Lawrence Alma-Tadema: Maapealne paradiis, 1891 Allikas: Artrenewal.org

Üks hullemaid eksimusi, kuhu üks sootsium võib kukkuda, on arvamus, et: Enne! Meid! Tehti! Kõik! Valesti! ja Meie! Teame! Kuidas! on Õige! Hullumeelne sõda, mis on kuulutatud normaalse, mehe ja naise perekonna vastu, on tegelikult sõda loodusega ja seda pole võimalik inimestel, olgu tehnoloogiline tase milline iganes, kunagi võita. Loodusega idiootlikku sõda pidades teevad inimesed haiget ainult endale, kirjutab Karol Kallas.

Möödunud sajandi alguse tuntud Ühendkuningriigi kirjanik ja filosoof Gilbert K. Chesterton nentis juba 1920. aastal avaldatud essees “Lahutuse ebausk”: “Meid on kaasajal tabanud haiglane nõtrus, millega me ohverdame kõik loomuliku ebaloomulikule.” 

“Haiglane nõtrus”, millest lugupeetud katoliiklane ja kaalukas ühiskonnategelane rääkis, on progressiusk. Progressi kummardavad kommunistid ja igat liiki sotsialistid – sealhulgas natsionaalsotsialistid – ja sotsiaaldemokraadid ning Urr teab kui suur hulk muude nimedega – Eestis võib näiteks tuua sorbiinhape ja arbuusid – neist välja sirutunud poliitilisi liikumisi. Progressiusu suur võit oli/on ka nõndanimetatud Läänemaailma “liberaalne konsensus”. 

Inimene on küll “sotsiaalne loom”, kuid kui me tegeleksime rohkem “palkidega oma silmis” ja vähem “pindudega teiste omades”, siis oleks maailma märksa parem paik. Sellest võib tuletada reegli: ela ise ja lase teistel elada. Mis osutab, et arukalt üles ehitatud ühiskond peaks olema teatud määrani libertaarne. Vägivalla monopol võiks olla riigi käes, kuid täna võimutsev jõugukapitalism on saatanast. See omakorda peaks tekitama suhtumise igasugustesse teiste inimeste elu, seksuaalsuse ja abieluküsimustesse, et tehku inimesed, mida tahavad peaasi, et selga elama ei tule.

Kuid… libertaarsus ei tähenda ükskõiksust loodu ja Looja seaduste vastu. Libertaar otsib korda, majandussüsteemi, mis on loodu(se)ga ja inimloomusega kooskõlas ning sätib oma elu nimet korra järele.

Üks võimalus, kuidas kirjeldada maailma toimimise viisi, on järgmine: Kõrgem jõud ei ole halli habemega vanamees, kes ootab ainult võimalust, et patused Põrgusse saata. Looja on loonud loodu(se) näol reeglite süsteemi, mille järgijate elu on enam-vähem korras ja mille rikkujad tõmbavad endale ise õnnetuse kaela. Looja ei loonud looduse jaoks eraldi ja inimeste jaoks eraldi reegleid. Loodu(se) seadused ja looja seadused, mis on kokku võetud kümnes käsus, on ühed ja samad seadused. Kümme käsku on omakorda kokku võetud kahes suurimas: armasta Loojat kogu oma südame, hinge ja mõistusega ning armasta oma kaasinimest nagu iseennast. Loodus ja Looja ei saa olla vastuolus, kuna esimene on teise loodud. 

Viimasest suurest käsust – armasta on ligimest nagu iseennast – arusaamisega on paraku probleeme, sest mingi hulk inimesi, kelle hulgas on paraku ka vaimulikke, ei saa aru sellest, et inimese teeb võimeliseks teisi inimesi armastama ainult enese armastama elik austama õppimine. Enese armastama õppimine algab tugevast/heast iseloomust, mille tagab moraal. mis tähendab kümne käsu järgmist. Ehk: kümme käsku on inimeste jaoks loodu(s-) seadused.

