Saksamaa skulptori Miriam Lenki Bodeni järve ääres asuva kuju "Yolanda" kontseptsioon johtub vasakäärmusliku ideoloogia ideedepesust. Foto: Hippopx

Ameerika Ühendriikide filosoof, pedagoog ja teaduse populariseerija Peter Boghossian kirjeldab Wall Street Journalis, kuidas jaburad ja päris teaduse poolt ümber lükatud ideed jõuavad vasakäärmuslaste poolt üle võetud ülikoolides loodud uuskeele ning vaadete süsteemide kaudu massidesse.

Tänaseks on suurem osa inimesi ilmselt kuulnud järgmiseid oskuskeelendeid: tsissuguline, rasvahäbi (fat shaming), heteronormatiivsus, intersektsionaalsus, patriarhaat, vägistamiskultuur ja valgesus (whiteness).*

Põhjus, miks sellised oskussõnad on hakanud levima, peitub asjaolus, et poliitilised [vasakäärmuslastest/progressiusklikest] aktivistid on ülikoolides säherduste kontseptsioonide arendamisega tegelenud rohkem kui kolmkümmend aastat ja kogu selle aja jooksul on selliseid ideid nõrutatud ühikondlikku teadvusesse. Kuid alles viimastel aastatel on need vaatesüsteemid muutunud peavoolukultuuris määravaks. Viidatud [vasakäärmuslastest] intellektuaalidel on selliste ideede peavoolustamine läinud korda, kuna neil on õnnestunud need kontseptsioonid müüa maha "päris" teadmistena; faktidena, mis kirjeldavad maailma ja sotsiaalset reaalsust. Kui isegi mõnes sellises vaatesüsteemis on killuke tõde, pole neil teadusega ometigi mitte midagi pistmist. Selliste kontseptsioonide näol on ainult tegemist ideoloogilise jauramisega.

Kuidas see kõik siis sedasi on juhtunud? Kuidas inimestel, kes tegutsevad nõndanimetatud "vimmauuringute" (grievance studies) valdkonnas, on õnnestunud oma ideid rakendada ellu väljaspool ülikoole? Kuidas neil on õnnestunud veenda inimesi, et nende loodud erikeel [uuskeel] lisab ühiskondlikku arutellu [diskursusesse] midagi väärtuslikku? Bioloog Bret Weinstein, kes kihutati 2017. aastal Ameerika Ühendriikide Washingtoni osariigi Evergreeni Ülikoolist vasakäärmuslaste jõugu poolt minema, kutsub sellist protsessi "ideedepesuks" (idea laundering). 

Ideedepesu on üks-ühele võrreldav rahapesuga. See toimib järgnevalt: esiteks mingil haritlastejõugul on millegi suhtes (hästi) tugevad tunded ja midagi on jõuliselt nende moraalse elutunnetuse saba peale astunud. Näiteks nad tajuvad, et ühiskond suhtub rasvumisse tõrjuvalt ja nad tahavad, et paksud inimesed ei tunneks ennast oma kehalise olukorra pärast enam halvasti. Teiste sõnadega: nad veenavad iseennast, et rasvumise kliiniline kontseptsioon ("rasvumine" on meditsiinivaldkonna oskussõna) on ainult üks lugu (narratiiv), mida me rasvast iseendale räägime. See ei ole [rasvumist puudutaval] konkreetsel juhul ei õige, ega vale, vaid see on sotsiaalses võimudünaamikas tekkinud pajatus, mis näeb meditsiinilisi teadmisi võimu allikana.

Järgmsena alustavad ühte moodi tunnetega haritlased retsenseeritava "teadusjakirja" väljaandmist, nagu näiteks "Rasvauuringud" (Fat Studies). Nimetatud jõuk korraldab "Rasvauuringute" väljaandmise viisil, nagu seda teevad päris teadusajakirjad. Sellel on nõukogu, artikleid esitatakse ja valitakse vastavalt kindlatele reeglitele, anatakse välja külalistoimetajate koostatud erinumbreid, artikleid hindab seltskond "tunnustatud" eksperte ja nii edasi. Ajakirja asutajad, liitlased ja kaastöötajad hakkavad "Rasvauuringutes" üllitama oma artikleid ja nii nende ajakiri hakkab "kasvama". Seejärel alustavad seal oma artiklite avaldamisega sarnaste uskumustega haritlased, mis siis kas võetakse avaldada või lükatakse tagasi. Ideed ja moraalsed impulsid lähevad sisse ja "teadmised" tulevad välja. Voilà! 

