamisel lõualuud. Mälestusesemena laagripäevist hoidis Koroljov kodus alumiiniumist laagrikruusi, mida kasutas oma igapäevase jooginõuna. Tema oli üks nendest, kes oskas ära kasutada sakslaste saavutusi raketiteaduses ja oli nõukogude kosmonautika üks pioneere, võisteldes ameeriklastega, kelle heaks töötas V-klassi rakettide looja Wernher von Braun.

Kuigi Aleksei Leonov ei sattunud kosmonautide esikuuikusse, sobis ta nii oma eelduste, kasvu kui kaalu poolest kosmonaudiks, keda valmistada ette avakosmosesse saatmiseks. Treeningute ajal pälvis ta mitu märkust seoses ettekirjutuste eiramisega ja distsiplineerimatusega.

Avakosmoses päästis selline suhtumine tema elu, nimelt tema skafander deformeerus seoses rõhuvahedega ja takistas tagasipääsu laeva. Leonov alandas hapniku rõhku skafandris kooskõlastamata seda keskusega: „Ma oleksin pidanud küsima selleks luba keskusest, ent siis oleks kogu maailm kuulnud, et mul on probleemid. Maa peal oleks kokku kutsutud komisjon, mis oleks hakanud olukorda arutama ja see oleks võinud maksta mulle elu. Ainus väljapääs oli alandada rõhku skafandris. Ma oskasin seda teha ja seepärast jätsin ma vahele kogu liigse sebimise,“ selgitas ta toimunut hiljem. Toona järgnes intsidendile automaatika ülesütlemine, mis tingis välisluugi käsitsi sulgemise ja manuaalse maandumise taigasse, kus oodati kaks ööpäeva päästjaid.

Aleksei Leonovist sai kosmoses usklik inimene: „Loodus on üks. Universum on lõpmatu ajas ja ruumis. Arvatakse, et kõik on tekkinud mingisuguse plahvatuse tagajärjel. Küsisin ühelt teadlaselt, kes tegi sel teemal ettekande: „Aga mis asi plahvatas?“ Kuidas on keegi kokku pannud universumi? Miks on selles kõiges nii võimas loogika? Teame sellest palju, aga veel enam on meile teadmata. Tänaseks tunneme 100 miljardit galaktikat. Neis on aga 400 miljardit tähte. Keegi ei suuda endale ette kujutada, mis see on ja kuidas tekkis. Viimasel ajal on olnud palju huvitavaid avastusi. Näiteks avastati, et igal planeedil on oma hääl, oma müra, oma laul. Need hääled on adapteeritud inimkõrvale kuuldavaks. Kust see võetakse?

Lend kosmosesse on sügavaim vapustus, mis raputab inimese täiesti läbi, eelkõige tema hinge. Küllap just selle pärast on Aleksei Leonov saanud tuntuks oma hulgaliste kosmoseteemaliste maalidega. „Olen rääkinud paljude kosmonautidega ja kõik on meenutanud vaimustusega orbiidil veedetud aega. Mäletan Jura (Gagarini) sõnu: „Lennates „Vostokiga“ ümber Maa nägin ma, kui kaunis on meie helesinine planeet. Inimesed, säilitagem Maa ilu, rohkendades seda. Ärme hävita seda.“ Hiljem tabasid erinevate maade kosmoselendurid Maad vaadates end mõttelt: „Maa jumalikku ilu on vaja hoida.“ Seda rääkisid, muuseas, insenerid ehk „tehnikahullud,“ mitte humanitaarid.

Siis, 1965. aastal laevast väljudes mõtlesin ma äkitselt: „Inimene on kui liivatera, ent nende „liivaterade“ mõistus on võimaldanud minul tulla tähtede keskele.“ See oli tõesti jumalik vaatepilt. Tähed olid kõikjal: ülal, all. Minu all oli aga Maa. Ja mul oli raske lahti saada mõttest, et atmosfäär on Maa ümber nii õhuke nagu paber. Sellised mõtted muudavad inimest. Kui me, kosmonaudid, astronaudid, kohtume, ei jaga me üksteist „valgeteks“ ja „värvilisteks“, venelasteks, ameeriklasteks, eurooplasteks. Me oleme kõik Maa lapsed, Jumala lapsed. Ilma lendudeta oleks meil olnud raskem mõista seda tõde.“

Ajakirjanikud kiusasid Aleksei Leonovit sageli küsimustega ühe nõukogudeaegse loosungi kohta. Juri Gagarinile anti enne lendu ette tekst, mida ta pidi kosmosest saatma ja selle kohaselt olevat tulnud maailma esimesele kosmoselendurile seal, „üleval,“ esmalt meelde sellised olulised asjad nagu kodumaa ja Lenin. Ka olevat Gagarin pärast maandumist tunnistanud, et ta ei olevat seal üleval Jumalat näinud.

