Eesti ajakirjanikele oli antud võimalus esitada küsimusi Euroopa poliitiliste arengute ja eriti Marine Le Peni ja rahvuslike jõudude nägemuse kohta Euroopa Liidust, ent neil keerles peas vaid Putin, vahendab muljeid teisipäeval toimunud pressikonverentsilt Veiko Vihuri.
Kujutage ette, et teile tuleb linnast tähtis külaline, kes tahaks teiega arutada, kuidas ühist elukorraldust paremaks ja mõistlikumaks muuta. Teie aga ei tee muud, kui kurdate oma kiusliku naabri üle ja annate külalisele mõista, et ta ei tohi mingil juhul selle naabriga suhelda. Ja kui ta seda ongi juba teinud, on ta pahategija käsilane.
"Mind üllatab see, et siin ei räägita muust kui Venemaast," ütles Prantsuse Rahvusliku Liidu juht Marine Le Pen 14. mail Tallinnas Mustpeade majas toimunud pressikonverentsil, kui talle esitati järjest küsimusi Venemaa, Krimmi okupeerimise ja Putini raha kohta.
Le Pen on praegu Prantsusmaa populaarseim poliitik ning ei saa välistada, et ühel päeval saab temast selle riigi president. Tallinnasse tõi teda soov ühendada rahvusmeelsete erakondade jõud, pidades silmas koostööd Euroopa Parlamendis.
Euroopa Liidus katsetatakse totalitaarset ideoloogiat ja selline liit on määratud läbikukkumisele, leiab Marine Le Pen. "Meie näeme Euroopas mitmekesisust, meie käes on Euroopa võimalus," lisab ta.
Le Peni jaoks ei samastu Euroopa Liit Euroopaga, vaid on pigemini ideoloogiline ehitis.
Eesti meedias on Le Penist tehtud suisa Kremli agent või vähemalt kasulik idioot. Teda rahastavat isiklikult Vladimir Vladimirovitš Putin ja ta laulvat Kremli laulu.
Pressikonverentsile eelnenud kõnekoosolekul sealsamas Mustpeade majas vastas Marine Le Pen EKRE liikme Georg Kirsbergi küsimusele, kas Venemaa küsimuses oleks Euroopa rahvuslastel võimalik jõuda ühtsele arusaamale, et meie ajalugu on erinev ja riigid ajavad suveräänset poliitikat. Le Pen selgitas, et näiteks Itaalia ja Prantsusmaa jaoks on põhiliseks ohuks islam.
"Peame seda erinevust austama. Me austame täiesti Eesti seisukohta ja usun, et Eesti austab meie seisukohta," ütles Marine Le Pen. Ta sõnas, et mõistab Eesti traagilist ajalugu.
Kui kõnekoosolekul, kus lisaks Le Penile astusid üles Põlissoomlaste, Taani Rahvapartei, Itaalia Lega ja EKRE esindajad, keskenduti põhiliselt rahvusriikide ja rahvaste Euroopa ning selle sihi poole liikumise küsimusele, siis järgnenud pressikonverentsil huvitas ajakirjanikke põhiliselt vaid Venemaa teema.
Vahur Koorits Delfist küsis Le Peni arvamust NATO põhikirja artikli 5 kohta, kuigi viimane oli juba mitmel korral rõhutanud, et kui Eesti territoriaalne terviklikkus satub ohtu, siis on Prantsusmaa Eestiga.
Kanal 2 reporter uuris, kuidas saab Le Pen olla sõltumatu poliitik, kui ta saab raha Putinilt. Marine Le Pen nimetas küsimust solvanguks ja rõhutas, et ta kaitseb oma riigi huve ning ei loovuta oma sõltumatust kellelegi.
"Venemaa meid ei rahasta," ütles Le Pen ja rääkis, et tema erakonnale keeldusid kampaaniaks laenu andmast kõik Prantsuse ja muud Euroopa pangad ning seetõttu tuli neil üle maailma otsida panka, mis oleks valmis seda tegema. Viimaks said nad ebasõbraliku intressiga laenu ühelt Tšehhi vene pangalt.
Selle valguses võiksime meiegi siin Eestis mõtiskleda olukorra üle, kui ühtäkki keelduvad konservatiive või rahvuslasi teenindamast kõik pangad. Sotsiaalmeedia konto blokeerimine või sulgemine oleks selle kõrval tühiasi.
Kuid siiski. Päris kõik küsimused ei olnud seotud Venemaaga. Õhtulehe ajakirjanik tahtis Le Penilt teada, kas tema arvates peaks Prantsusmaal olema teretulnud pigem vaene eestlane või "haritud, kõiki keeli rääkiv araablane".
"Ma ei tea, mis kanalit te esindate," kostis Le Pen ja seletas kui viiesele, et riigipiir peab olema kui filter, mis laseb läbi kõik positiivse ja peab kinni kõik negatiivse.
Sel pressikonverentsil hakkas mul Eesti meedia taseme pärast tõsiselt häbi. Eesti ajakirjanikele oli antud võimalus esitada küsimusi Euroopa Liidu poliitiliste arengute ja ennekõike selle nägemuse kohta, mida esindavad rahvuslased, kelle mõju Euroopa poliitikas üha kasvab.
Kuid see ei paistnud meie leheneegreid (andestatagu mulle see vanamoeline ja tänaste kaanonite kohaselt poliitiliselt ebakorrektne sünonüüm) põrmugi huvitavat. Nende peas keerles kõik vaid Putini ja Venemaa ümber.
Võimalik, et see polegi tingitud väikerahva traumaatilisest ajalookogemusest, mida ei suudeta kuidagi ületada, vaid on hoopis osav poliittehnoloogiline võte. Marine Le Peni saab ju kasutada ära EKRE vastu, jättes mulje, nagu läviksid Eesti rahvuskonservatiivid lääneriikide venesõbralike poliitikutega mingi varjatud eesmärgi nimel.
Seda narratiivi kedrati peavoolumeedias hoogsalt juba päevi enne Le Peni saabumist ja sellele osutab ka Delfi pahatahtlikult valelik pealkiri: "EKRE kiidab Le Peni takka: Kreml on hea, Euroopa ühtsus paha. Miks esindab selline erakond Eesti valitsust?"
Igal juhul ei ole see professionaalne. Kui ajakirjanikud tahavad kujundada Eesti poliitikat, siis tuleks neil hakata poliitikuteks või aktivistideks. Professionaalseks jäädes aga tuleks kõigepealt ära teha kodutöö ning, nagu märkis Jaak Madison, lugeda alustuseks läbi liikumise "Euroopa rahvaste ja vabaduste eest" programm, mis on EKRE kodulehel maakeelsena kättesaadav.
Marine Le Pen aga pani kõlama sõnumi: me ei otsi kloone, vaid liitlasi. See tähendab, et Euroopa rahvuslastel ei peagi olema kõiges ühesugused vaated. Oluline on teha teistega koostööd oma rahva heaks.
EKRE on Le Peni arvates tuleviku erakond. "Elagu EKRE, elagu Eesti, elagu rahvaste Euroopa!" Ja ta lisab: tundub, et EKRE on ainus, kes Eestis seisab vabaduse eest.
Toimetas Martin Vaher. Fotod: Veiko Vihuri.