Inimesed võivad oma upsakuses arvata mida iganes ja suured linnad võõrutavad inimese loodusest ja teevad inimese haigeks – nii vaimselt kui füüsiliselt, kuid suurtest linnadest hoolimata on inimühiskond loodu(se) ehk Looja loodud süsteemi orgaaniline osa ja allub ühel või teisel viisil selle reeglitele. Kui reegleid – kümmet käsku – järgitakse, on asjad hästi, kui mitte, siis “kukub taevas kaela”. 

Viimastel aastatel on jube populaarseks saanud kliimahüsteeria külvamine. Loodusega ja selle seadustega on kas siis paraku või õnneks selline süsteemne lugu, et kui inimesed saastavad ja laastavad, siis looduse kui sellisega ei juhtu kokkuvõttes suurt midagi, inimesed teevad ainult omaenda elu võimatuks. Inimkond võib loodu reegleid rikkudes ennast ära hävitada, kuid loodus ise kasvab mõne silmapilgu – looduse ja Looja jaoks on sajand või milleenium kui üldse, siis ehk vaevalt märgatav värelus kuskil mustris – ning see taastub. 

Kümme või kaks suurimat seadust on inimeste jaoks looduse seadused, mida rikkudes tehakse kahju ainult iseendale. Piibel ei ole iisraellaste usuhullude pühameeste või Kristuse fanaatiliste järgijate jauramine, nagu progressiusulised on pühakirja läbi ajaloo üritanud esitada. Eelkõige on see loomulikult Looja Sõna, kuid samas ka aastatuhandete jooksul ladestunud, katse-eksituse meetodil saavutatud kogemuste ja (rahva)tarkuste kogum. Kogum “praktikatest”, mis tagavad normaalse elu. Õpetus, kuidas sobituda loodusse viisil, et endal halb ei hakkaks.

Moraali aluseks on kümme käsku ja läbi ajaloo võib puhtalt empiiriliselt vaadelda, kuidas kõrge moraal on tähendanud edukat ühiskonda-riiki ja kuidas moraali (kümne käsu) eiramine on kaasa toonud kaose. Moraal teeb inimese tugevaks, moraalitus laostab nii tema kui ühiskonna. Rooma keisririik sai võimsaks tänu kõrge moraaliga väärikatele – väärikus ei ole “inimõigus”, see tuleb alustuseks moraali ja seejärel oma tegudega välja teenida – meestele ja naistele ning kukkus kokku tänu moraalsele laostumisele. 

Tuntud Ameerika Ühendriikide ajaloofilosoof Will Durant on tõdenud: “Suurt tsivilisatsiooni pole võimalik vallutada väljaspoolt enne kui see pole ennast hävitanud seesmiselt.” 

Tulles nüüd tagasi päris perekonna, mille moodustavad naine ja mees ning lapsed, juurde, siis kümnes käsus (loodusseadustes) räägitakse ainult kahest soost: meestest ja naisest, isast ja emast. Nagu me Soodoma ja Gomorra Piibliloost – või Platoni “Pidusöögist” – teame, on omasooiharust leidunud inimeste seas varemgi, kuid selle juures võiks küsida, miks inimkond on alati nii “rumal” olnud, et samasooliste paaride abielu päris abieluga võrdselt ei ole käsitlenud? Äkki on sellel mingi põhjus?

Kui mingi asi ühiskonna katki teeb, siis peab ühiskond seda vältima. Kui keegi osutab ideoloogiale või inimeste käitumisele, mis ühiskonna katki teevad ja palub mitte nii teha, siis ei tähenda see mitte kuidagi, et keegi kedagi vihkab.

