Vasili Surikov: Jermak Siberit vallumatamas. Fragment. Foto: Wikipedia

Progressorite puhul on nii tüüpiline, et oma kuritegudes süüdistatakse teisitimõtlejaid. Kui mingi asi ise kapitaalselt untsu keeratakse ja kui keegi julgeb midagi selle kohta iitsatada, siis on tegemist “vihkamise” ning “kõige ära lõhkumisega”. Millisele käitumisele osutab täna loomuliku abielu küsitluse ümber toimuv, kirjutab Karol Kallas.

Viimastel nädalatel on taas, just ühiskonna progressistlikuma ja peavooluajakirjanduse poole pealt kostnud üleskutseid, et võiks üksteisega viisakalt rääkida ning enam-vähem läbi saada. Rohkem mõistmist ja nii edasi.

Loomulikult, kellel saaks midagi ühiskondliku konsensuse vastu midagi olla. Kuid selle juures on üks väga suur “kuid” …

Oletame, et teie koju murrab sisse õnnetute Süüria pagulaste jõuk, kes peksab teie kodu segamini, laseb nurka ja läheb hästi kui pere naisliikmed vägistamata jäävad. Kui te olete saadud obadustest natukene toibunud ja teil õnnestub saada kätte kapi otsas olev jahipüss, siis kas te kuulate õnnetute põgenike süüdistusi islamofoobias ja võõravihas ning ettepanekuid, et nüüd võiks hästi läbi saama hakata?  

Karta on, et 99,99 protsenti inimesi on selleks ajaks täis sellist “võõraviha”, et nad ei karda enam isegi süüdistusi rassismis. Ilmselt kuskil võibki olla hulk roosaks värvitud juustega preilisid, kes ootavadki, millal Lähis-Ida või Aafrika põgenikud neile selga kargavad, kuid normaalsete inimeste jaoks on selline  “kokkulepe” ilmselt siiski liiga äärmuslik.

Kuid midagi sarnast nõuavad täna konservatiivide ja pisutki põhimõttekindlamate kristlaste käest progressifanaatikutest poliitikud ning aktivist-progressorid. Kes natukenegi viitsib vaadata tagasi 2014. aasta peale näeb, kui suur oli vastuseis kooseluseadusele ja kui nürimeelse järjekindlusega, kahe kolmandiku ühiskonna tahet eirates, see Reformierakonna ning sotsiaaldemokraatide toel läbi suruti.

Kui keegi imestab, miks sellised “sitapead” nagu EKRE võimule on saanud, või miks üle saja tuhande “sitapea” neid valivad, siis vaadake sellele viha ja õuduse külvamisele, mida oravad ja sortsid 2014. aastal koosoeluseaduse ühiskonnale peale pressimise näol korraldasid. Toona kutsuti kõva häälega üles, et ehk ei ole selle seaduse läbisurumine kõige arukam ja küsitlused näitasid isegi, et kaheksakümne protsendi inimeste ümber olid kas selle seaduse vastu või oli neil ükskõik. Ometigi oli kellelegi – igal juhul mitte Eesti rahvale – seda seadust jubedal kombel vaja ja kuidagi poolikuna see teoks sai.

Võib küsida, kas “kooselajatel” on sellest seadusest läinud midagi paremaks või kas see on midagi Eesti ühiskonnas paremaks teinud? Kindlasti mitte! Sellega on külvatud ainult ohjeldamatult vastuolu-seemneid ja lõigatud tuult.

Oleks siis oravad ja sortsid toonastest sündmustest midagi õppinud. Ei! Närilise oma vapiloomaks valinud parteilastel jääb õigust ülegi ja juhtnärilise ennastunustav kurtmine – kuidas konservatiivid ja kristlased kõiki vihkavad, taga kiusavad, “võtavad kelleltki koha ära” ning kuidas EKRE tuleb pista sanitaarkordonisse – tekitab normaalset demokraatiat ihalevates inimestes õõva.

