Riiklik ringkaitse, eesotsas presidendiga, on süüdistanud Martin Helmet täpselt selles, milles ise on süüdi: võimude lahususe printsiibi rikkumises ja Eesti demokraatia õõnestamises. Ideoloogilist dikatuuri samm-sammult edendades vaatab kodumaine poliitiline ladvik Tallinna halduskohtu otsusele läbi sõrmede, lagundades seeläbi õigusriigi aluseid, tõdeb Markus Järvi nädalakommentaaris.

Pahemliberaalse internatsionaali ulg peale Martin Helme poolt riigikogu puldis maha peetud kõnet näitab:

1) milliste retooriliste liialdusteni peab vanal heal Eesti- ja Liivimaal üks riigikogu liige alanduma, et kohtuvõimu kuritarvitustele avalikku tähelepanu tõmmata;

2) seda, kui tuim, tumm ja tömp on meie nomenklatuur siis, kui oleks vaja ise oma elementaarseid kohustusi täita, kuid otsest vajadust selleks nagu pole.

Kui kohtuvõimu väärkasutus kulgeb valitsevale ideoloogiale soodsas suunas, pole katki midagi.

Häält hakatakse tegema alles siis, kui keegi ütleb selgelt välja, et meil Eestis on võimude lahususe printsiibiga väga tõsised probleemid ja kohtunikud peaksid oma tegude eest vastutust kandma. Siis asub nomenklatuur ringkaitsele ja süüdistab Helmet täpselt selles, milles ise on süüdi: võimude lahususe printsiibi rikkumises.

Mis asi on võimude lahususe põhimõte? See on moodsa demokraatliku ja vabariikliku ühiskonna dogma, mille esimene formulatsioon pärineb Charles de Montesquieu'lt. Võimude lahususe printsiibi järgi võtab rahvaesindus vastu seadusi, täidesaatev võim toimib nende seaduste alusel ja viib neid ellu, kohtuvõim langetab aga otsuseid oma pädevuse piires, vastavalt seadusandja poolt sätestatule.

Kohus ei tohi astuda seadusandja kingadesse, ent just seda tegid Tallinna ringkonnakohtu kohtunikud Virgo Saarmets, Maret Altnurme ja Kaire Pikamäe oma otsusega kanda rahvastikuregistrisse samasooliste nn abielu. Kohaldades avaliku korra mõistet mitte rahvusvahelise eraõiguse seaduse järgi, kus seda on mõistetud elementaarsete moraalsete üldprintsiipide tervikuna, vaid korrakaitseseaduse kohaselt, mis määratleb avaliku korra väga kitsalt elementaarse heakorrana (kodanik ei tohi kurikaga vaateaknaid puruks peksta, inimesi tänaval karjudes taga ajada ja prahti maha visata), tulid kohtunikud välja otsusega, et nn homoabielu rahvastikuregistrisse kandmine ei ole avaliku korraga vastuolus.

Loomulikult ei kuulu korrakaitseseaduse kitsas tõlgenduses "homoabielu" avaliku korda otseselt ohustavate aktide hulka. Tõepoolest, puudub alus eeldamaks, et Ats Joorits või tema samasooline partner hakkaksid tänu sellele, et nende Rootsis sõlmitud "homoabielu" siinsesse rahvastikuregistrisse on kantud, inimesi kurikaga tänaval taga ajama või ohtralt prügi maha viskama.

Küll aga on Tallinna halduskohtu otsus vastuolus avaliku korra mõistega selliselt, nagu see on defineeritud rahvusvahelise eraõiguse seaduses: tervikliku ja ühiskonnas üldiselt tunnustatud moraaliseadusega. Vähe sellest, see otsus on vastuolus avalikku korda väljendava Eesti õiguskorraga. Perekonnaseaduse § 1. lg 1 kohaselt sõlmitakse abielu mehe ja naise vahel, § 10 sedastab, et abielu on tühine, kui abielus on samast soost isikud.

Loomulikult polnud ei presidendil ega Riigikohtu esimehel Tallinna ringkonnakohtu omavolitsemise osas leidunud senini mitte ühtegi kriitilist märkust. Küll aga on hurjutatud ebaõiglaselt neid poliitikuid, kes kasutavad elementaarset demokraatlikku õigust kohtuvõimu omavolile tähelepanu juhtida.

Muuseas üks fakt veel, mida tuleb ikka ja jälle korrata. Kohtuotsus võeti vastu 24. novembril, vaid mõned päevad peale seda, kui valitsus vahetus ja uueks siseministriks sai sotsiaaldemokraat Andres Anvelt, kes on olnud nn homoabielu tuline pooldaja. Kuna kohtuotsus oli meelevaldne ja kehtivate seadustega vastuolus, siis oleks siseministeeriumil olnud kohustus ringkonnakohtu otsus Riigikohtusse edasi kaevata, kuid seda ei tehtud – suure tõenäosusega taotluslikult.

Kassatsioonikaebuse esitamise tähtaeg Riigikohtule kukkus 27. detsembril. Kogu protsessi peeti salajas ja alles jaanuaris toodi teema ETV "Ringvaates" rahva ette suure suhtekorraldusliku üritusena. On selge, et vastutus selle kohtuotsuse osas langeb kogu valitsusele – kaasa arvatud Keskerakonnale ja IRL-ile.

Sellist omavoli ja kohtulikku aktivismi nähes peavad koonduma ka kodanikud ja konservatiivsed arvamusliidrid, et selge sõnaga hukka mõista ohtlik tendents, millega lastakse allavoolu nii võimude lahususe printsiip kui ka sellele rajaneva demokraatliku riigikorralduse viimased ripped.