Kes mida ja kellega (mitte lastega) oma magamistoas teeb, on täpselt tema enda asi. Ühiskond ei saa võtta üksikisiku eest moraalset vastutust. Kuid LKGB ei ole inimesed, vaid ideoloogia, mis Urr teab kelle mahitusel on tunginud ühiskonna kõrgematesse ešelonidesse ja teeb ühiskonna katki. Õigemini – on seda juba teinud. Vaadake milline transutrall toimub Ühendkuningriigis ja kuidas Californias võivad lapsed ilma vanemate nõusolekuta sugu vahetada. LKGB on osa “paketist”, mis toovad ühiskonna jaoks kaasa loendamatul hulgal muid, progressi ebajumalakummardamisega kaasas käivaid õudusi. 

Läbi ajaloo on mehe ja naise perekond olnud ühiskonna nurgakivi ja selle tõe eiramine hävitab kogukonna. “Armastuse ärakeelamisel” pole sellega midagi pistmist. Progressiusk on alati olnud paras satanism ja mingil põhjusel lähevad kõik Hea Uue Ilma (HUI) ja Uue Inimese (UI) ehitajad alati ühel või teisel viisil traditsioonilise perekonna kallale. Nagu seda teeb marksism ja sellest välja kasvanud LKGB ideoloogia.

Puud tuntakse tema viljast ja marksismi “vilju” ehk ohvreid võime me lugeda sadades miljonites. HUI-d ja UI-d saab ehitada ainult “vana maailma” varemetele, millest on tingitud ka progressi-, sealhulgas LKGB-, ideoloogia agressiivsus.

Euroopa Liidu ülemise ešeloni on vallutanud fanaatilised progressimoolokite kummardajad. Sama on juhtunud – või pigem alati olnud – ÜRO-s. Eesti on Euroopa Liidus ja tänu kunagi nürimeelselt allkirjastatud lepingutele, sunnitakse ka meie pisikest riiki progressi moolokite ümber tantsu vihtuma. Kui keegi arvab, et meie vasakpoliitikud oravate, sortside, sorbiinhappe või arbuuside hulgas hirmsasti “teistmoodi” seksuaalsusega inimesi armastavad, siis jäägu see nende südametunnistusele. LKGB ideoloogia on vahend inimliku maailmakorra hävitamiseks ja selle kaudu üritatakse luua HUI-d ja UI-d, ning see on põhjus, miks progressiebausu Stalinid-Maod-Pol Potid kuskil kaugel Brüsseli, New Yorki ning Urr teab veel kus asuvates klaaspaleedes on nii agressiivsed LKGB-istid ning samasooliste abielu – koos laste soomuutmisega – on nende jaoks nii tähtis

Kuna me oleme hetkel EL-is, mille ametlikuks ideoloogiaks on progressiusk, siis abielu mehe ja naise “omaks” kuulutamine on üks väheseid võimalusi sellele vastu hakata. Mille peaks igal juhul ära kasutama.

Võib tuua sada näidet, kuidas samasooliste abielule vastu hakkamine põhjustab ebaratsionaalselt hüsteeriat. “Vähemused” on ka näiteks hamstripidajad, keda on ilmselt rohkem kui teistmoodi seksuaalsättumustega kogukonda. Kas neile peaks ka kiigeministeerium toetusi jagama? Kas peaks asutama ameti “hamstrivolinik”?

Kui me vaatame kümmet käsku lähemalt, siis selles – loodusseadustes – räägitakse ainult kahest soost, mehest ja naisest ning pereküsimused on väga olulisel kohal. Inimene peab austama oma ema ja isa (traditsioonilist perekonda), suurel hulgal kõigiga, kes ette satuvad suguline läbikäimine pole arukas ja teise inimese abikaasa himustamine toob kaasa suurema jama.

Korrates: keegi ei vihka mitte kedagi, kuid Looduses on siiski ainult kaks sugu ja kümne käsu – mehe ja naise perekonna – vastu astumine toob kaasa ainult ulgumise ning hammaste kiristamise. Eesti ühiskond on niigi katki, normaalse perekonna institutsiooni seadustamine on üks samm selle parandamiseks.