Sellises kontekstis on eriti tülgastav kauaaegse kommunisti ja endise Riigikohtu juhi Rait Maruste demagoogiline arvamusavaldus, kus see julgeb isegi vehkida põhiseaduse 12. paragrahvi esimese lõikega.

Pikaaegne kommunistliku partei – mis on üks progressiusu “saavutuste”, 100+ miljonit vägivaldset surma, parimatest näidetest – liige Maruste kirjutab ERR-is: “Kaasaegses Euroopa demokraatias, kus inimesi peetakse võrdseteks ja koheldakse võrdsetena, referendumiga vähemuste õiguste ja vabaduste üle ei otsustata. Sest see on põhimõtteliselt vale ja ette diskrimineeriv.”

Endine kohtunik peaks ometigi oma argumente oskama paremini seada, aga nagu varem korduvalt tõdetud, on progressiusk raske ajuhaigus, mis viib inimestelt viimasegi aru. Vähemused on näiteks ka hamstripidajad ja pedofiilid – kas esimesi peab kiigeministeerium samuti rahaliselt toetama ja teised ei olegi kurjategijad? Kolmandate “vähemuste” jaoks on ehitatud millegi pärast vanglad ja seda peetakse normaalseks. Kui me oleme korra hoidmiseks kehtestanud seadused, kas need on “ette diskrimineerivad”?

Või: endine kommunist vehib oma demagoogilises ajuväänamises põhiseaduse 12. paragrahvi 1. lõikega, et “kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste … tõttu.” 

Allpool mainitud isikutel paistab minevat hästi ja suuresti on ka SATPK ning Objektiiv oma populaarsuse eest tänu võlgu 2014. aasta oravate ja sortside rumalusele. Teisalt kui kellelgi on natukenegi silmi, tema näeb, et viimase kuue aasta jooksul pole Eestis olnud ilmselt kedagi teist kui Varro Vooglaid ja Markus Järvi, keda oleks nende päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste tõttu nii mõnitatud, alandatud, taga kiusatud – sealhulgas Eesti suurima panga, Swedbanki, poolt – naeruväärsete süüdistusega väidetavate mõtteroimade eest kohtusse veetud ja nii edasi. Hr Vooglaiule ei müüda mõnes Kalamaja kohvikus enam isegi kohvi. See on diskrimineerimine, mitte see kui keegi põhjendatult arvab, et äkki pole samasooliste abielu lubamine ühiskonna jaoks kõige parem mõte.

Või küsime: mitu inimest on oma töö kaotanud oma “tesitmoodi” seksuaalsättumuse või hullumeelsete vasakäärmuslike ideoloogiiste tõekspidamiste tõttu? Küll aga võib pea iga natukene ühiskondlikult aktiivsem konservatiiv rääkida ohtralt lugusid, kuidas ta ise või mõni tema tuttav on jäänud tööst ilma. Tõdemuse tõttu, et abielu on ainult mehe ja naise vaheline asi, on näiteks kaotanud töö mõni õpetaja.

Mõne aasta tagant meenub lugu, kuidas asutati ühe tuntud filosoofi nimeline vabaühendus. Juhuslikult ilmus samal ajal eesti keeles ka nimet filosoofi raamat. Konservatiivne vabaühendus, mis osutus päris popiks, hakkas raamatust tsitaate kasutama. Raamatu tõlkija pöördus vabaühenduse juhi poole ja palus seda mitte teha, sest ta tundis, et see ähvardab tema kohta tööturul… 

Või teine lugu: tuntud ajaloolane tahtis avaldada ohtra pildimaterjaliga raamatu, mis käis vastu ühte valitseva pahemideoloogia narratiivi. Raamatu küljendaja, kellega ta oli seni koostööd teinud, ei julgenud seda raamatut küljendada, kuna ta tegi samal ajal koostööd ka mitmete progressistlike ja “Euroopameelsete” vabaühendustega ning kartis nende tellimustest ilma jääda.

Selliseid lugusid võib rääkima jäädagi ja niisugune on hirmuõhkkond, mille on loonud suur “inimesearmastajatest” progressiusuline Eesti nomenklatuur.

