Malle Pärn. Foto: SAPTK

Objektiivi kolumnist Malle Pärn vastab Postimehe spordireporteri Mariel Gregori artiklile, milles küsiti kooseluseaduse vastastelt, millest nad kardavad ilma jääda, kui samasooliste kooselu seadustatakse. Kooseluseadus ei puuduta SAPTK-d ja tema mõttekaaslasi mingil moel, väitis Gregor.

Mariel avaldas Postimehes vapustava artikli. Tunnistan, et minul on raske mõista tema mõttekäiku. Mina, erinevalt Marielist, ei suhtu kõigesse, millest ma aru ei saa, otsekohe eitavalt ja halvustavalt. Ma ei naera mitte kunagi teiste murede üle. Ma püüan mõista. Püüan mõista ka Marieli. Tal oli ilmselt selle kirjutamise jaoks mingi põhjus. Tahaksin küll teada, kui palju see on siiras ja kui palju on talle ette öeldud, mida ja kuidas kirjutada. Ja mida talle selle eest lubati.

Ma ei pööraks sellele üldse tähelepanu, kui ta ei tarvitaks tüüpilisi ründamisevõtteid, mida me viimase paari aasta jooksul oleme korduvalt peavoolumeedias kohanud. Mida on ka korduvalt ja arukalt pareeritud, mõistlik oleks need prügikasti visata, aga õige pea ilmub jälle üks samasugune stampartikkel. Nagu elaksime kahes erinevas maailmas, millel on vähemalt klaasist sein vahel. Näib, et meie ideoloogidel tõsiseid argumente ei olegi. Tsiteerin Marieli:

“Tahaksin nii väga teada, mis see on, mis inimesi häirib, kui teised, neile võõrad inimesed, oma kooselu seadustavad? Nad elavad ju praegu niikuinii koos, kasvatavad lapsi ka koos. Seaduse vastased, palun öelge, mis see täpselt on, millest teie sel puhul ilma jääte, kui ka samasooliste kooselu seadustatakse?

Te väidate, et

“Sinu ja minu riik ja tulevik on ohus. See seadus ohustab Eesti tulevikku ja püsimajäämist. Kui me traditsioonilise perekonna kaitseks otsustavaid samme ei astu, hakkab homoideoloogia pealetung Eesti ühiskonda radikaalselt ümber kujundama, mistõttu ühiskonnas tekib palju rohkem sallimatust ja sotsiaalseid probleeme.”

Selline lõik oli kirjas, mis saadeti eelmisel sügisel Tallinna koolidele. Ausalt öeldes on mul raske tõsiseks jääda sellist teksti lugedes.

Sallimatus tekib ikka seetõttu, et inimesed nagu selle kirja autorid õhutavad seda. See tekib, sest nad leiavad, et nemad on paremad kui mõned teised. Mille põhjal nad nii arvavad?” Tsitaadi lõpp.

Vastan:

Enne millegi hukkamõistmist, või üldse mingil teemal kirjutamist, tuleks seda tundma õppida. Lugeda poolt ja vastu argumente. Kaaluda neid. Teha eeldustest järeldusi. Niisama, õhinapõhiselt, mingeid halvustusi ja isiklikke tundelisi hoiakuid ei maksa meedias levitada. Sest meedias esinemisega kogub igaüks endale teatud mainekapitali. Ajakirjaniku jaoks on see väga oluline. Lugejad kujundavad oma suhtumise kirjutajasse. Need, kes on omaks võtnud sellesama ideoloogia, loomulikult toetavad teda, aga teised jälle “ei suuda tõsiseks jääda” TEMA mõtteid lugedes, sest nad on selle teemaga sügavamalt tutvunud ning oskavad aruka ja rumala väite vahel vahet teha.

Kaks aastat on meie meedia mingil määral vahendanud erinevaid seisukohti, arvamusi, hoiakuid, hoiatusi, põhjendatud hirme. Tõsi, rohkem on avaldatud õhinapõhiseid artikleid nendelt, kes pooldavad uuendusi ühiskonnaelu alustes ja vormides. Ja eks igaüks loe ju ikka seda teksti, mida ta lugeda oskab. Ent sellele, kes midagi tõsiselt teada tahab, ei jää tänapäeval tõde mitte kuidagi varjatuks. Kui peavoolu meedia teenib ideoloogiat, siis internetist on võimalik leida ka sõltumatut informatsiooni.

Kuidas on võimalik ikka veel küsida: “mis see on, mis inimesi häirib”? Selle küsimuse esitamine näitab ainult üht: see küsija ei tunne absoluutselt mingit huvi kellegi teise arvamuse vastu, mis tema isiklikku mõnu piirata ähvardab. Tundub, et suur hulk inimesi enam ei oskagi lugeda. Või ei taha. Samuti ei näe nad, mis maailmas toimub. Tegelikkus taob meile kaikaga pähe, aga nemad aina naeratavad ja ütlevad, et “me peame sallima!” seda kaigast ja hukka mõistma kõik, kes selle pähe tagumise üle ei taha rõõmu tunda.

Natuke räige sai see kujund, aga kuidas teha selgeks nii paljude inimeste jaoks endastmõistatavaid asju nendele, kes neid kangekaelselt keelduvad vaatamast?
Selle seaduse kehtestamise järel ei ole meie ühiskond enam normaalne ja turvaline. Ehk ongi juba hilja seda kaitsta, sest kuri vaim on pudelist välja lastud… Ta ei lähe ju sinna tagasi, ja riiklikult on võimu ülekaal selle vaimu poolel.

Mis ajab naerma selles SAPTKi hoiatuses? Kas sellele naerjale ei lähe üldse korda oma kodumaa tulevik ja püsimajäämine? Ja homoideoloogia on talle omane ja armas? Kas ta naerab nende inimeste üle, kellele see korda läheb? Nende üle, kes hoolivad oma laste ja lapselaste tulevikust?

