Libakonservatiivsusest Eestis

Helir-Valdor Seeder Riigikogus Mart Helme umbusaldamisel. Foto: Scanpix

Kas Eesti erakondade seas esineb libakonservatiivsust? Kas Isamaa leiab üles oma selgroo või hääbub, küsib Oto Tuul.

Hiljuti kirjutasin, kuidas Ameerika noorte konservatiivide seas on kriitika alla langenud seltskond, keda võib nimetada libakonservatiivideks – nad on pragmaatilistel reaalpoliitilistel kaalutlustel loobunud rangetest põhimõtetest ja teevad järeleandmisi seal, kus see neile kasu toob. Kuivõrd vaevalt leidub mõni konservatiivne põhimõte, mis tänases progressiivses kliimas populaarne oleks, tähendab selline hoiak pidevaid järeleandmisi. Libakonservatiividel polegi punaseid jooni, mille eest lõpuni seistakse.

Kuidas on Eestis lood libakonservatiivsusega?

Mõju omavaid erakondi, mida saab pidada konservatiivseks on Eestis kaks – Isamaa ja EKRE. Isamaa on olnud nii väärtustelt kui majanduspoliitiliselt paremkonservatiivne, EKRE on väärtustelt tugevalt konservatiivne, kuid majanduslikult isegi pigem vasakpoolne.

Keskerakonda ei käsitle ma siinkohal konservatiivse parteina, sest kuigi väärtuste poolest on Keskerakonnal kindlasti rohkem ühist mainitud konservatiivsete parteidega kui teiste poliitiliste jõududega, on nende majanduspoliitika nii retoorikas kui praktikas vasakpoolne ja (rahvus-) konservatiivsuse vastu käib ka tugev seos vene valijaskonnaga. Keskerakond on olnud ka funktsionaalsetes koalitsioonides Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatidega. Ilmselt on adekvaatne nimele kohaselt paigutada Keskerakond tsentrisse, väärtuspõhise kaldega konservatiivsusesse ja majanduspoliitilise kaldega vasakpoolsusesse.

Üleüldiselt tuleb erakonnale kõige akuutsemalt süüks panna liigset rõhuasetust populistlikule retoorikale – juttu palju, tegusid vähe.

EKRE puhul ei ole olulisel määral täheldatav kaldumine libakonservatiivsusesse. Vähemalt retoorikas ei kardeta vastanduda ega ebapopulaarseid seisukohti välja öelda. Samas on erakonna esindajate retoorika küll mõnikord järsk, kuid ometi kalkuleerivalt Eesti konservatiivsele valijaskonnale suunatud.

Selline populistlik joon võib ka EKREt kiskuda libakonservatiivsuse poole, kui elektoraadi hoiakud peaksid näiteks põlvkonnavahetuse tõttu olulisel määral muutuma. Praktikas on erakond küll mitmeid olulisi plaane algatanud, kuid ei ole neid laiema poliitilise toetuse puudumise tõttu teostada suutnud. Samuti on EKRE valitsuskoalitsioonis pidanud mitmetest plaanidest kompromissi tegemiseks loobuma. Üldiselt tuleb erakonnale kõige akuutsemalt süüks panna liigset rõhuasetust populistlikule retoorikale – juttu palju, tegusid vähe. Ent vähemalt seni on EKRE nähtavasti erakond, millel on defineeritud punased jooned ja piisavalt selgroogu, et mitte neist taanduda.

Isamaa puhul on olukord aga oluliselt murettekitavam. Isamaa oli IRL-i nime all alates 2007. aastast osaline Andrus Ansipi kahes valitsuses ühes liberaalse Reformierakonnaga ja kahes Taavi Rõivase valitsuses Reformierakonna, ja mis veel hullem, sotsiaaldemokraatidega. Lisaks veel Jüri Ratase esimeses valitsuses Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatidega. Kõigis neis koalitsioonides on Isamaa olnud laias laastus nõrgemal positsioonil sabarakk, nautides küll võimupositsiooni, kuid suutmata ise läbi viia enda põhimõttelisi plaane ja minnes kaasa koalitsioonipartnerite projektidega. Erakonna ridadesse on kuulunud tõelisi libakonservatiive nagu Marko Mihkelson, Margus Tsahkna ja Maire Aunaste, kes erakonnale kooseluseaduse küsimuses noa selga lõid ja veel hulk selgrootuid, kes kooseluseaduse tühistamise eelnõu vastu hääletamata jätsid, nagu Raivo Aeg, Kalle Muuli, Mart Nutt, Juhan Parts, Einar Vallbaum.

Samas leidub Isamaa ridades põhimõttelisi konservatiive, kes on tugevaid seisukohti väljendanud, nende hulgas väärivad kiitust näiteks Helir-Valdor Seeder, Priit Sibul, Urmas Reinsalu ja Riina Solman. Nii Seeder, Sibul kui Reinsalu on läbivalt vastu olnud kooseluseadusele ja eriti Reinsalu tuleb tänada selle eest, et kooseluseaduse rakendusakte siiani vastu võetud ei ole. Äärepealt oleks Reinsalul õnnestunud ka hüljata globalistlik projekt ÜRO rändelepe. Seederi juhtimisel on edenemas pensionireform, mis annaks eestlastele tagasi kontrolli omaenda kogutud pensionivara üle. Solman on tunnistanud, et ei pea riigipoolset rahastust LGBT-ühingutele õigustatuks. Isamaal oleks võimalik koos EKREga keskerakondlasest sotsiaalministrilie Tanel Kiigele survet avaldada ja ideoloogiliste ühingute rahastuse küsimus lõplikult lahendada.

Pensionireformi ja LGBT-rahastuse küsimuses oleks Isamaal aga võimalik ennast lunastada ja võtta võit kaks kolmest.

Viimased neli teemat on ühtlasi Isamaa puhul heaks libakonservatiivsuse lakmuspaberiks. Kooseluseaduse küsimuses on Isamaa läbi kukkunud. Migratsiooniküsimus on nähtavasti tagaplaanile jäänud ja seisab tänu EKREle paigal. Pensionireformi ja LGBT-rahastuse küsimuses oleks Isamaal aga võimalik ennast lunastada ja võtta võit kaks kolmest. Kus saavad olema Isamaa punased jooned? Kas Isamaa leiab oma selgroo ja pääseb libakonservatiivi häbiväärsest staatusest?

Praeguste reitingute juures on see Isamaa jaoks elutähtis küsimus. Põhimõttelagedate libakonservatiivide saatus on poliitiline irrelevantsus, hukk. Teenitult.

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!