Kuid ärge unustage, et inimesed, kes julgevad LKGB ideoloogia vastu sõna võtta, on sitapead. Samuti sõimatakse EKRE toetajaid järjekindlalt “lollideks maakateks”, “natsideks”, “vihkajateks”, “naisepeksjateks” või urr teab veel kelleks.

Endisele kommunist-kohtunikule, nomenklatuurile, sortsidele ja oravatele ning sarnastele põhiseadusega vehkivatele onkiloonidele võib öelda: ärgu pilastatagu meie riigi alusseadust. Elik: kus on skandaal nii jämeda ja pideva põhiseaduse rikkumise pärast kui on osaks saanud Vooglaiule ja Järvile?

Või veelgi enam: toa segi peksnud ja nurka kakanud progressistide kari on leidnud enda jaoks uue sõna ja teinud sellest estsotsi (ehk uuskeele). Oma ideoloogia peale surumiseks pole progressifanaatiku jaoks keelatud ükski vahend ja kes on tähele pannud, siis hiljuti on progressikummardajate uueks lemmiksõnaks saanud “sündsus”. Näiteks pole enam kuidagi “sünnis” LKGB ideoloogia ja samasooliste abielu vastu olemine. Sõna “sündsus” kasutatakse samas kontekstis kui progressistide “inimõigused”. Progressistide sellepärast, et neil “inimõigustel”, mida progressipuuslike varjus tegutsevad Euroopa Liit ja ÜRO meile müüvad, pole päris inimõigustega midagi tegemist ning neist on saanud tavasatanismile tüüpiliselt inimväärlused. 

Michelle Obama kuulutas oma seniilse Hiina-Bideni USA presidendiks manamise kõnes, et “Biden toob Valgesse Majja tagasi kompententsi ja sündsuse”. “Sündsusest” kireb argumendina maniakaalne euroföderalist, koduoravate iidol, Guy Verhofstadt. “Sündsusest” on oma ERR-i kirjatükkides rääkinud ka vähemad progressiusu kuulutajad-vennad, nagu näiteks Eetikapõder.

Paraku kuna progressifanaatikud peavad terve mõistuse ja inimlikkusega sõda, kus vange ei võeta ja lubatud on kõik võtted, siis selline sündsusenõue on ainult lollidele. Kas sorbiinhappe, arbuuside või näriliste juhtivpoliitikud on kuidagi sündsad? Kas sünnis on korrumpeerunud lätlasemees, kes õpetab eestlasi elama? Kas sünnis on endine kommunist–riigikohtunik, kes oma partei ja teab mis “sisalike” eesmärkide täidesaatmiseks demagoogitseb? “Sündsus” kujul, kui seda nõuavad Eetikapõdrad ja Europarlamendi esiprogressistid, on ainult idiootidele. 

Jah, kindlasti on vaja, et ühiskonnas poleks nii palju vastuolusid. Nende vastuolude lahendamine on samas võimalik. Alustada tuleb sellest kohast, kus asjad katki läksid ja kooseluseadus tuleb tühistada. Alles peale seda saab rahulikult edasi minna ja kindlasti saab välja mõelda ka midagi, et samasoolised paarid rahule jäävad. See ei ole ühiskondlik konsensus kui üks, parema maailmavaatega pool peab kogu aeg hullumeelsele, kõike inimlikku ja inimkonna varasemat ajaloolist kogemust eiravale, maailmavaatele järelandmisi tegema. 

Või: keegi ei keela kellelgi uskuda mida iganes. Usk on inimese südametunnistuse asi ja iga inimene vastutab enda usu eest ise. Aga kui teistele selga elama tullakse, asjad hoobilt muutuvad ja seda on progressorid ka teinud – inimestele sõna osteses mõttes hinge sülitanud. 

Progressiusulistel on võimalus näidata, et nad ei ole maniakaalsed fanaatikud, vaid päris inimesed – tühistatagu kooseluseadus!