Kas pole ometi väga selgelt näha, et meie ühiskonnas on juba praegu palju rohkem sallimatust ja sotsiaalseid probleeme? Seadust ennast veel ei ole, aga selle tee on juba täis haavu ja vermeid… Rahvas on aetud kultuurisõtta. Varem oli inimeste suhtumine homoseksuaalidesse üsna neutraalne, nüüd enam ei ole. Ja ikka kannatavad kõige rohkem need, kes ise polegi milleski süüdi. Neist sõidavad üle nende omad saatusekaaslased.

On äärmiselt naiivne või eluvõõras väita, et keegi saab “õhutada” inimesi negatiivselt suhtuma homoideoloogia pealetungisse. Vastu hakkama, kui peale surutakse loomuvastast suhtlemisviisi? Iga arukas inimene teeb oma valikud ise. Miks Mariel rahvast nii rumalaks peab?

On äärmiselt naiivne ja eluvõõras arvata, et perekonnakaitsjad “leiavad, et nemad on paremad”. Nad ei ole seda kusagil kunagi kuulutanud, nad üleüldse EI propageeri ENNAST, nad püüavad kaitsta meie kõigi ühist kultuuri ja ühiskonnakorraldust. Kas seda on nii raske mõista? Need, kes EI mõista, ilmselt hoolivad ainult oma isiklikust mõnust ja heaolust, miski muu ei lähe neile korda.

Kuidas küll on omandatud selline primitiivne vaatepunkt maailmale? Kas on selles süüdi televisiooni liigtarbimine, lõbulehtede Kroonika ja Cosmopolitani lugemine, arvutimängud ja pornograafia?

On üldse vale kasutada sõna “sallimatus”, sest see on ideoloogiatöötajate propagandatermin. Ja veel hullem: “seaduse vastane” – kusjuures seadust ju veel EI OLE? Kui tahetakse kellestki maalida negatiivset portreed, siis nimetetakse teda “vastaseks”. Isegi kuritegevuse vastasest saab nõnda maalida negatiivse pildi, pealiskaudsete inimeste jaoks, keda paraku meie hulgas on üsna palju. Kes ei süvene, ei uuri, ei vaevu tutvuma, kes hoiatamata tulistavad. Ahhaa: vastane – mõistame hukka!

Eestlased on väga sallivad. Ka perekonnakaitsjad. Nemad on ju ainsana tähelepanu juhtinud ka sellele, et see agressiivne homopropaganda teeb kõige rohkem haiget nendele homoseksuaalidele, kes EI taha ennast, oma erisust propageerida ega avalikult arutada, kes ei esita ühiskonnale mingeid nõudmisi, nad tahavad, et nende intiimne eraelu rahule jäetaks. Mitte ükski “inimõiguslane” ei ole neid kunagi kaitsnud!

“Sallimatud” on ainsana need, kes teistelt seda valikulist “sallivust” nõuavad. Just nemad ei ole nõus võrdselt kohtlema mitte kedagi, kes nendega ühel meelel ei ole. Just nemad “õhutavad” vaenu.

Edasi. Mariel küsib: “Kes on SAPTKi kõneisik Varro Vooglaid, et keelab teistel inimestele oma elu elada?”

Esiteks: meil on kodanikud ametlikult võrdsed, igaühel on õigus avalikult oma muret teistega jagada. Nii nagu Mairielil on õigus Postimehes oma arvamust avaldada, nii on igal teiselgi. Samuti on lubatud mõttekaaslaste ühinemine gruppidesse, organisatsioonidesse, on lubatud mõistuse ja südametunnistuse sunnil välja astuda inimkonna põhiväärtuste kaitseks. See on isegi iga kodaniku kohus.

Ka moodsaid hullusi tohib järgida, aga neid ei tohi vastutustundetult teistele peale suruda. Ja seda SAPTK ei tee, just seda püüab SAPTK takistada. Tema tegevuse aluseks ei ole mingi OMA soovi või iha kõigile pealesurumine, ta kaitseb seda, mis meil ON, mis meid ühendab ja alles hoiab. Selleks pole vaja kedagi “õhutada” ega “ässitada”, mõistlikud inimesed teevad ise oma valikud.

Ja teiseks: kus ja millal on Varro Vooglaid keelanud teistel oma elu elada? Kellel? Vastupidi: ta kaitseb inimeste eraelu riigi liigse sekkumise eest.

Tsiteerin veel: “Kooseluseadus ei puuduta SAPTKi ja tema mõttekaaslasi mingil moel.”

Kuidas on võimalik olla nii lühinägelik? See ON puudutanud juba kaks aastat, väga valusasti koguni, ehkki see veel ei kehti! Mitu korda on meedias avaldatud laimu SAPTKi kohta? Üks pank läks isegi nii segi, et nõudis tagasi väikese annetuse, mille oli teinud eesti heategevusse? Kui paljudele inimestele on inetud templid peale löödud, kui paljud on avalikult ära mõnitatud, töölt lahti lastud, ähvardatud kohtusse kaevata? President ja peaminister ja spiiker laimavad ja sõimavad tervet rahvast? Mõned tuntud inimesed ahastavad: Mul on häbi olla eestlane! Unustades ära kõik selle, mida see rahvas on nende heaks teinud?

Kuidas siis ei puuduta? Rahvas on kodusõjas. Ja selles EI ole SAPTK süüdi. Selles on süüdi see väike trooja hobune, mida Euroopa nõudmisel juba kaks aastat meie väravatest sisse pressitakse.

Mis saab veel siis, kui see seadus kehtima hakkab?

Lõpetage valetamine, teid on ammu läbi nähtud!