Euroopa Komisjon on pannud tööle põhimõtteliselt tsentraalse üleliidulise homopropaganda masinavärgi, mida toetab nõue karmistada vihakõneseadust viisil, mis kehtestaks maailmavaatelise tsensuuri ka Eestis. Neid arengud jälgides on selge, et õige pea jõuab meile kätte aeg uueks iseseisvusdeklaratsiooniks, tõdeb Markus Järvi nädalakommentaaris.

Brüsseli keskvõim ehk Euroopa Komisjon on sakslasest Ursula von der Leyeni juhtimisel astunud samme, mis paljastavad selle liidu palge paremini kui isegi Jean-Claude Drunkeriks nimetatud härrasmehe kakerdamised ja brežnevlikud ekstsessid seda eales suutsid teha.

Ohumärke oli näha juba von der Leyeni kõnes olukorrast liidus, millest paljastus, et plaanis on saksaliku töökuse ja asjalikkusega lükata uus käik sisse keskvõimu ideoloogilise diktatuuri edendamisele, kõikvõimalike perverssuste normaalseks ja ihaldusväärseks tunnistamisele ning tsensuurile – seda juhuks kui mõni liikmesriik või selle kodanikud peaksid kaaluma terve kriitikameele säilitamist ja vastutöötamist Brüsseli ideoloogilistele suunistele.

Esimese paugu sai ka Eesti kätte nädalapäevad tagasi, kui Euroopa Komisjon alustas meie suhtes kahte rikkumismenetlust, millest esimene puudutab Schengeni piirieeskirjade järgimist ning teine vihakõne ja vihakuritegude kriminaaliseerimist.

Olulisem ja ilmavaateliselt tundlikum on nendest menetlustest viimane, kuna kujutab endast otsest keskvõimu sekkumist maailmavaatelisse vaidlusesse, kus ühe poole väited kuulutatakse vihakõneks, mis peab saama kriminaalkorras karistatud.

Brüssel astub oma menetlusega ilma igasuguse võltshäbita liikmesriigi suveräänsuse territooriumile, väites, et Eesti polevat kriminaliseerinud vihakõnet nõuetekohaselt, jättes karistamata avalikule vägivallale või vihkamisele õhutamise, ega ole sätestanud piisavalt karme karistusi. Eesti kriminaalseadustik ei tagavat Brüsseli hinnangul piisavalt, et nn vihakõnekuriteo rassistlikku ja ksenofoobset motiivi võetaks arvesse raskendava asjaoluna.

Lühidalt öeldes, tegu on täiesti häbitu ideoloogilise diktatuuri kehtestamise nõudega, millele on omalt poolt juba vastu tulnud opositsiooni vihakõneseaduse muutmise eelnõu, kus peamiseks muudatuseks on konkreetse tagajärje nõude eemaldamine. Piisaks lihtsalt kõnest, mis keskvõimu ideoloogiliste standardite järgi kvalifitseerub vihakõneks – ja ilma, et sellel oleks tuvastatud mingeid mõõdetavaid tagajärgi – võib maailmavaateliselt mittesobilike mõtete avalik väljendaja leida end olukorrast, kus ta peab väärteo või suisa kuriteo eest vastutust kandma.

Loomulikult pole see oma olemuselt midagi muud, kui poliitilise ja maailmavaatelise tsensuuri kehtestamine, mille eesmärgiks on vaigistada keskvõimu ja selle poolt edendatud dogmade vastased hääled. Sõna on teatavasti vaba vaid neile, kes üleliidulist õiget usku kuulutavad, teistele, kes naiivselt vaba sõna illusioonile toetudes räägivad üleliidulise ideoloogia vastu, võib postkasti jõuda kopsakas trahviarve, või klõpsatavad nende nina ees kinni suisa Rootsi kardinad.

Alles eile tuldi aga Euroopa Komisjoni tasandil välja üleliidulise seksuaalvähemustele “võrdõiguslikkuse” strateegiaga, mida pressile tutvustas owelliku ametinimetusega Euroopa Komisjoni väärtuste ja läbipaistvuse valdkonna asepresident Vera Jourova.

Strateegia näeb ka siin ette terve rea keskvõimu poolt peale sunnitud meetmeid, mille hulka kuulub ettepanek laiendada Euroopa Liidu kuritegude loetelu nii, et see hõlmaks ka “homofoobseid” vaenu õhutavaid avaldusi ja vaenukuritegusid. Pressiteade toob ametlikku keelekasutusse “vikerkaarepere” mõiste ning soovib homoseksuaalide lapsendamist edendada ka piiriülestes olukordades ehk siis, kui mõni vanem on pärit Euroopa Liidu liikmesriigist, kus selline lapsendamine pole lubatud.

Euroopa Komisjoni pressiteates seisavad kohe alguses read, mis näitavad kui manipulatiivsed on eeldused, millest Brüssel lähtub. Nimelt väidetakse seal, et üdini liberaalses Euroopas jätkuvat tänapäevani LGBTIQ-inimeste diskrimineerimine, kuna neist suisa 43% tunneb end diskrimineerituna. Kirsiks tordil sedastab pressiteade, et COVID-19 kriis olevat seda olukorda veelgi halvendanud.

Selle peale võiks küsida homoideoloogidelt, kas leidub maailmas veel ühtegi loodusnähtust ja ühiskondlikku institutsiooni, peale kohaliku homoklubi ja sotsialistide erakonna harukontori, mis juhtumisi teid ei diskrimineeri? Kui teid juba COVID-19 diskrimineerib, siis kas ka gravitatsioon ja termodünaamika printsiibid rakenduvad teile vaesekestele kuidagi eriliselt rängal ja ülejäänud inimestest diskrimineerivamal moel?

Kui ikka arvestatav protsent TUNNEB, et nii on, ju siis tuleks üleliidulise direktiivi abil midagi selles osas ette võtta.

Nali naljaks. Igal juhul on Euroopa Komisjon pannud von der Leyeni juhtimisel tööle põhimõtteliselt tsentraalse üleliidulise homopropaganda masinavärgi, millele vastutöötavaid liikmesriike ootavad esmajärjekorras tõenäoliselt rahadest ilmajäämine ja hiljem konkreetsed trahvid.

Need on väga ohtlikud märgid, millele pole võimalik vaksavõrdki järele anda. Samas räägivad sellised sammud Brüsseli ülbusest, mis pole Brexitist tänini mitte midagi õppinud, ning mis selliste lüketega põhjustab ilmselt traditsionaalsemate hoiakutega riikide, nagu Ungari ja Poola, veelgi suurema kaugenemise keskvõimu kontrolli alt.

Ent õige pea jõuab aeg uueks iseseisvusdeklaratsiooniks kätte ka Eestile.