Indrek Tarandi ja Mary Krossiga seotud kaasuste valguses võib ainult väga küüniline või ignorantne inimene väita, et prokuratuuri tegevuses ei ilmne poliitilist kallutatust, leiab kolumnist Veiko Vihuri ja lisab, et ühiskond on huvitatud sellest, et prokuratuurile delegeeritud võimu kasutatakse erapooletult ja kooskõlas avalikkuse õiglustundega.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poliitikud on heitnud prokuratuurile ette poliitilist kallutatust. Opositsioon ja koalitsioonipartnerid tõrjuvad kangekaelselt kõiki etteheiteid, väljendades usku prokuratuuri sõltumatusse ning nimetades EKRE väiteid alusetuks.

Kuid viimase aasta jooksul on avalikkust hämmastanud vähemalt neli kaasust, mille puhul on prokuratuuri käitumise motiivid jäänud pehmelt öeldes arusaamatuks. Need kaasused on seotud otseselt või kaudselt EKRE-ga ning taanduvad kahele 2018. aasta novembri lõpul aset leidnud sündmusele. Riigikogu valimisteni oli siis jäänud umbes kolm kuud.

Esmaspäeval, 26. novembril, toimus Toompeal EKRE korraldatud meeleavaldus ÜRO rändeleppe vastu. Selle meeleavalduse aga „kaaperdas“ Euroopa parlamendi saadik Indrek Tarand, kes võttis rahvale kõnelenud Martin Helmelt jõudu kasutades mikrofoni ning kutsus inimesi hääletama EKRE ideoloogilise vastase – sotside – poolt. Meeleavalduse segaja käest mikrofoni kättesaamisel tekkis rüselus, mille käigus lendas Tarand pikali ja sai jalaga vopsu tagumikku. Rändeleppe ohtude asemel pandi avalikkuses kõlama sõnum vägivallast – vaadake, eurosaadik sai EKRE meeleavaldusel peksa!

EKRE kui vägivalda õhutava erakonna kuvand sai kohe järgmistel päevadel lisa. Nimelt sai avalikkusele teatavaks, et teisipäeval, 27. novembril, olevat Stroomi rannas loobitud kividega välismaalasest naist ja tema koera. Ründajad kandnud EKRE sümboolikat. „Kannatanuks“ osutus Riigikogu liikme ja endise luurekoordinaatori Eerik-Niiles Krossi ameeriklannast abikaasa Mary Kross, kes, nagu praegu teame, mõtles sündmuse välja ning valetas selle kohta politseile antud ütlustes.

Nüüd, ligi aasta hiljem, saame öelda, et tänu prokuratuurile tulid neist kahest EKRE vastu suunatud poliitilisest provokatsioonist puhta nahaga välja nii Indrek Tarand kui Mary Kross. Seejuures on prokuratuuri põhjendused olnud nii naeruväärsed, et mõjuvad rahva õiglustundele näkku irvitamisena.

1. kaasus: prokuratuur eirab Tarandi õigusrikkumist

EKRE esitas Indrek Tarandi poolt toime pandud avaliku korra rikkumise kohta kaebuse, ent prokuratuur jättis selle rahuldamata. Kaebaja hinnangul takistas Tarand avaliku koosoleku läbiviimist ning lõhkus erakonnale kuulunud mikrofoni, tekitades kahju 50 eurot.

Prokuratuuri väitel ei tuvastatud, et Tarand oleks takistanud inimeste osalemist koosolekul või korraldajatel koosoleku läbiviimist. Kaebuse läbi vaadanud prokurör Lauri Jõgi selgitas, et takistamine tähendab seadusest tulenevalt tegu, mis on suunatud koosoleku ärajätmisele või selle läbiviimise mõjustamine viisil, mis takistab koosoleku korraldajatel või osalejatel oma eesmärgi täitmist.

„Meedias ilmunud videosalvestistelt on selgelt näha, et Tarand tegutses üksi eesmärgiga verbaalselt sekkuda EKRE esindaja Martin Helme sõnavõttu. Tegevus kestis lühikest aega, peale mida avalik koosolek jätkus ilma täiendavate vahejuhtumiteta. Seega ei ole tuvastatud tegevust, mis oleks takistanud koosolekul osalejatel tulla kogunemiskohta või korraldajatel jätkata koosoleku läbiviimist,“ põhjendas prokurör Lauri Jõgi.

Tõepoolest, Tarandi tegevus „kestis lühikest aega, peale mida avalik koosolek jätkus ilma täiendavate vahejuhtumiteta“ üksnes tänu sellele, et koosolekul osalenud inimesed sekkusid ja asusid eurosaadiku õigusvastast tegevust takistama. Kuid nagu järgmise kaasuse puhul näeme, pidas prokuratuur Tarandi omavolilise tegevuse takistamist suisa lubamatuks.

