Inimene ei pea olema kõikide elukudedega seotud ei riigi ega valitsuse ega viimseni seadusi tundvate ametnike külge. Inimene peab olema inimene. Ta on kompaktne kolmainsus: tal on ihu, hing ja vaim, mis peavad olema omavahel kooskõlas, mitte vastuolus. Ainult siis võib ta olla õnnelik, kirjutab Malle Pärn.
Uudistest:
"Kevade plaan: rühm Eesti tipptegijaid tegi Johnson & Johnson tippjuhtidele ettepaneku: J & J müüb meile kiiresti ja palju vaktsiine, Eesti annab vastutasuks vaktsineerimisega seotud teadusandmeid ja -uuringuid. 1. märtsil tutvustas väike seltskond inimesi peaminister Kaja Kallasele projekti uhke nimega "Kevade plaan".
Plaani sisuks oli Eesti massvaktsineerimine algusega 5. aprillil. Eesmärk: avada Eesti ühiskond nii kiiresti kui võimalik.
Projekt kõlab ulmelisena, ometi seisab selle taga Eesti mõistes tõeline tipptegijate supergrupp."
Niisiis, üks "tipptegijate supergrupp" on otsustanud kõik eestlased müüa meditsiinimiljonäridele laborirottideks. Küsimata meilt, kas me seda tahame.
5. aprillil läheb lahti klaperjaht.
Cui bono?
Ega te ometi ei arva, et need tipptegijad, Ilvesega eesotsas, valutavad südant oma armsa eesti rahva pärast?
Inimesi võib vist maa peal – laias laastus – jaotada kahte liiki. Ühed tahavad lihtsalt elada ja sellest elust täit rõõmu ja valu tunda. Teiste meelest tähendab elamine ainult lõppematuid asjaajamisi, sekeldamisi, kombineerimisi, mahhineerimisi, omakasu jahiretki. Sinna viimasesse liiki kuuluvad väga paljud "edukad": ettevõtlikud ja aktiivsed inimesed, eesotsas valitsuse ja ametnikearmeega. Nüüd nimetatakse neid tipptegijateks.
Nende meelest peab iga inimese normaalne elu koosnema lõpututest lepingute sõlmimistest, projektide kirjutamistest, toetuste taotlemistest, maksude kogumisest ja maksmisest, seaduste pähetuupimisest, kohustuste täitmistest, oma õiguste nõudmistest, kõikvõimalikest kampaaniatest ja nii edasi, ma ei tea kui kaugele.
Ajakirjanikud jälle ootavad, et kõik ostaksid ja loeksid nende väljaandeid, raadio ja teletegijad ootavad, et kõik vaataksid ja kiidaksid nende saateid. KÕIKI saateid. Nad tunnevad end tähtsatena, sest nad kujutlevad, et nad on Eesti elu eesliinil. Tegelikult elavad nad, uueaegse terminoloogia järgi oma "mulli" sees. Mida rumalam inimene, seda kindlamini.
Esimene liik inimesi aga ei mõtlegi selle mulli sisse elama kolida.
Tema tahab täita oma elu sellega, mis talle rahuldust pakub, mingi päris tegevusega, milleks talle on antud võimed, ja heal juhul ka võimalused – ilma aina mõtlemata ja kalkuleerimata, mis see talle maksma läheb, ja mis see kõik talle sisse tuua võib.
Ilma aina kaalumata ja kontrollimata, kas talle on riigi poolt antud seaduslikke eesõigusi sellega tegelda, ja kuidas ta oma tegevusest saadavat kasumit aina suurendada saaks. Jätkusuutlikult ja konkurentsivõimeliselt. Ja millistest fondidest milliste ettekäänetega oma lõbude kinnimaksmiseks toetusraha kerjata.
Me oleme täiesti unustanud, mida tegelikult tähendab INIMENE olla. Inimene ei pea olema kõikide elukudedega seotud ei riigi ega valitsuse ega viimseni seadusi tundvate ametnike külge.
Inimene peab olema inimene. Ta on kompaktne kolmainsus: tal on ihu, hing ja vaim, mis peavad olema omavahel kooskõlas, mitte vastuolus. Ainult siis võib ta olla õnnelik.
Inimene ei pea olema ei ühiskondlikult ega poliitiliselt "edukas". Inimene ei pea olema moraalselt kompleksivaba. Kõik inimesed ei pea olema ühenäolised, ühemõõtmelised, astuma ühte jalga lõppematus "liberaalses" rivis.
Miskipärast räägitakse meile siin muinasjutte Eestist kui vabast maast ja eestlastest kui vabadest inimestest. See, kes peab igas oma ettevõtmises (isegi korstnapühkimises!) arvestama kõrgemalt poolt kirjapandud seadusepügalatega, on ju sisuliselt pärisori.
Õiglane seadus on see, et keegi ei tohi kellelegi ülekohut teha. Seadus, mis õigustab ära kellegi tehtud ülekohtu, on ebaõiglane seadus, seega orjapidaja seadus. Kas me elame orjanduslikus riigis?
Öeldakse, et me elame kiirel ning asjalikul ajastul, mis pakub aktiivsetele ja ettevõtlikele inimestele tohutuid võimalusi nii-öelda "enese teostamiseks" – mille all mõeldakse põhiliselt kiiret rikastumist, ilma eriliselt vahendeid valimata.