Seda viimast ütlemist kasutas meelsasti ateistlik propaganda ja nii mõnigi lihtsameelne usklik olevat tänu sellele ka kirikust eemaldunud. Leonov väitis, et tegemist on punaideoloogide trikiga. Tegelikkuses olevat esimese kosmonaudi auks korraldatud banketil veidi nokastanud Nikita Hrustšov astunud Gagarinile ligi ja küsinud: „Kas sa seal üleval Jumalat nägid?“ Küsimus oli esitatud humoorikas võtmes, millele Gagarin vastanud samuti naljatlevalt: „Nägin küll!“ Nikita Sergejevitš oli keelanud sellest rääkida ja tegi vastusest oma interpretatsiooni, mille kuulutas maha ühel avalikul esinemisel – Gagarin kosmoses käis, aga Jumalat ei näinud. See sobis paremini tema lubadusega demonstreerida veel oma ametisolemise ajal viimast kristlast.

Leonov on rääkinud uhkusega, et nii tema ise kui Jura on vanemate poolt salaja ristitud ja oma eluajal oli Aleksei Leonov aktiivne Gagarini hukkumiskoha läheduses Novoselovo külas asuva apostel Andrease kiriku taastamisel. Kirikusse on plaanis asetada nimelised kellad hukkunud kosmonautidele.

Leonov on oma intervjuudes korduvalt rääkinud, et suurem osa kosmonautidest ja astronautidest on usklikud inimesed, kelle usku on kosmoselennud tugevdanud või on nad siis tulnud usule, olles tajunud kosmoses maailmakõiksuse vägevust ja loogilisust.

Ühendriikide õhujõudude kolonel James Benson Irwin (1930 – 1991), neljandana Kuule astunud inimene, on öelnud: „Ma ei ole enam lihtsalt maalane, olen ju käinud Kuul. Kuule maandumine jättis minu ellu sügava vaimuliku jälje. Sinnamaani olin ma vaikiv kristlane. Aga ma usun, et Issand saatis mind Kuule, et võiksin naasta Maa peale ja jutustada Jumal-Loojast, tema Pojast, Jeesusest Kristusest… On äärmiselt tähtis tunnistada selle imelise planeedi ja universumi Loojat. Sest Tema on ju see, kes on loonud maailmas toimivad seadused, mille läbi on saanud võimalikuks kosmoserännud.“

Doktor Wernher von Braun, kelle töö tulemusena inimene Kuule jõudis, ütleb ateistidele: „Vaadake oma kehaehitust. Kas see on tõesti juhuslikult tekkinud? Miljonid ahvid võivad lõpmatuseni taguda kirjutusmasina klahve, ent ei suuda luua ühtegi lehekülge kirjanduslikku teksti.“

Jeffrey Nels Williams (1958) vastas küsimusele, kas ei sega teadustöö teda uskumast Jumalasse: „Vastupidi. Teadus aitab mul näha Jumalat teisest aspektist. Minu usk vaid tugevneb. Ma ei leia konflikte tõelise teaduse ja Pühakirja vahel. Avastasin, et kõikidel juhtudel, kui tekkisid vasturääkivused, oli see konflikt eelarvamuste vahel. Kui keegi arvab, et on vastuseis teaduse ja loomislugude vahel, siis ei ole tegemist teadusega, vaid eelarvamustega“ Protestant Williams jutlustab regulaarselt Jumalast „astronautika seisukohast.“

Viimasena Kuul käinud Eugene Andrew Cernan: „Detsembris 1972 … seisin ma sinetavas pimeduses ja vaatasin Maad Kuu pinnalt. See, mida ma nägin, oli liiga imeline, et seda sõnadega kirjeldada. Kõik oli liiga loogiline, kõige taga oli mõtestatus – see oli liiga ilus olemaks lihtsalt juhus.“

Neil Armstrong, esimene inimene Kuul: „Tundsime Jumala ligiolu. Mõtlesime inimkonna heaolule. Ta vastas palvetele. Minu komandör kolonel Scott palus tuge missioonile. Me ei kaotanud ühtegi inimest.“

Lambert Dolphin, Ameerika Aeronautikainstituudist: „Füüsikuna, kellel on tegemist aatomite ja maailmakõiksusega, olen ma vapustatud sellest korrapärasusest, mille järgi Universum elab. Aatomist galaktikateni … allub ta äärmiselt keerulisele mehhanismile, mis toimib hämmastava täpsusega paljude seaduste ja reeglite kohaselt.“

Kosmos ei või oma olemuse poolest olla kuidagi Jumala puudumise tõestuseks. Kreekakeelne sõna „kosmos“ tähendab „korda“ ja „korrastatust.“ See on kaose vastand. Kosmeetikagi on vahend enda korrastamiseks, millega naisterahvad saavutavad suurepäraseid tulemusi. Meie maailm on korrastatud aatomist galaktikateni. Sellest arusaamiseks on tõesti vaja avada oma meel ja tõsta silmad mägede poole. Sealt kõrgemalegi ja veel edasi. Ning avastada Looja loodud imeline maailmakõiksus ka iseenda sees.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Roland Tõnisson
Roland Tõnisson on portaali Objektiiv kolumnist, teoloog ja rahvusvaheliste suhete magister.