( : ) ma ei muretse meie kohtusüsteemi pärast

Kohtulik käepigistus. Foto: Andrei Popov, Bigstockphoto.com

Meie kohtusüsteemi iseloomustab pilkane hämarus, ehkki mõnel juhul saadakse tulemus, mis on parem kui Jüri Rõivase või Taavi Ratase poliitika, arvab (:)kivisildnik Äärekosmosest.

Meie kohtusüsteemi iseloomustab pilkane hämarus. Ma ei saa öelda kriminaalsus, sest ühtki kohtunikku pole libaabielu ebaseadusliku mahitamise eest kohtus süüdi mõistetud. Mul on üks tuttav advokaat, ta on omal alal Eesti parim. Ma oletan, et tema juttu on põhjust kuulata ja tõsiselt võtta. Tal on kogu sellest kohtujandist kõrini villand.

Kohus on kogenud advokaadi hinnangul ennustamatu, täiesti ettearvamatu ja emmatellamatu. Kohus loobib asju ühest astmest teise ja nii edasi ja tagasi. Kui mängu tulevad eksperdid, siis ei tehta mitte ainult mustast valge, vaid tont teab mis jaburus ja mitte keegi ei saa kohtu tegevuse tulemust ennustada, seal pole mingit loogikat ega meetodit. Nii väidab asjatundja, mina ei väida midagi.

Ainus, mida kohus pakub, on kokkulepe. Kui keegi on sulle kaks miljonit võlgu, siis pakub kohus sulle võimalust võlgnikuga kokku leppida, et ta maksab sulle sada tuhat, sest ka see on parem kui mitte midagi ja palju parem kui Taavi Ratase poliitika. Kui sa oled kokkuleppega nõus, siis saad mõnusa kohtuteenuse, soodsa ja kiire.

Ma imestan meie kohtupraktikat arvestades, et keegi veel üldse kellelegi midagi maksab, odavam ja mugavam on minna kohtusse ja saada kohtualet nii et naer tuleb peale. Selle valitseva kohtupraktika, kokkulepluse ehk kohtuale filosoofiline tagapõhi on lihtne – tuntud meile juba Lutsu “Kevadest” – kui sa kogu rehkendust teha ei jõua, siis tee pool. Aeg on edasi läinud ja kohtud jõuavad teha ehk kümnendiku, kui sedagi.

Kümnendik pole just palju, aga see on siiski enam kui Jüri Rõivase poliitika. Mul endal seni veel ülemäära palju kogemusi kohtutega ei ole aga kunagi sai töötatud ajalehes Post ning seal ei osanud peatoimetaja Toomas Liiva kunagi ennustada, millise kohtuasja ta kaotab ja millise võidab. See irratsionaalne kamm mõjus talle nii raskelt, et ta õppis hiljem juristiks. Väga tore inimene, soovitan tema teenuseid kasutada.

Kui nüüd asetada kohtusüsteemi omasooihar aktiivsus meil valitseva ennustamatu ja irratsionaalse kohtupraktika konteksti, siis võib öelda, et pimeduses vilgub valguskiir. See võib küll olla kõigest homoklubi neoonreklaami nõrk kuma, kuid see on siiski valgus. Täielikus kaoses on tekkimas süsteem, mõistagi pole see kasulik ega meeldiv süsteem, kuid ilmnevad teatavad korrastatuse ilmingud.

Kui täiesti ennustamatus masinavärgis tekivad teatud reeglipärased liikumised ning süsteemi tegevust võib hakata mingil määral prognoosima, siis mõjub see vaimsele tervisele hästi. Täielikus kaoses kaua vastu ei pea, see ajab hulluks või jooma. Tunnen kohtu poolt äravaevatud inimesi ainult ajakirjanduse kaudu, aga kujutan ette, et nemadki võivad nüüd kergemalt hingata.

Kui sind on kohtus aastate pikkuse närutamise, solgutamise ja peetimisega poolemeelseks vaevatud, siis on väga raske, kui sa tead, et sellel pole mitte mingit mõtet. Kui sa aga oled kannatanud mingi eesmärgi saavutamise nimel, olgu selleks siis homoasjanduse mahitamine, on ikkagi parem. Kohtu ohver võib mõelda, et mulle see homoasi ei istu, aga kui minu asemel oleks hulluks aetud keegi teine, mõni sotsialist või liberaal, siis oleks ta kindlasti õnnelik.

