Ansambli No-Big-Silence kodulehel esitatud sümboolika sisaldab mitmeid gnostilis-satanistlikke elemente.

Laupäeva õhtul Tallinnas Vabaduse väljakul toimunud kontsert “Veteranirock”, millega kutsuti välismissioonidel teeninud veteranidele au andma, ei peegeldanud austust ei veteranide, kristlaste, avaliku korra ega ka kohalike elanike vastu.

Laupäevaõhtune jalutuskäik Tallinna vanalinnas võimaldas hetkeks näha veteranipäeva tähistamist Vabaduse väljakul, mis jättis ebameeldiva ja läbuse mulje. Platsi äärtes vedeles suur hulk tühja taarat ning mitmel pool võis märgata seinte ääres ja haljasaladel avalikult urineerivaid inimesi.

Eriti eemaletõukav oli aga hirmvalju ja minu hinnangul satanistliku alatooniga muusika saatel põrguliku hõnguga valgusšõu kuvamine Jaani kirikule, mille tagajärjel pandi kirikuhoone punastes valgusvihkudes justkui põlema.

Toimunut vaadates tekkis küsimus, kas kirikuhoone niisugune ärakasutamine oli kooskõlastatud ka kogudusega ning kas kogudus selleks ka loa andis. Igal juhul on sakraalhoone selline ärakasutamine kristlaste suhtes lugupidamatu.

Pidades lisaks eelnevale silmas, et kontserdi tohutult vali heli pani aknaklaasid klirisema isegi Roosikrantsi tänava majades, jäin mõtlema, kas pole irooniline, et veteranidele kutsuti üles au andma moel, millest ei nähtu austust ei veteranide, kiriku, avaliku korra ega kohaline elanike vastu.

Omaette küsimus on see, kuivõrd põhjendatud on kampaania “Anname au” keskmes esitatud väide, et välismissioonidel osalenud sõdurid väärivad tunnustust, kuna nad on seisnud meie kõigi julgeoleku eest. Tahtmata kahtluse alla seada kellegi isiklikku vaprust ja siiraid kavatsusi, jääb paraku faktiks, et neil sõjalistel konfliktidel, kus Eesti sõdurid on missioonidel osalenud, ei ole Eesti iseseisvuse kaitsmisega mingit seost.

Väljavõte kampaania "Anname au" plakatilt.
Väljavõte kampaania “Anname au” plakatilt.

Muidugi võib vastu väita, et kaudselt on seos olemas, kuna osaledes neil missioonidel on Eesti sõdurid panustanud USA välispoliitiliste eesmärkide elluviimisse ja lääneriikide sõjalisse koostöösse, mis omakorda võiks luua paremaid väljavaateid selleks, et vajadusel korral saab Eesti loota teiste (ennekõike USA) sõjalisele abile. Ent samas on selline väidetav seos kaugelt liialt lõtv, et veenda meid selles, nagu kujutanuks neil missioonidel osalemine per se “seismist meie kõigi julgeoleku eest”.

Kahjuks on võimalus näha neis Eestiga mitte mingit loomulikku puutepunkti omavates sõjalistes konfliktides osalemist (vähemasti Afganistani ja Iraagi osas) omakasupüüdliku panustamisena teiste riikide rahvusvahelise õiguse vastasesse ründamisse, nende okupeerimisse, nende sotsiaalse ja kultuurilise struktuuri purustamisse ning seeläbi humanitaarse katastroofi esilekutsumisse. Sedapidi vaadatuna ei ole ettevõtmises kuigi palju austusväärset, kuigi probleem on mitte niivõrd missioonidel osalenud sõdureis, kuivõrd neid sellistele missioonidele lähetanud valitsuses.