Kanada kirjanik ja ajakirjanik Peter Foster selgitab mõttekoja Mises Institute'i portaalis, kuidas külvates kliima- ja tervisepaanikat, ehitavad ÜRO ning üleilmastunud nomenklatuur orwelliaanliku uuskeele toel head uut ilma.
George Orwell tabas ära, et üks esimesi sotsialismi ohvreid on kõnekeel. Kõnekeele kahjud ei ole juhuslikud sotsialismi kõrvalnähud. Keel on sihtmärgiks võetud sihilikult, mille eesmärgiks on meelte nüristamine ja kriitilise mõtlemise raskendamine või sootuks võimatuks tegemine. Meelte nüristamise vahendiks "Tuhande Üheksasaja Kaheksakümne Neljas" oli uuskeel, ingsots, ametlik Inglise Sotsialistliku Partei tarbekeel (ingsoc). Uuskeel kujutab Orwelli raamatus endast midagi totalitaarse esperanto keele sarnast, mille eesmärgiks oli järk-järgult vähendada mõtlemisvõime ulatust eemaldades vanu, tehes ümber ja lühendades ning tootes uusi sõnu. Uutel sõnadel olid "poliitilised tagajärjed" ja need "olid mõeldud neid kasutavate inimeste meelelaadi juhtimiseks soovitud suunas". Sageli pöörati vanade sõnade tähendus ümber, millest annavad kõige kujukamalt aimu ingsotsi kulsad loosungid:
SÕDA ON RAHU
VABADUS ON ORJUS
TEADMATUS ON JÕUD
[Tänastes Eesti tingimustes võiks ingsotsi/ingsoci vasteks olla "eurosokk". Kõik eurokomissšariaadiga seonduv on täna Eestis tähtsam kui põhiseadus ja demokraatia ning "sokkima" tähendab, vähemalt Edela-Eesti argoos, "rumalat juttu ajama", "lämisema" vms. Abiks on ka sõna tüpoloogiline sarnasus "ingsociga".]
"Tuhat Üheksasada Kaheksakümmend Neli" ilmus 1949. aastal. Täna on selle jubeda ulmailma aeg jäänud 37 aasta taha ja võib näida, et Orwell oli oma ennustustes liialt pessimistlik. Kuid tema raamat ei ole niipalju ettekuulutus, kuivõrd hoiatus ja eelkõige on see totalitaarse mõttemaailma analüüs.
Orwelli "1984" ei ole niipalju ettekuulutus, kuivõrd hoiatus ja eelkõige on see totalitaarse mõttemaailma analüüs.
"1984s" on kirjas veel üks oluline kuupäev. Raamatu lisas, milles selgitatakse uuskeele [eurosoki] aluseid mainitakse, et keele väärastamine on üle põlvkondade ulatuv projekt, mis hakkab päriselt vilja kandma alles 21. sajandil. Ingsoci/uuskeele/eurosoki eesmärgiks oli teha sõltumatu mõtlemine lõplikult võimatuks "kuskil 2050. aastaks".
Aasta 2050 on intrigeeriv, sest see on tähtaeg kui maailm peaks saama – selleks, et inimkonda ei tabaks kliimaarmagedoon – "süsinikuneutraalseks", või "null heitmepaiskajaks".
"Kliimahaldusest" on saanud ÜRO mandaadi "neljas sammas" rahu ja turvalisuse, arengukoostöö ja inimõiguste kõrval.
