“Me oleme ise teinud seda endale.” Nii põhjendas kodanikuaktivist Alari Rammo “Radari” meeskonnale Molenbeekis osaks saanud vägivaldseid rünnakuid. Kui asjad on nii, siis tuleks end avaliku vägivalla provotseerimises süüdi tunnistanud Alari Rammo vastu algatada kriminaalmenetlus, tõdeb Markus Järvi nädalakommentaaris.

Peale Brüsseli terroriakte on üldine tonaalsus isegi meie peavoolu ajakirjanduses veidi muutunud. Kasvanud on ebalevate artiklite arv. Tundub, nagu isegi vasakliberaalides hingitsev terve mõistus peatuks hetkeks Euroopa rituaalse enesetapu võigast pilti vaadates ja küsiks, kas see tee, millel oleme, on ikka õige.

Paljud nendest ohetest meenutavad pimedas metsas eksinud Hansukese ja Gretekese arglikku lalinat. Nõia maja pole aga veel nähtav ja tõelised jubedused ootavad alles ees. Sestap võib Hansuke veel hetkeks vana lõbusat viisi vilistada, ent see viis ei kõla üldsegi mitte muretult, vaid seguneb meie muinasjutufilmi soundtrackis pikkade, ähvardavate bassinootidega.

Sisemine hääl sosistab, et siin hakkab peagi juhtuma midagi veel pimedamat. Inimesi ei peteta enam ära. Mäng on läinud hapuks, pilved liiga tumedaks.

Samas kostub hääli, mis räägivad juba veendunumalt terve mõistuse kasuks. Jaak Jõerüüt kirjutab: “Meist keegi, ei Tallinnas ega Pariisis, ei Viljandis, Brüsselis ega Berliinis jäta kodu ust aastateks lahti. Me tahame ise kutsuda omale külalisi, me tahame teada, kes istuvad meiega koos laua taha. Ja ühtki külalist meie oma kodus ei tohi solvata meie kombed, sest nemad tulevad meile külla, mitte vastupidi.”

Eesti ühe teenekama islamiuurija Üllar Petersoni artikkel “Islamiriik ja mittemuslimid”, mille esimene osa ilmus ajakirja Akadeemia märtsinumbris, on aga oma selguses minu jaoks suisa jahmatav. Kui meil senini on räägitud islami rahureligioonist, siis kuulakem, mida asjatundjal öelda on.

“Šariaadi järgi valitseb islami võimu alt väljapoole jäävate iseseisvate usukogukondade/riikide vastu olemuslik vaen kuni kas islami üleilmse leviku või maailmalõpu saabumiseni. Islami kui teopoliitilise süsteemi eesmärk on universaalse üleilmse islamiriigi kehtestamine, ning selle eesmärgi nimel pingutavad (s.t peavad džihaadi) muslimid kasvõi viimsepäevani,” kirjutab Peterson

On aga neid, kellele hoolimata isegi füüsilisest rünnakust midagi kohale ei jõua . Järgnev näide on rubriigist “reaalsus, palun ära sega minu muinasjuttu oma tülika kohaloluga”. Ilmselt olete kuulnud, kuidas hiljuti sai Austraalia telesaate “60 min” tiimile osaks Rootsis islaminoormeeste rünnak.

Kui palju on räägitud no-go tsoonidest, ja kui palju on öeldud vasakliberaalide suust, et see on puhas mütoloogia? Tuhandeid, miljoneid kordi? Nüüd oli igatahes kord meie meeste käes. “Radar”, mille võttegrupp külastas Molenbeeki, saatjaks Alari Rammo, sattus nimelt löögi alla.

“Me oleme ise teinud seda endale.” Nii põhjendas kodanikuaktivist Alari Rammo “Radari” meeskonnale Molenbeekis osaks saanud vägivaldseid rünnakuid.

Mina pakun välja lihtsa ja loogilise lahenduse. Aitab jamast. Kui keegi on süüdi, siis tuleb ta võtta vastutusele.

Kui Alari Rammo ja “Radari” võttegrupp on mingil viisil noorte rünnakus süüdi, siis tuleks nad õigluse printsiibi alusel kohtulikule vastutusele võtta. Kuna Rammo ise tunnistab oma süüd noorte rünnakus, siis loodan siiralt, et nii Eesti kui ka Belgia õiguskaitseorganid teevad sellest oma järelduse ja võtavad Alari Rammo vastutusele. Minul siin muid soovitusi pole.