Lõpuks, peale aktivistidest õppejõudude ja haritlaste pealekäimist, hakkavad ajakirja tellima ülikoolide raamatukogud, mis teeb selle suurtele teadusajakirjade kirjastajatele, nagu "Rasvauuringute" puhul Taylor&Francis, majanduslikult tasuvaks. "Rasvauuringutest" saab nii tunnustatud teadusajakiri. Ei lähe väga kaua aega kui tekib avar akadeemiliste kirjatööde kaanon – milles on kokku segatud ideed, eelarvamused, arvamused ja moraaliimpulsid –, millele omakorda kleebitakse külge "(päris) teadmiste" silt. Tekib "pestud teadmiste" – nagu pestud raha – kaanon.

Seejärel tuleb rasvauurijatel vastata loogilisele küsimusele: "Kuidas saab rasv olla ainult narratiiv? Olemas on ju väga suur hulk meditsiinilist tõestusmateriali – hemoglobiini A1C proove, rasvumise ja 2. tüübi diabeetide seos ja teadusuuringud, mis näitavad, et rasvumine on märkimisväärne risk tervisele. Sellel kõigel ei ole mitte midagi tegemist "lugudega, mida me endale räägime" või "ühiskonna võimustruktuuridega", vaid imikehaga seotud faktid ongi sellised."

Vimmauuringute õpetlased vastavad sellisele küsimusele osutades eelretsenseeritud teadusajakirjas "Rasvauuringud" avaldatud artiklile: "Rasvapedagoogika suunas: keskkooli järgse hariduse rasvumise diskursusele esitatud väljakutsetele suunatud pedagoogiliste lähenemiste uuring." (Toward a Fat Pedagogy: A Study of Pedagogical Approaches Aimed at Challenging Obesity Discourse in Post-Secondary Education.) Kuna suurem osa inimesi ei oska teadustöid hinnata ja nad näevad, et sellisel artiklil on hoolika uurimistöö tunnused ja see on retsenseeritud, siis igati arusaadavalt eeldatakse, et sellised artiklid on usaldusväärsed teadmiste allikad. (Nii arvatakse, sest eelnev retsenseerimine on teadustööde puhul tavaliselt olnud tulemuslik: teadustöid retsenseerivad teadlased-haritlased üritavad leida vaadeldavas artiklis vigu ja valeväiteid, mitte võimalust neid heaks kiita.) Sellistes "Rasvauuringute" artiklites kinnitatakse, et rasvumine pole midagi muud kui üks narratiiv ja selle juurde kuuluvad veel narratiivid, nagu "igas mõõdus saab olla terve" ja ühelgi narratiivil pole teise narratiivi üle "eesõigust" (privileegi).

Kuid ideedepesu ei peatu selliste "teadusartiklitega". Vimmauurijad kasutavad "Rasvauuringutes" üllitatud jutte enda väärtustamiseks, mille alusel neid edutatakse ja neist saavad ülikoolide eluaegsed professorid. Seejärel jätkavad vimmauurijad oma turvaliselt eluaegse professori ametipositsioonilt sellisest "teaduskirjandusest" lähtuvate kursuste koostamisega. Nad annavad üliõpilastele rasvauuringute materjalide tundmise eest hindeid ja tõde või vale johtub nende jaoks ainult nende endi pestud ideedest. Sellest kui täpselt üliõpilased suudavad korrata nende endi väljamõeldisi.

Oma akadeemilises ökosüsteemis palkavad vimmauurijad uusi teadustöötajaid ja õppejõude inimeste seast, kes peavad moraalselt õigeks samu asju ja on kirjutanud artikleid samadesse teadusajakirjadesse, nagu nemad. Nii saavad vimmauurijate ideed osaks suuremast akadeemilisest süsteemist. Süsteemil, mis on levitanud "pestud" ideid sihikindlalt vähemalt kolm aastakümmet, on täna jagada piisavalt suurel hulgal teadusraha, et sellest saaks omakorda märkimisväärne kultuuri mõjutaja.

Üliõpilased lahkuvad ülikoolist ukudes asju, mille kohta nad mitte midagi ei tea. Nad lähevad ülikoolist saadud "teadmistega" tööle, kus aja jooksul tänu neile muutuvad vimmauurijate pestud ideed normiks, mis lisab sellistele "pestud arusaamistega" inimestele veelgi rohkem teenimatut usaldusväärsust. See on aeg, kus tavakeeles hakatakse kasutama sõnu, nagu "tsissooline", "rasvahäbi", "heteronormatiivsus", "patriarhaalne", "vägistamiskultuur" ja "valgesus". Sellised ideed on ära pestud eelretsenseeritud teadusajakirjade kaudu, mida toimetavad aktivistidest haritlased ja kinnistatud aastate pikkuse õpetustöö kaudu ülikoolides, kust omakorda need nõrguvad laia maailma.

* Tõlkes on osutatud äärmusvasakpoolse vabaühenduse Feministeerium sõnaseletustele, kuna need vastavad käesolevas arvamusloos käsiteldud ideedepesu mõttele tõenäoliselt kõige paremini. (Toimetaja)

Tõlkis Karol Kallas