2050 on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni "globaalse halduse" (global governance; uue maailmakorra) raamistikus võtmeaasta. ÜRO on seadnud selleks ajaks eesmärgiks kõigi inimeste kõigi eluvaldkondade reguleerimise lähtudes ainult kliimapanikööride ennustustest. Inimkonna suurimaks eksistentsiaalseks ohuks on kuulutatud katastroofilised inimtekkelised kliimamuutused. "Kliimahaldusest" on saanud ÜRO mandaadi "neljas sammas" rahu ja turvalisuse, arengukoostöö ja inimõiguste kõrval. Tänaseni, nagu on juhtunud ka kolme teise "sambaga", on ÜRO oma kliimatööga saanud hakkama märkimisväärselt halvasti. See on pidanud tohutusuuri "erinevate osapoolte konverentse" (Conferences of the Parties; COP), kus on üritatud riikidele peale sundida hulka koordineerimata poliitikate segapundart, millest pole kliimale mitte mingisugust kasu. Näiteks pidi Pariisi COP 21 sünnitama järglase läbikukkunud Kyoto protokollile. Kuid kõik, millega seal hakkama saadi, oli hunnik silmakirjalikke, vabatahtlikke, "äkki läheb õnneks" laadis "riigipõhiselt otsustatavaid panuseid" (Nationally Determined Contributions). Pariisi koosoleku ja vigaste kliimamudelite, mis ennustasid temperatuuri kontrollimatut kasvu, läbikukkumised viisid olukorrani, kus jõuliselt hakati rõhuma "ambitsioonidele". Üks nõndanimetatud "kohustus", mis nõrgus Pariisist välja, on eesmärk, et maailma riigid peavad hoidma temperatuurikasvu 1,5 kraadi Celsiuse piires võrreldes tööstusrevolutsiooni (mis on kliimareligiooni pärispatt) eelse ajaga. ÜRO "nupumehed" arvutasid kiiresti välja, et kui maailm soovib jääda sellistesse kraadipiiridesse, tuleb 2050. aastaks muutuda süsinikuneutraalseks või null heitmepaiskajaks.
Kui selge pilguga natukegi ringi vaadata, siis tegelikult ei ole kuskil "kliimakriisist" või "-hädaolukorrast" jälgegi. Kuid nagu kirjeldas Orwell, on hirmu ja paanikat külvav kõnekeel poliitilise kontrolli üks tõhusamaid vahendeid.
Hirmu ja paanikat külvav kõnekeel on poliitilise kontrolli üks tõhusamaid vahendeid.
Täna, nagu see toimus ka "Tuhande Üheksasaja Kaheksakümne Neljas", on klassikalised vabaduse ja (võimaluste) võrdsuse põhimõtted lakkamatu rünnaku sihtmärgiks. Samamoodi on seda mõistlikkuse ja objektiivsuse väärtused. "1984" uuskeeles määrateldi sõnad "vabadus" ja "võrdsus" "roimoimana" (crimethink). Objektiivsus ja ratsionaalsus kuulutati "vanaoimaks" (oldthink). Hukatusele määratud leksikograaf Syme rääkis "1984" samavõrra hukatusele määratud kangelasele Winston Smithile, et isegi Partei loosungid muutuvad lõppeks täiesti arusaamatuks: "Kuidas saab kasutada loosungit "Vabadus on orjus" kui ära on kaotatud isegi vabaduse mõiste?"
Orwell ei olnud esimene, kes osutas keele manipuleerimise ohtudele. Sellisele ohule pööras tähelepanu juba Platon sofismi puudutavates arutluskäikudes. Majandusteadlane ja filosoof Friedrich Hayek juhtis konkreetselt tähelepanu, kuidas vasakpoolsed kasutavad sõna "sotsiaalne". Tema nimetas sellist sõnakasutust "ahjualuseks1" (weasel word) ja pidas selle eesmärgiks nii sõnadest nendega seostatud tähenduse väljaimemist kui nende tähenduse vastupidiseks pööramist.
Klassikaliste liberaalsete põhimõtete järele on sotsiaaldemokraatia demokraatia vaenlane, "sotsiaalne õiglus" on ebaõiglane ja "sotsiaalne turumajandus" turumajanduse vaenulik.
Nii võib järeldada, et klassikaliste liberaalsete põhimõtete [mõeldud on päris liberaalsust selle ajaloolises mõistes, mitte tänaste "liberaalide" maailmavaadet] järele on sotsiaaldemokraatia demokraatia vaenlane, "sotsiaalne õiglus" on ebaõiglane ja "sotsiaalne turumajandus" turumajanduse vaenulik. Tänaseks on maailmas tõhusalt kehtestatud midagi, mida kutsutakse "tegevuse sotsiaalseks litsentsiks", mis tähendab, et radikaalsetel valitsusvälistel vabaühendustel (MTÜ-del), mis koondavad ÜRO maailmakorra/globalismi (global govenance) tegevuskava kehtestamise rünnakrühmlasi, on võimalik vetostada äriühingute tegevus. Eraomanduses olevad äriühingud olid kunagi sotsialistide vaenlased, tänaseks on neist saanud sotsialistide jõugukaasalased, "maailma päästmise" agendid. Nobelist Milton Freidman osutas väärastunud, avatud olemusega "korporatiivsele sotsiaalsele vastutusele" (KSV), kus "vastutusest" on saanud järjekordne salakaval sõna. KSV eesmärgiks on sundida ettevõtete juhte loobuma vastutusest aktsionäride (omanike) ees ja selle asemel panna nad täitma "sidusrühmade"2 (stakeholder) lõputuid nõudmisi.
