Kas teil seal Eesti Päevalehes ja laiemalt Ekspress Grupis oma välispoliitilise küündimatuse, analüüsivõimetuse ja idiotismi piire ammu ületanud Kremli kaardi tagumisega juba ükskord häbi ei hakka, küsib Markus Järvi nädalakommentaaris.

Mul on üks küsimus. Kas teil seal Eesti Päevalehes ja laiemalt Ekspress Grupis oma välispoliitilise küündimatuse, analüüsivõimetuse ja idiotismi piire ammu ületanud vene ja Kremli kaardi tagumisega häbi ei ole?

Ei, muidugi ei ole.

Sellisel juhul poleks ilmunud eilses Eesti Päevalehes Krister Parise päevakommentaari, milles Vene kaart lendas valimatult kõigi suunal, kes ÜRO rändeleppele oma allkirja ei anna: USA, Ungari, Tšehhi, Austria, Austraalia, Rumeenia ja Poola, aga ka kõik rändeleppe kodumaised kriitikud, alates EKRE-st ja lõpetades Helir-Valdor Seedri, Urmas Reinsalu ja Isamaaga.

Paris tõstab palvekeeli oma hüüu Stenbocki maja suunas: "Valitsus, ära lase EKRE-l end täna Kremli kiiluvette meelitada!"

Ma kordan oma küsimust? Kas Eesti Päevalehel ja laiemalt Ekspress Grupil häbi ei ole?

Ise küsin, ise vastan. Ei ole, sest muidu poleks alles hiljuti ilmunud Päevalehes Parise usutlust Artemi Troitskiga, kus muusikaajakirjanik, vene dissident ja alternatiivroki spetsialist deklareeris kindlas kõneviisis, et EKRE näol on tegu Moskva projektiga, mida rahastatakse otse Kremlist.

Troitski väidab, et selle rahaga EKRE mitte ainult ei ehitata üles võimsat erakonnastruktuuri, vaid ostab ka uuringufirmade tulemusi parteide reitingutabelites ning NB! plekib endale kinni leheruumi ja eetriaega muu hulgas ka peavooluväljaannetes.

Nendest väidetest tulenevalt peaks kohe järgmine loogiline küsimus olema: kui palju on Eesti Päevaleht, Postimees, Eesti Ekspress ja rahvusringhääling saanud Kremli raha, et kajastada EKRE tegemisi ning kes on peavooluväljaannete toimetustes ja juhatustes need isikud, kes on seotud otsese korruptsiooniga? Kui palju on Moskvalt saanud hüvesid Kantar-Emor ja Turu-uuringute AS?

Kui Päevalehe poolt avaldatud Troitski väited vastavad tõele, peaks parasjagu Päevalehe, Postimehe ja rahvusringhäälingu toimetuste ning uuringufirmade ustel kõlama KAPO ametniku koputus.

Aga loomulikult selliseid küsimusi ei tõstatata. Õhku visatakse punt kindlas kõneviisis tõendamata väited, mille loogilisi järeldusi keeldutakse esitamast. Oma lugejaid koheldakse kui idioote, sest ainus eesmärk on mustamine, sildistamine ja otsene valetamine – ja sellist jama tiražeerib end sõltumatuks kvaliteetajakirjanduseks pidav Päevaleht.

Krister Parist parafraseerides võiks öelda, et kui EKRE juba kord mängu tuuakse, kes siis enam kaugemale viitsib mõelda, rääkimata mingite loogiliste järelduste tegemisest?

Muuseas, siiralt, kas teil sellise jama peale häbi ei ole seal Päevalehe toimetuses?

Tuleme aga nüüd veelkord Päevalehe väite juurde, mille kohaselt on ÜRO rändeleppega asunud Kremli kiiluvees seilama mh USA ja Poola.

Te tahate siiralt väita, et USA-l polnud ühtegi Marrakeshi lepingu enda sõnastustest, ideoloogilistest rõhuasetustest ja konkreetsetest järelmitest tulenevat probleemi seoses lepinguga? Et terve Trumpi administratsioon ei suutnud seda 30-40-leheküljelist lepingut adekvaatselt läbi töötada ja sellega kaasnevaid kohustusi analüüsida ning peamine põhjus, miks USA sellega ei liitu, on Kremli mõju?!

Kuulge, kulla inimesed seal Päevalehes, lubage palun küsida, kas te olete täielikud idioodid või mängite te selliseid?

Poola ujub Kremli kiiluvees, kuna ei allkirjasta ÜRO rändelepet?

Loomulikult. Poola on ju teatavasti olnud Kremli üks kõige ustavamaid välispoliitilisi liitlasi juba Vale-Dmitri päevadest, aastast 1605, kui viimane kukutas Poola aadlisuguvõsade, kasakate ning Moskva bojaaride toel võimult 15-aastase Fjodor Godunovi ja asus ise tsaarirtoonile. 19. sajandi Poola jagamised, armastatud tsaarivõim Poola territooriumil ning eelkõige teise maailmasõja aegsed armastusväärsed kogemused Punaarmeega on Poola ja Vene rahvaste aegumatut sõprust vaid tugevdanud kuni sinnamaani välja, et kui Kreml künnab vao ette, siis käib poola rahvas truult oma suure venna jälgedes ning keeldub Moskva suuniste järgi allkirjastamast isegi ÜRO rändelepingut.

Ei, ei – ärge saage valesti aru.

Ega selles lepingus endas polegi suurt midagi häda ja ega poolakad ei oskagi seda inglise keeles eriti lugeda. Nad said lihtsalt vennasrahva pealinnast Smolenskaja-Sennaja väljakult ühe kõne, et vaadake, armsad slaavi vennad, meie ei allkirjasta, ärge teie ka allkirjastage.

Ahsoo, jah. Ega me sellisel juhul ei hakka allkirjastama tõepoolest. Selline tase, head inimesed.

Aga leping ise on ju väga hea ja kasulik. Selle sisuks on ju ainult väide, et migrant on inimene. Midagi muud seal ju pole. Kirjuta või praegu kohe alla.

Ei, vaadake, kuidas seda Teile nüüd öelda, proua Kiisler Postimehest… Päris nii lihtne see ei ole. Siin on ikkagi kirjas preambul ja 23 sõnastatud eesmärki ja taotlust ning nende rakendamiseks ette võetavad meetmed, mida lepinguga liitunud riigid on kohustatud täitma ja seejärel tulevad järeldused. Nii, et siin on ikka tsipakene rohkem seda kraami, millega tutvuda.

Et teil pole aega sellega tutvuda ning teadmanaisena suudate sellest hoolimata kogu rändeleppe võtta kokku ühteainsasse iseenesest evidentsesse lausesse, peenemalt öelduna, klišeesse, see on teie privileeg, mille teile on pakkunud Postimehe toimetus.

Igal juhul ja kokkuvõtlikult – kui mitte midagi muud, siis on rändeleppe käsitlemisel suutnud peavool, nii Päevaleht kui Postimees, mängida end sujuvalt sinna, kus päike ei paista.

Teil häbi ka on? Ei ilmselt ei ole.

Sellest hoolimata soovitan teil, hea peavool, see leping läbi lugeda. Vaadake sissejuhatuseks kasvõi meie saadet "Fookuses", kui teil muudmoodi hammas selle teksti peale ei hakka.

Fookuses: ÜRO rändelepe – hoop riikide suveräänsuse ja sõnavabaduse pihta