Malle Pärn 26. novembril 2019 Konservatiivsel Konverentsil Tallinnas, Õpetajate Majas. Foto: Objektiiv

“Eesti on tagasi”, hõiskas uus peaministri kandidaat, – jah, just tagasi, mitte edasi. Paraku. EKREikke asemel Portorollo. Kaabude asemel seelikud, kirjutab Malle Pärn.

Eesti on tagasi seal, kust 100 000 noort küüditati välismaale tööle. Kahjuks enam ei ole kuhugi minna… Sest ümberringi on veel hullem olukord. Kohe hakkab samasuguseks muutuma ka Eesti. 

Eesti on tagasi Paabeli vangipõlves. 

Jälle upume poliitilisse kantseliiti, jälle hakkab poliitladvik tegelema enese rahuldamisega.  

Nendel, kes maailma asjadest aru saavad, on piinlik vaadata neid tõmblemisi ja sõkeldamisi, seda farssi, mis on eriti hulluks läinud viimaste nädalatega. 

Jaak Joala monument (see sõnagi ei sobi kuidagi selle diskopostiga kokku) on ju sümbol. Sama toimub meil poliitikas. Karmin on omamoodi prohvet, ta tegi valmis meie ajastu koondkuju… Vilkuvate värvitulede saatel lausa uulitsal tüütuseni korrata kunagise kultuuriajastu kauneid ja mõttekaid laule, et need muutuksid vastumeelseks, sest hinge ja vaimu kultuur ei sobi uue maailma “kultuuriruumi”. Ja vaba looja tuleb aheldada posti sisse, kust ta mitte kuidagi välja ei päääse. Uudistetulbaks linna koertele… Kurb, aga tõsi. 

Ka NO teatri kunagine kõntsaetendus oli ju prohvetlik: kõik see toimubki päriselt maailmas! Ka mina kritiseerisin seda, aga see oli ju tõde! Mina ei taha sellises maailmas elada, aga ometi on olemas inimesed, kes seda kujundavad, nendele see ju meeldib! 

Mina nägin vaid katkendit sellest, mida levitati, tervet etendust ei oleks ma välja kannatanud, aga selles maailmas ma ju pean elama… Jah, ma saan sellest eralduda, loodus ja kitsam maailm mu ümber on ju teistsugused, ma ei pea ise pidevalt sõtkuma selles kõntsas, ma ei pea ise kellelegi suhu oksendama. Ometi on ka neid, kes tunnevad end just selles keskkonnas hästi.

Liberaalid haarasid võimu, ja muidugi nõuavad nad nüüd rahu ja vaikust, sest liberaalid ei kannata kriitikat. Nad ise ei tee kunagi kriitikat, nemad halvustavad, sildistavad ja laimavad. 

Küllap nad tahaksid, et konservatiivid neile samaga vastaksid, et me vastamisi loobiksime silte ja loosungeid, sellepärast nad ju otsivadki neid üksikuid sõnu, millest skandaalikesi üles puhuda, see on neile ainuke mõistetav käitumine. Inimenegi on nende jaoks vaid plakat või loosung. 

Ja ikkagi on hea, et aina rohkem eralduvad “sikud lammastest”, nagu Piiblis öeldakse. Et inimesed end põhjani avavad, ei varja enam häbelikult oma rumalust või isekust. 

Rumalus paistab olevat pigem uhkuse asi, praegu on ju kombeks olla aina uhke selle üle, milles inimene mingite klassikaliste moraalireeglite vastu eksib. Tänapäeva maailm ongi nagu üks suur uhkuse paraad. 

Aga uhkus ajab upakile, kõrkus käima käpakile. ütleb meie vanarahva tarkusesõna.

Jah, EKRE tõi meie poliitilisse “kultuuri” uue nähtuse: ta rääkis seda, mida mõtles, kusjuures eesti keeles, mitte demagoogilises poliitkantseliidis. 

Ta seadis esiplaanile rahva elu parandamise, ja lubas rahvale seda, mida kavatses ka ellu viia. 

Karjääripoliitikute meelest oli see kurioosum, nende “parkett” ei kannatanud seda välja. 

Raske haigus nõuab arstilt karmi otsust, vahel lausa operatiivset sekkumist, mitte mingit uduleenutamist, mitte meelitussõnu või lohutust, et “oh, ega sul polegi midagi viga, see haigus on ju sama normaalne inimlik olek kui hea tervis, ole selle üle uhke!” 

Ikka on meie hulgas inimesi, kes on targemad, nägijamad, võiks öelda, kellele antakse tõeseid sõnumeid. Neid võiks Vana Testamendi eeskujul nimetada prohvetiteks. 

Tark rahvas kuulab oma prohveteid. Ka siis, kui nende sõnum on karm või kriitiline. Mõistmatud loobivad muda ja kive, need ei vii meid edasi, vaid kisuvad tagasi, sunnivad targemad tegelema selle rumalamate tasandiga, segavad nende kasulikku tegevust, seavad nagu kammitsad neile jalgu. Kisuvad ühiskonda arengus tagasi. Trambivad jalgu: tahan ISE valitseda – aga kui antakse võim, siis ei oska enam midagi teha. Peeenhäälestus. Paigaltammumine, teatud rahatuusadele kasulikud seadusemuudatused. Isandatelt tulevate käskude fanaatiline täitmine. Oma rahvast üle sõitmine. Teisitimõtlejate vaigistamine. Sest liberaal ei kannata kriitikat. Ta isegi ei mõista seda. Tema mõistab ainult silte ja loosungeid. 

Ja upumegi jälle poliitilisse kantseliiti. Tühjad fraasid, katteta lubadused, ududemagoogia, ning nende varjus inimlikkuse ja loomuliku elu hävitamine, raha enda ja oma sõprade taskusse kühveldamine. 

Riigil peab olema eetiline alus, kui ei ole, juhtub nii nagu praegu – võimu pillutakse käest kätte nagu palli, mõistlik tegevus lämmatatakse võimuahnuse tormijooksuga.