Sõna "jätkusuutlik" kõlab ülevalt ja ehk isegi arukalt, kuid tegelikkuses tähendab see bürokraatide kontrolli all olevat ja MTÜ tööstuse rünnakrühmlaste poolt jõustatud ÜRO põhist sotsialistliku HUI ehitamise tegevuskava.
Üks kõige tähelepanuväärsemaid ahjualuseid sõnu, mis on alguse saanud ÜRO "tõeministeeriumist", võib olla sõna "jätkusuutlik". Jätkusuutlikkusele vannuvad täna truudust pea kõik maailma poliitikud, bürokraadid, turundusjuhid ja meediategelased. See sõna kõlab ülevalt ja ehk isegi arukalt, kuid tegelikkuses tähendab see bürokraatide kontrolli all olevat ja MTÜ tööstuse rünnakrühmlaste poolt jõustatud ÜRO põhist sotsialistliku HUI ehitamise tegevuskava.3
Nii nagu "sotsiaalsega", väärastab või pöörab sõnade tähenduse vastupidiseks nende juurde lisatud "jätkusuutlik". Nii on "jätkusuutlik areng" ülevalt suunatud käsumajanduse moodi väärastunud majanduskord, mida veavad põhja kaasnevad "vanker enne hobust" -tüüpi sotsiaalpoliitikad, alates suguõiglusest kuni "vastutustundliku tarbimiseni".
ÜRO verbaalsest soost on suhteliselt hiljuti välja purtsatanud uus eurosoki väljend "jätkusuutlik rahandus". See tähendab ja mis pole sugugi üllatav, et lõpetada tuleb igasugune fossiilkütustega seotud tegevuste rahastamine, millisel eesmärgil terroriseeritakse pankasid ja investoreid ning manipuleeritakse regulatsioonidega.
Jätkusuutliku eurosoki/uuskeele sõnaraamatuid pole veel olemas. Selle vaimusünnitisteks pole niivõrd uued sõnad, kuivõrd olemasolevate sõnade tähenduse väärastamine. Üheks selliseks võimukoridorides kõlavaks sõjahüüuks on mõttekäik, et taastumine Covid-19 kriisit peab olema "kerkne" (resilient). Nii kaua kui kerksus tähendab toetumist palju kallimatele, hulga usaldusvääritumatele ja märksa "hapramatele" tehnoloogiatele, nagu tuule- ja päikeseenergeetika, teeb see majandusega kõike muud kui kerkseks. Seega tegemist on ajaloos esimese energeetilise üleminekuga, mis toob kaasa taandarengu. Tüüpiliselt on selline taandareng võtmetähtsusega osa "progressiusu/progressismi" agendast.
Inglise sotsialismi (ingsoc) ja selle uuskeele ingsotsi [eurosoki] üheks peaeesmärgiks oli noorte inimeste ajupesu. Samamoodi kuulutab 1992. aastal Rios ÜRO Maa Tippkohtumisel (Earth Summit) sündinud kammitsast sotsialistlik soovide nimekiri Agenda 21: "Õpilastele peab kogu haridustee jooksul õpetama keskkonnahoidu ja jätkusuutlikku arengut." Lapsed peavad õppima, et "maailm seisab silmitsi üha hullemaid mõõtmeid võtva vaesuse, nälja, tervisehädade, kirjaoskamatuse ja ökosüsteemide, millest sõltub meie heaolu, hävinguga". Teiste sõnadega peab lastele pähe taguma alarmivate sõnade ja väidete kataloogi, mis on – või peaks olema – viimaste aastakümnete jooksul kogunenud tõestusmaterjali poolt ümber lükatud. Paraku on nii, et me näeme seda, mida meid on õpetatud uskuma. Seintel võivad olla kõrvad, kuid palju olulisem on tähele panna, et kõrvadel on seinad. Selliste seinte ehitamine oli üks "1984" Partei eurosoki (ingsotsi) roimstopi (crimestop), ehk "kaitsva rumaluse", põhieesmärke. Vasakäärmuslaste poolt üle võetud akadeemilistes institutsioonides on saanud roimstopist täna pea kohustuslik õppeaine.
