Eesti Vabariigi esimene haridusminister ja Tartu Ülikooli kuraator Peeter Põld on suurepärane näide sellest, kuidas teed näidatakse isikliku eeskujuga. Põllu ja tema abikaasa Helmi suures ja terves peres oli 11 last.

Need, kes tahavad olla teistele juhiks, peavad teed näitama mitte ainult sõnade, vaid ennekõike isikliku eeskujuga, kirjutab Varro Vooglaid ning osutab asjaolule, et üleskutsed saada rohkem lapsi on viljatud, kui poliitikud ise ei ela nende üleskutsete kohaselt.

Eile sai Objektiivis vahendatud Kristiina Ojulandi poolt Õhtulehes avaldatud arvamusartikkel, mis kannab jõulist pealkirja “Kolm last igasse perre – abordivabalt ja asendusemadega” ning mille keskmes on väide, et poliitikud peaks lõpuks ometi hakkama tegelema eelduste loomisega rahvastikukriisi peatamiseks ja ületamiseks.

Artikkel kätkeb mitmeid kõlavaid ja iseenesest õigeid üleskutseid:

“Mitte miski ei takista väikesel rahval kokku leppida selles, et me ei kavatse kollektiivselt välja surra”, “Hakkamegi sünnitama!”, “Peres saab kasvada ka rohkem kui kolm last”, “Pühendume millelegi, mis on tähtsam kui raha”, “Eesti ühiskond vajab häid eeskujusid suurtest ja õnnelikest peredest”, “Emad ja emadus tuleb au sisse seada. Isade roll pere eest hoolitsejatena peab sisse kasvama juba lasteaias”, “Kuni lasteaedades levitatakse arusaamist erinevatest peremudelitest, kus on kaks ema või kaks isa, liigume vabatahtlikult kuristiku poole”.

Esmapilgul võiks neid lauseid lugedes aplodeerida, kuna on ju hea, et mõnigi poliitik ütleb elementaarsed tõed otse välja. Ent paraku ei piisa rahvastikukriisi ületamiseks loosungite lehvitamisest ja suurtest sõnadest. Mitte ühegi poliitiku jutt ei saa olla veenev, kui see väljendab põhimõtteid, mida tema enda isiklik elu ei kajasta või lausa vastandub sellele.

See, kui poliitikud väljendavad poolehoidu ideaalidele, milleni and ise ei küündi, pole tingimata silmakirjalikkus, eeldusel, et kõneleja siiralt usub neisse ideaalidesse ja tunnistab enda suutmatust nendeni jõuda. Küll aga on silmakirjalik kutsuda teisi inimesi üles järgima ideaale, mille kohaselt ise ei kavatsetagi elada.

Juhitakse ennekõike eeskujuga

Lihtne tõsiasi on see, et need, kes tahavad olla teistele juhiks, peavad teed näitama mitte ainult sõnade, vaid ennekõike isikliku eeskujuga.

Nõukogude aeg ja selle jätkuna liberalism lagundas ja lagundab terve ühiskonna aluseks olevad perekondlikud väärtused, voorused ja hoiakud. Seni, kuni meie riiki juhivad inimesed, kes oma enda elus ei lähtu nendest väärtustest ja põhimõtetest, on nende jutt viljatu ning kõlab õõnsalt.

Viimaks ei ole küsimus pelgalt meie rahvaarvu vabalanguses. Probleemil on märksa sügavamad moraali- ja poliitfilosoofilised tagamaad.

Terves ühiskonnas juhitakse riike ja rahvaid ennekõike valitsejate isikliku eeskujuga. Just isiklikust vooruslikust eeskujust kasvab välja autoriteet ehk see, mis on midagi mõõtmatult enamat kui võim. Kui võimu teostatakse jõuga või sellega ähvardades, siis autoriteedile järgnevad inimesed vabatahtlikult.

Seetõttu vajab Eesti poliitika eelkõige inimesi, kes omavad isiklikust vooruslikust kvaliteedist lähtuvat moraalset autoriteeti, mis annaks nende sõnadele kaalu ja viljakuse. Need peavad olema inimesed, kes nõuavad endalt rohkem kui teistelt, mitte vastupidi. Need peavad olema inimesed, kes otsustades sõtta minna lähevad ise koos sõduritega surmaga silmitsi seisma – või rääkides vajadusest saada rohkem lapsi avavad oma perekonna lastele.

Egalitarism ei soosi tõeliste autoriteetide esilekerkimist

Paraku on sotsiaalsed suundumused liberalismi ja egalitarismi tingimustes risti vastupidised. Üha enam täidetakse kõrged võimupositsioonid inimestega, kelle väärtus seisneb mitte silmapaistvates intellektuaalsetes, kultuurilistes ja vooruslikes isikuomadustes, vaid tehnokraatlikus valmiduses olla kuulekas ja tõhus süsteemiadministraator. Niisugune asjade seis räägib sootuks teistsugusest riigikäsitusest kui see, mida meie rahvas paremale tulevikule lootmiseks vajab.

Selliste "uute pereliikmetega" ei ole paraku demograafilise kriisi ületamiseks kuigivõrd palju peale hakata.
Selliste “uute pereliikmetega” ei ole paraku demograafilise kriisi ületamiseks kuigivõrd palju peale hakata.

Seni, kuni üleskutseid luua terveid ja tugevaid perekondi ning saada rohkem lapsi esitavad poliitikud, kel endil pole üldse lapsi või kelle isiklik elu on justkui pereväärtuste pilkamine, ei ole vähimatki lootust, et nende sõnadel võiks olla ühiskonnale mingitki positiivset mõju.

Rahvastikukriisi ei lahenda ka trikitamine või nipitamine, nagu nn asendusemaduse ehk üsarenditeenuse seadustamine ning sel teel laste kaubastamine ja sünnitamise teenuseks muutmine. Loodust ei saa üle kavaldada. Ainus lähtepunkt, millele toetudes on lootust kriisi peatada ja ületada, leidub siiras meeleparandusele suunatud tõdemuses, et oleme rahvana võtnud omaks ideoloogilised haigused ja teinud väga tõsiseid vigu, mida tuleb kahetseda ning mis tuleb parandada.

Et selles suunas liikuda, vajame aga ennekõike moraalseid liidreid, kes näitaks isikliku eeskuju ja ohverdustega kogu rahvale teed, lähtudes oma valikutes ja sammudes mitte muutuvate aegade muutlikest tuultest, vaid inimeseks olemise alust moodustavatest ajatutest printsiipidest.

Eesti vajab tõepoolest suuri, tugevaid ja armastusele kui eneseandmisele rajatud perekondi, ent väär oleks loota, et keegi hakkab neid looma ja isiklike ohvrite hinnaga üles ehitama meie eest. Perekonnakultuuri taastamine on missioon, milleks peame üles kutsuma ennekõike iseennast, mõistes, et see pikk ja raske, ent kriitiliselt oluline teekond ühiskonna moraalse paranemise poole algab meie oma kodust.