"Sooneutraalsus". Foto: Tero Vesalainen, Bigstockphoto.com

Neutraalsus tähendab surma. Kui me sureme rahvusena välja, siis olemegi saavutanud suurima neutraalsuse, aga siis me enam ei investeeri midagi kuhugi ega ole meil ka konkurentsivõimet, kirjutab Malle Pärn Objektiivi kolumnis.

Elame veidral ajal, kus mingi osa inimkonnast on ilmselt liiga mõnusast elust natuke vaimsesse nihkesse läinud. Nad on loodusest ja loomulikust elukorraldusest kaugele hõljunud ja mõtlevad enda jaoks välja imelikke teooriaid. 

Võiks nad rahule jätta, las hulbivad oma fantaasiates, kui nad ei nõuaks, et ka KÕIK teised peavad nende väljamõeldud süsteemi järgi elama hakkama. 

Hea on see, et absurdsed mõtted leiavad väljenduse ka absurdsetes terminites. Nii on neid otsekohe võimalik ära tunda. 

Absurdumeid ei ole kuidagi võimalik teaduslikult või mingi maailmavaatelise süsteemi põhjal ära seletada või õigustada. Absurd jääb alati absurdiks ja kaob alati veidruste ajalukku. 

Võtame näiteks termini “sooneutraalne abielu”, mida soovivad mõned tänapäeva ideoloogiliste aktivistide grupeeringud. 

Soo-neutraalne tähendab soost sõltumatut, olenematut. Ometi ei ole need grupid kunagi soovinud soo mõiste ärakaotamist, vastupidi: nende meelest on inimesel võimalikke sugude variante üle kaheksakümne. Isegi kui abielu oleks võrdselt tunnustatud ükskõik missuguste soovariantide vahel, ei oleks see ometi sooneutraalne abielu. Kõikidele sobivat, ühesugust nimetatakse universaalseks, mitte neutraalseks. 

Abielu ei saa olla sooneutraalne. Abielu sisaldab ka suguelu, ja suguelu ei saa kohe kuidagi olla sooneutraalne. 

Eriti kummaline on see, et need sooneutraalia nõudlejad ise peavad ometi just suguelu oma kõige olulisemaks komponendiks, kuna nad lausa identifitseerivad ennast oma suguelu järgi. Kus siin see neutraalsus on? 

Ükski inimene, ükski abielupaar ei saa olla sooneutraalne, see tähendaks neutrumit, elutut ja sootut asja. 

Inimene on alati sooline, isegi siis, kui ta valib endale mingi uue soovariandi nendest mitmekümnest, mida progressivistid meile tänapäeval pakuvad. Ka siis on tegemist ühe soovariandiga, ta ei saa kuidagi oma valitud partneriga moodustada sooneutraalset abielu. Pealegi nõuab ta ju, et teda koheldaks vastavalt tema valitud soovariandile. Kus siin see neutraalsus on? 

Neutraalne on erapooletu, iseloomuliku omaduse või tunnuseta, selline, mis ei tekita teistega koos disharmooniat, mittesõdiv, mitte ühelegi poolele eelistusi andev. Neutraalne aine on selline, kus kõigi laengute summa on 0. Neutraalias ei saa olla osapoolte vahel mingit suhet. 

Ka mees-mees suhtes on tegemist siiski kahe mehega, naine-naine suhtes kahe naisega, kellel on vastava soo tunnused, – seda ei saa kuidagi nimetada sooneutraalseks abieluks. Nende sootunnuste järgi nimetavad nad end mingi suurtähega seksuaalideks, näiteks naised L ja mehed G tähega. 

Võimalus abielluda ükskõik kellega või ükskõik millega (sillaga, monumendiga) ei ole kohe kuidagi neutraalne. Abielu ei saa üldse olla neutraalne. Kui on partner, kes on valitud kuidagi rahuldama mingeid vajadusi või soove, siis on juba tegemist kahe vastastikku toimiva, sümboolselt pluss- ja miinuspoolusega, mitte neutraalse nulliga. 

Sooneutraalne abielu on fiktiivne abielu, ilma sugueluta. 

Kui mingi teooria loojad ei oska leida keelest kohaseid ja mõttekaid termineid, siis tuleb alati kaaluda, kas tegemist pole äkki hoopis vale asjaga, kellegi ekslike soovide või absurdsete luuludega. Või veel hullem: kellegi alatu plaaniga meie sajanditevanune normaalne elukorraldus lihtsalt segi lüüa. 

Abielu tähendab mehe ja naise liitu. Ja ainult. Mitte mingi muu liit ei saa olla abielu. Miks ei suuda LGBT aktivistid ISE enda jaoks mingit universaalset liitu välja mõelda, milleks on neil vaja abielu kallale minna? Miks on ikka vaja midagi teistelt ära võtta? 