Vahepeal on juhtunud nii, et Agenda 21st johtuvaid eesmärke täites pole haridussüsteem laste ajud mitte ainult ära loputatud, vaid juba nõutakse, et kõige "pestumate" ajudega noored pääseksid poliitilisele mänguväljale, kus neile on antud õigus endast vanematele ja kogenenumatele inimestele moraali lugeda. Üheks selliseks ajupestud laste ärakasutamise parimaks näiteks on, kuidas 2019. aastal Greta Thunberg; kes on rahvusvahelise kuulsuse saavutanud närviline ja üdini indoktrineeritud Rootsi teismeline, tõsteti ÜROs poodiumile, millelt ta jutustas ümber Agenda 21te: "Inimesed kannatavad. Inimesed surevad. Terved ökosüsteemid hävivad. Me oleme massiliste väljasuremiste veerel ja kõik, millest te räägite, on raha ja igavese majanduskasvu muinasjutud. Kuidas te julgete!"
Siinkohal on paslik meelde tuletada eurosoki ühte põhireeglit: "Partei liige, kellelt nõutakse poliitilise või eetilise otsuse tegemist, peab suutma välja pursata (poliit)korrektseid arvamusi ja tegema seda nii masinlik-automaatselt kui automaatrelv pihustab välja kuule."
Samal ajal on poliitilise nomenklatuuri tänasteks valvesõnadeks saanud väljendid, nagu näiteks "kaasamine", "mitmekesisus" ja "õiglus", mille kõigi eesmärgiks on tõe väärastamine ning sõnade loomulike tähenduste varjamine. "Kaasamine" ja "mitmekesisus" tähendavad täna seda, et võimu ja ametipositsioonide juurest peaks eemaldama kõik valged mehed ja mõlemast soost konservatiivid. Nii nagu avastas JK Rowling, on mõtteroimaks kuulutatud isegi arvamus, et olemas on ainult kaks sugu. "Õigluses" omakorda on vabas ühiskonnas toimuv paratamatu tulemuste ebavõrdsus võrdsustatud moraalse ebaõiglusega.
Läbi selliste arengute levib katkuna kaksisoima kontseptsioon, mis lubab pingutamata pidada tõeks mitut vastandlikku uskumust. Orwell kirjutas, et eurosoki (ingsotsi) põhitunnuseks on "kaksisoim", sest Partei kasutab oma igaveste eesmärkide täideviimiseks, tehes seda näiliselt ausalt, teadlikku pettust."
Kõige eelpoolkirjeldatu tõttu peab olema ettevaatlik kui mõni avaliku elu tegelane hakkab taas jaurama kliimakriisist, kuulutab kui eksistentsiaalselt olulised on jätkusuutlik areng ja jätkusuutlik rahandus, ärpleb kuidas kerkne taastumine loob töökohti ning kuidas rohelise üleminekuga astutakse null heitmetega tulevikku.
Margus Lepa on Orwelli "1984" ilusti sisse lugenud ja audioraamatu leiab Nõmme raadio kodulehelt.
"1984" eestikeelse tõlke leiab siit ja siit.
Einevates digitaalsetes formaatides (PDF, ePub, Mobi jne) "1984" ingliskeelse originaalversiooni leiab siit.
1 "Ahjualune" tundus antud kontekstis ingliskeelsele weaselile (nirk) sobiv vaste. Rahvapärimuse ahjualune on salakaval, omakasupüüdlik ja ahne lurjus, nagu on salakavalad ning viivad nurjatuid eesmärke täide uuskeele/eurosoki sõnad. Mis ei tähenda, et weaselile ei võiks Eesti keeles leiduda sobivamat vastet.
2 "Sidusrühm" on "suurepärane" eurosoki näide. Sellised grupeeringud võiksid iseenesest olla vajalikudki – mis näiteks SAPTKi puhul ongi seda – kuid "ÜRO HUI (hea uue ilma) rünnakrühmlasi koondava" MTÜ tööstuse kontekstis on säherdustest algatustest saanud puhas kurjus.
3 ÜRO esimees on täna sotsialist Antonio Guterres, kes aastatel 1999–2005 juhtis Sotsialistlikku Internatsionaali.
Tõlkis Karol Kallas