Vasakliberaalselt meelestatud meedia, mis on homoideoloogia propageerimisel ja juurutamisel üheks peamiseks jõuks, esitleb homoseksuaale alati ohvrite, mitte kunagi aga ründajatena, kirjutab Varro Vooglaid Orlando massimõrva ja Matthew Shepardi tapmise näitel.

Eile Objektiivis avaldatud Orlando massimõrva teemalisest uudisest nähtub kõnekalt, kuidas liberaalne meedia püüab pidevalt avalikkusega manipuleerida, moonutades teatud faktide võimendamise ja summutamise teel inimeste arusaama reaalsusest.

Nimelt rõhutab nii Eesti kui ka teiste lääneriikide meedia igal võimalusel mitte niivõrd seda, et tegu oli kohutava kuriteoga, vaid pigem seda, et tegu oli kohutava vihakuriteoga homokogukonna vastu. Samamoodi käituvad poliitikud ja teised avaliku elu tegelased.

Näiteks president Toomas Hendrik Ilves teatas oma avalduses, et Orlandos toimunu oli jälestusväärne ja "räige rünnak gei-kogukonna vastu". Samas vaimus heiskas Briti saatkond Tallinnas poolde masti mitte USA lipu – mis tunduks loogiline, et väljendada kaastunnet ameerika rahvale –, vaid vikerkaarevärvilise homoliikumise lipu.

Homoklubis korraldas veresauna mitte "homofoob", vaid homoseksuaal

Mis jäetakse aga praktiliselt täielikult tähelepanuta, on nüüdseks juba mitmete allikate poolt kinnitatud asjaolu, et homoklubis suure veresauna korraldanud moslem Omar Mateen oli ka ise homoseksuaal.

Loomulikult muudab selline infokild kogu sündmuse tähendust radikaalselt, sest sel puhul ei olnud tegu mitte homovihkajate vihakuriteoga homokogukonna vastu ega ka ISIS-e terrorirünnakuga USA pinnal, vaid ühe homoseksuaali rünnakuga teiste homoseksuaalide vastu.

Samas võime olla päris kindlad, et ei Eesti Päevaleht, Delfi, Postimees ega ERR ei hakka seda tõsiasja avalikkusele laiemalt teadvustama ega ka juhtunut homoseksuaalide omavahelise vägivallaaktina analüüsima. Vaevalt saame leheveergudelt lugeda midagi selle kohta, et homoseksuaalsed suhted – eriti meeste vahelised homoseksuaalsed suhted – ongi ühiskonna keskmisest tunduvalt vägivaldsemad ning et neis on vägivald laialt levinud. Veelgi vähem tõenäoline on see, et vasakliberaalne meedia tõstataks küsimuse sellest, miks on ebaproportsionaalselt suur osa massi- ja sarimõrvaritest homoseksuaalid, nagu mitmed allikad väidavad.

Vastupidi, ilmselt püütakse endiselt näidata homoseksuaale vagade ohvritena, ent mitte külmavereliste ründajatena, ning rõhutada, et ühiskonnas tuleb rohkem propageerida ja juurutada "sallivust" ning ohjata "vihakõne", et homoliikumise nõudmised kiidetaks heaks ning et niisugused "vihakuriteod homoseksuaalide vastu" enam ei korduks.

Matthew Shepardi veider kaasus

See, kuidas Orlandos toimunud tulistamist meedias kajastatakse, tuletas taas meelde 21-aastase homoseksuaalist tudengi Matthew Shepardi brutaalset mõrva 1998. aastal.

Homoliikumine tegi Shepardi juhtumist homovihkamise vastase võitluse sümboli ja ekspluateeris seda tohutu intensiivsusega, et kujundada ühiskonnas arusaamist, nagu oleks igasugune moraalne vastuseis homosuhetele ja homoliikumise püüdlustele potentsiaalselt traagiliste tagajärgedega vihkamine.

Matthew Shepardi vanemad reisisid USA valitsuse toel homoliikumise saadikutena paljudesse riikidesse, et rääkida oma poja traagilisest saatusest ja kutsuda ühiskondi üles olema homoseksuaalide suhtes kaastundlikum. (Nüüdseks on sama ülesande täitmiseks pandud USA-s ametisse nn homoõiguste eriesindaja.)

2012. aasta sügisel külastasid Judy ja Dennis Shepard lisaks Ungarile, Poolale ja Lätile ka Eestit, kohtudes muuhulgas president Toomas Hendrik Ilvesega ja tehes USA saatkonnast avaliku videopöördumise eesti ühiskonna poole. Postimees kajastas seda sündmust, edastades oma veebilehel Matthew Shepardi vanemate videopöördumise ja selgitades seda järgmise kokkuvõttega:

"1998. aastal sattus Judy ja Dennis Shepardi poeg Matthew USAs oma homoseksuaalsuse tõttu julma vihakuriteo ohvriks, mille tagajärjel ta suri. Matthew vanemad on sellest ajast peale levitanud hoolimise sõnumit, võideldes vihakuritegude vastu USAs ja kaugemalgi, saavutades seadusemuudatusi ja olles muutunud olulisteks kõneisikuteks LGBT teemadel. Näiteks 2009. aastal allkirjastas USA president Barack Obama Matthew Shepardi ning ühe teise ohvri nime kandva vihakuritegude ennetamise seaduse."

Niisiis maaliti nii USA-s kui ka teistes riikides Matthew Shepardist pilt kui kaunishingest, kes mõrvati üksnes tema homoseksuaalse kalduvuse tõttu, ning ühiskonna reaktsioon Shepardi maksimaalselt propagandistlikult ekspluateeritud juhtumile on olnud tohutu ulatusega.

Tõsiasi, millest meedia aga ei rääkinud ega räägi ka nüüd, on see, et homoliikumine tegi Shepardi loost ühe suure vale. Nimelt ilmus aja jooksul välja üha enam fakte, mis kinnitavad, et tegelikult toimus Shepardiga midagi sootuks muud, kui homoaktivistid väidavad.

Need faktid said lõpliku kinnituse 2013. aasta sügisel, kui homoseksuaalist ajakirjanik Stephen Jimenez avaldas raamatu, mis rajanes mh enam kui sajal intervjuul juhtumiga ühel või teisel moel seotud inimestega, ning järeldas ühemõtteliselt, et Matthew Shepard tapeti mitte tema homoseksuaalsuse tõttu, vaid röövimise eesmärgil – ja mitte mingite homovihkajate poolt, vaid tema enda homoseksuaalidest seksipartnerite poolt, kellega koos ta pidutses ning tarvitas ja müüs narkootikume.

Ideoloogiliseks propagandaks kõlbavad ka labased valed

On ilmne, et Shepardi esitlemine vihakuritegude ohvriks langenud homoliikumise ülla märtrina oli mitte üksnes valelik, vaid ka sügavalt manipulatiivne. Ometi nähtub sellest loost väga selgesti, kuidas homoliikumine tarvitab meedia ja poliitiliste ringkondade lahkel kaasabil kõikvõimalikke alatuid võtteid, et oma vastaseid vaigistada ja ühiskonnale oma püüdlusi peale suruda. Need samad võtted peegelduvad Omar Mateeni juhtumi kajastusest.

Tegelikult kinnitavad nii Matthew Shepardi kui ka Orlando massimõrva juhtum asjaolu, millest homoaktivistid ja meedia pea kunagi ei räägi – nimelt seda, et homoseksuaalide jaoks on kümneid kordi suuremaks ohu allikaks omavaheline (lähisuhte)vägivald kui mingid väidetavad homovihkajalikud kuriteod.