Meil on veel teinegi sellega sarnane tobetermin:  “kliimaneutraalsus”.

Öeldakse, et maailmas “on alanud liikumine kliimaneutraalsuse suunas”, et meie eesmärk on “üleminek kliimaneutraalsusele”, ning et “kliimaneutraalsus toob meile edu”.

Tsiteerin Anneli Otti artiklit “Kesknädalas”: 

“Millisel riigil või maailmajaol õnnestub muutuda esimesena kliimaneutraalseks, sellest sõltuvad meie võimalused tulevikus, seega Euroopa Liidu globaalne konkurentsivõime. Euroopa Komisjoni poolt välja pakutud eesmärgid nõuavad järgnevatel aastatel liikmesriikidelt, sh. Eestilt, kõigi sidusrühmade kaasatust ja pühendumist. Ikka selleks, et Euroopa rohelist kokkulepet saadaks edu ning aastate pärast saaksime tõdeda, et toetatud investeeringud keskkonnahoidlikku tehnoloogiasse, kestlikesse lahendustesse ja uutesse ettevõtetesse on taganud Euroopa Liidu uue majanduskasvu ning konkurentsivõime.”

Kohutav tühikantseliit! Eemaletõukav plakat. 

Euroopa kõrgepalgaline bürokraatia on tootnud ilmselt sadu tuhandeid selliseid mõttetuid dokumente, mida ei ole võimalikki kunagi ellu rakendada, sest pilt maailmast, mida bürokraat näeb oma kontori aknast, on alati ühesugune, primitiivne ja aknaraamidega piiratud.

Kas sellist dokumenti on võimalik eesti keelde tõlkida, et tavaline inimene selle mõttest aru saaks? Mõttest, mida tegelikult ei olegi? 

“Kliimaneutraalus” ja “globaalne konkurentsivõime”, “eesmärgid nõuavad sidusrühmade kaasatust ja pühendumist”, “et rohelist kokkulepet saadaks edu”? Ja nii edasi. 

Lihtsalt valus on lugeda sellist moonutatud keelt… Me peame tõsiselt kuulutama sõja poliitilisele kantseliidile. 

Kuidas saab riik MUUTUDA kliimaneutraalseks? Lihtne ja kiire muutumine toimub ainult sõnades ja loosungites. Värvime musta valgeks. 

Riik ei muutu ISE kunagi ega kuhugi, riiki võidakse muuta, inimesed võivad muutuda, kui nad alluvad mingitele mõjudele, propagandale, ideoloogia survele. 

Ja mida tähendab “kliimaneutraalne”? Kas väljaspool kliimat? Kliimast sõltumatu? Või et kliima oleks sõltumatu meie tegevusest? Ükski neist variantidest pole looduses võimalik, seega, kliimaneutraalsus on absurd. Niisama nagu abielu neutraalsus. 

Mida selle üleskutsega saavutada tahetakse? Igal juhul mitte mingit neutraalsust, vaid ikka mingi konkreetse “grupi seltsimeeste” erahuvide asetamist teiste huvidest kõrgemale. 

Kellele see kasulik on? Cui bono? 

Kes garanteerib, et need uued energiatootmise variandid on vähem loodusthävitavad? Kus on need põhjalikud uuringud – klassikalise teaduse reeglite järgi, mitte tänapäevaste kveer-teaduste suvaliste oletuste ja arvamuste alusel? 

Ei ole needki “kliimaneutraalsed”, sest inimene teeb oma tegevusega aina loodusele kahju, seda ei ole võimalik sajaprotsendiliselt vältida. Lihtsalt ühed kahjulikud asjad asendatakse teistega, niisama kahjulikega. 

Neutraalsust ei ole tegelikult olemas, seda pole kunagi võimalik saavutada, ei inimsuhetes ega meie eluviisides. 

Neutraalsus tähendab surma. Kui me sureme rahvusena välja, siis olemegi saavutanud suurima neutraalsuse, aga siis me enam ei investeeri midagi kuhugi ega ole meil ka konkurentsivõimet. 

Kui me põletame elektrijaamas põlevkivi asemel puiduhaket, kas see on loodustsäästev käitumine? See on tohutu raiskamine, see on elava looduse ja omaenda elukeskkonna hävitamine! See on enesetapp. Metsade laastamine on läinud üle igasuguse piiri.

Ka tuulikud ja päikesepaneelid ei ole tegelikult täiesti looduslikud ja kahjutud. Kõigel on oma hind. 

Rumalatele inimestele ei tohi anda võimu. Normaalne ühiskond on see, kus targad juhivad rumalaid, mitte vastupidi. 

Riik, kus targad peavad alluma rumalatele, läheb üsna kiiresti pankrotti, rahvas, kes kuulab ja austab lolle ja ülbikuid, sooritab aeglast enesetappu.