Õnne ei olegi alati vaja, inimesele piisab ka õnne võimalusest. Kui keegi on õnnelik, siis on ka õnn ise võimalik, ja kui õnn on võimalik, siis võid ka sina õnnelikuks saada. Õnne võimalus peab olema, muidu ei kannata välja, ilma võitudeta loterii oleks ju kohutav, nagu ilma palgata öö. Kui sa ise aga palka ei saa, aga ettevõtte omanik elab hästi ja enamgi veel, siis on töölise palgavaesusel siiski mingi mõte. On see maailma kõige parem mõte, sellel teemal me praegu ei aruta.

Kui meil oleks varem olnud ideaalne kohtusüsteem, siis me võiksime nuriseda. Sellist asja pole aga kunagi olnud, meie kohtud ei erine meie haigekassast, piirivalvest, koolidest, vanadekodudest, mõttetalgutest ega palgavaesust levitavatest tööandjatest. Seoses libaabielu absurdse mahitamisega tuli kohtuasjanduse totrus paremini nähtavale, rohkem vist polegi millestki rääkida.

Meie riigis toimuvast on lihtne aru saada, kõik töötab ühe mudeli järgi. See mudel sai üldsusele teatavaks siis, raudteemüügi asjaolusid uuriva komisjoni liige tegi meedias järgmise avalduse: see peab olema kas lollus või kuritegevus, uurisime ja uurisime, aga kuritegevuse jälgi ei suutnud tuvastada.

Ma soovitan ühte asja: kui kuskil Eesti Vabariigis toimub midagi veidrat, võigast, perversset või vastikut, siis küsige endalt, kas tegu on lolluse või kuritegevusega. Kuritegevust ei õnnestu pea kunagi tuvastada, eriti kohtunike tegevuse puhul, kes see siis ise ennast ikka hakkab kongi toppima või oma kolleege. Seega on meil pea eranditult ja alati tegemist lollusega.

Lollus pole muidugi parim elu korraldamise viis, aga keegi pole meil siiani suutnud ka midagi paremat välja mõelda. Las ta siis olla. Kui me ei suuda olla suured vaimult, olgem siis suured vaimupimeduse ja vaimunõtruse poolest. Eks ole Nietzschegi kusagil öelnud, et kasvata suureks oma kurat ja leidub sullegi suurusetee. Ei ole meid just miski kvaliteetkuradiga õnnistatud, aga muud meil ei ole.

Mulle võib ju vastu vaielda, et kõik, mis meil tehakse, on kangesti tark ja õilis ja progressiivne. Ütleme, et on, see on huvitav teooria, aga kui oleks tarkus, siis võiks tarkusel olla ka mingi positiivne tulemus. Inimeste elujärg võiks paraneda, mugavuspagulus võiks ära lõppeda, sündivus võiks kerkida eelmise okupatsiooni tasemele, inimeste tervis võiks paraneda, kirjaoskuse näitajad võiksid minna üles, mitte alla, keegi võiks kunagi kokku puutuda kultuuriga jne jne.

Ometi läheb kõik allamäge ja lootusetult allamäge. Kas kohtusüsteem saaks midagi päästa, kui kõik on nii nagu on? Inimesed vahivad neli tundi telekast mingit ilgust, joovad alkoholi peale ja rügavad toiduraha eest kuni tervis lubab, siis mädanevad elavalt ära. Kui see on näide targast ühiskonnakorraldusest, siis võetagu teadmiseks mu eriarvamus.

Kordan veelkord, et isegi siis kui kohtud teeksid oma tööd hästi ja lähtuksid seadustest, mitte hämaratest kihudest, siis oleks kõik muu ikkagi nii nagu ta on ja olukord oleks ühe pisikese detaili võrra erinev. Ühesõnaga, kuusk oleks kuivanud, ent kuskil alumisel oksal haljendaks vapralt viimane okas. Või oleks sajajalgne ühe jalaga. Midagi sellist. Kui palju see aitaks? Ehk tekiks korraks helgem tunne.

Äärekosmos

29.03.2017

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!