Õigem oleks ehk öelda, et me elame mõttetu kiirustamise ajastul. Me oleme ju näinud, kui palju see kiirustamine on meile ühiskondlikult kahju toonud. Ja nüüd elame juba täielikus ühiskondlikus paanikas.
Selle kiirustamise põhjus või soovitav-saavutatav eesmärk ei ole mitte meie inimeste elu paremaks muutmine, vaid ikka ja ainult nende aktiivsete asjaajajate isiklik rikastumine.
Ümberkorraldusi tehakse selleks, et üks väike osa rahvastikust saaks teise osa rahvastiku arvel endale suuremat kasumit teenida.
Kõik on meil juba allutatud rahale, ka see osa, mis peaks tõsiselt arvestama inimesega, mitte kasumiga, mis peaks kaasinimest ilma omakasutaotluseta teenima.
Meditsiin peab üleval kõrgepalgalist ametnikearmeed, kes otsustavad, kuidas ja kellele raha jagada – ja võtavad endale põhjendamatult suure osa sellest jagatavast rahast.
Jaoskonnaarstid, kes kunagi olid kõigile kättesaadavad, on muudetud eraettevõtjateks, mis on täielik absurdum. Arst ei tegele enam haigete ravimisega, vaid "müüb raviteenust"! Kas temagi peab teenib kasumit? Arst on ju siis kaupmees nagu iga turuputka omanik?
Miks oli vaja lõhkuda hästi toimiv meditsiinisüsteem? Igas alevikus oli oma haigla! Meil ei oleks praegu mingit suurt paanikat.
Miks teevad seadusi inimesed, kes on kaotanud igasuguse sideme tegelikkusega, eluga, kes ei suuda üldse mõista ega tunda seda, mis rahva elu suunab või takistab?
Miks ELU kui selle planeedi inimese suurim väärtus ja ometi tasuta omandatud varandus ei maksa mitte midagi nende lühinägelike asjaajajate silmis ega paberil?
Esimese ja teise Eesti olemasolu ja vastuolu ei saa eitada, see ei ole mingi hüsteeria, see on sulaselge tegelikkus. Ainult jaotus ei ole õige.
Esimene Eesti peaks olema just vaesem Eesti, sest teine Eesti on uuem moodustis, on väiksem, ja suuresti ebamoraalne.
Meil pole õigust seda kinni mätsida, ka mitte muinasjutte rääkida vahede kaotamisest – me peaksime need vahed seadustama, kehtestades kahed maksud – ühed, mis pidevalt tõusevad, rikastele, ja teised, mis hoitakse madalal, vaestele.
Sest kõik meie ümberkorraldused ja hinnatõstmised on täiesti normaalsed ja õiged kõigi nende jaoks, kes saavad nelja ja viie nulliga palkasid. Teiste jaoks on nad ülekohtused.
Jah, meie elu teeb murelikuks iga küpsema inimese, kes ei ole suurmoega kaasa tormanud, kes on oma inimlikkuse alles hoida suutnud. Ent nendel inimestel pole mingit otsustamisõigust, nad võivad seda rahavõidujooksu vaid kõrvalt vaadata, ja meie kõigi tuleviku pärast südant valutada.
Reeglina on need inimesed ka vaesed, sest kes suuremate rahade juurde pääseb, see kaotab kohemaid oma küpsuse ja inimlikkuse.
Tõsi on see, et vaesus, kui ta just nii suur pole, et hingekese seest võtab, kaitseb inimest ühe kõige hirmsama haiguse eest – see on AHNUS. See on praktiliselt pöördumatu ja parandamatu haigus, mis kiiresti progresseerub, ja haigestunu endasse neelab, kuni talt inimliku eluvaimu välja võtab.
Üheks vaktsiiniks selle haiguse vastu võiks olla astmeline tulumaks. Haiged, loomulikult, ei ole nõus ennast vaktsineerida laskma, sest see haigus tundub neile magusana.
Ahnus on vaimu haigus, ja enamik vaimuhaigeid peab ennast terveks. Ahnus on ühiskonnaohtlik vaimuhaigus, ja riik peaks selle vastu kohaldama sundvaktsineerimist, ja juba koolipingis alustatud kõigile kättesaadavat teavet selle ohtliku haiguse kohta.
Meie riik on selle haiguse kuulutanud parimaks vaimseks terviseks, sellest nähtub, et see riik isegi on haigeks jäänud.
See, et härrasrahvas oma liiga kõrgeid palkasid varjata soovib, annab pisutki lootust, et neil ikka mingil määral piinlik on. Ent kui nad tõesti arvavad, et neid ebaloomulikke palgavahesid kadedusest – mitte õiglustundest – kritiseeritakse, siis nad on juba pääsmatult kadunud.
Mitte kadedus ei ole see, kullakesed, vaid mure meie kõigi vaimse tervise pärast! Sest ahnus on teatavasti ka kangesti külgehakkav haigus.
Mulle tundub, et meie riik käitub nagu isa, kes sõidab uhke autoga, elab luksushotellis ja käib lõunamaal puhkamas, aga lastelt võtab ära vorstiraha, söögu aga paljast leiba! Kui sedagi.
Aga suurkapitalistide katsejänestena võime ju maailmakuulsaks saada! Tipptegijate supergrupi rõõmuks.