2. kaasus: prokuratuur esitab süüdistuse õiguskorda kaitsnud meestele

Niisiis ei näinud prokuratuur Indrek Tarandi käitumises midagi õigusvastast, küll aga algatati kriminaalasi Tarandit takistada püüdnud meeste vastu. 2019. aasta märtsi lõpus saatis Põhja ringkonnaprokuratuur kohtusse kriminaalasja, süüdistades 58-aastast Meelis Osa ja 56-aastast Mart Riebergi eurosaadiku ründamises eelmise aasta 26. novembril Riigikogu hoone ees toimunud meeleavaldusel.

Vanemprokurör: Tarandil oli õigus meelt avaldada

Vanemprokurör Alar Lehesmetsa sõnul on oma seisukohtade kaitseks vägivalla kasutamine lubamatu: „Igal inimesel on õigus meelt avaldada ning Riigikogu esine plats Toompeal ongi kõige õigem koht, kus oma arvamus välja öelda. See õigus peab jääma igale inimesele ning seejuures ei tohi keegi karta, et teda oma mõtete välja ütlemise eest võidakse rünnata.“

Seda öeldes eirab aga Lehesmets täielikult asjaolu, et Tarandit ei rünnatud oma mõtete rahumeelse väljendamise eest, vaid reageeriti tema provokatiivsele käitumisele – ta võttis sõna omavoliliselt, haarates kõnelejalt jõuga mikrofoni, ja ei allunud meeleavalduse korraldajatele.

„Oma sõnavõtuga sai temast pigem koosolekul osaleja“

Muide, sarnast argumenti kasutas varem ka Kesklinna politseijaoskonna juht Kaido Saarniit, väites juba järgmisel päeval, et „Indrek Tarandi tegevuse eesmärk ei olnud koosoleku laiali ajamine, vaid oma sõnavõtuga sai temast pigem koosolekul osaleja.“ Saarniidu hinnangul saab avaliku koosoleku takistamisena käsitleda tegevust, mis on suunatud kas koosoleku ärajäämisele või selle pidamise mõjutamisele selliselt, et jääks saavutamata koosoleku meelsuse kujundamine või väljendamine. Tarandi käitumises puudusid tema hinnangul süüteo tunnused.

Kas tõesti ei suuda Eesti politsei ja prokuratuur vahet teha seaduskuuleka kodaniku vabal mõtteavaldusel ning jõuga lavale trüginud ja korraldajatele mittealluva kutsumata sõnavõtja omavolil? Eriti kui see „külaline“ kutsub üles hääletama konkureeriva erakonna poolt? Ma arvan, et suudavad, kuid poliitilise kallutatuse tõttu ei taha.

3. kaasus: prokuratuur mätsib kinni SAPTK raha omastamise

Kui avalikku koosolekut seganud Indrek Tarand jäi õiguskaitseorganite silmis õigeks meheks, siis teda takistada püüdnud kodanikud Osa ja Rieberg läksid kriminaalsüüdistusega silmitsi seistes kokkuleppele ning nõustusid Tarandile maksma valurahaks kumbki tuhat eurot. Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni kaitseks korraldas üleriigilise korjanduse ning kandis meeste eest Tarandile üle 2000 eurot. Kuid Tarand ei nõustunud sellise asjade käiguga ning nõudis Osalt ja Riebergilt endiselt kokkulepitud summat. SAPTK-le lubas ta algul raha tagastada, ent ei teinud seda. Kui SAPTK juht Varro Vooglaid sellele avalikult tähelepanu juhtis, esines Tarand teda naeruvääristava avaldusega.

„Varro Vooglaid väidab, et mina olevat omastanud tema raha. Mina väidan, et Varro Vooglaid ise kandis mulle 2000 eurot „M.Osa ja M.Riebergi toetuseks“. Edasi väidab Vooglaid, et ma „lükkasin selle kiuslikult tagasi“,“ kirjutas Indrek Tarand juuli algul ERRi portaalis. „Juhin tähelepanu, et mina olen selles protsessis püüdnud küll kõige vähem kiuslikult käituda. Mina käitun alati kristlasena – kui kõigeväeline Jumal on otsustanud õndsa Varro käe läbi minu kontole raha asetada, siis ma mitte ei lükka seda kiuslikult tagasi, vaid võtan tänumeeles vastu.“

Seega teatas Tarand avalikult, et jätab SAPTK-lt saadud raha Jumala kingitusena endale. SAPTK-l ei jäänud muud üle, kui pöörduda raha tagasisaamiseks õiguskaitseorganite poole. 29. juulil leidis aga Põhja ringkonnaprokurör Ülle Jaanhold, et SAPTK avalduse alusel ei ole alust kriminaalmenetluse alustamiseks: „Ülekannet tehes ei ole selles täpselt selgitatud, mille eest on annetus Indrek Tarandile tehtud, eelnevalt ei ole kokku lepitud, mis tingimustel on Indrek Tarand kohustatud annetuse vastu võtma või tagastama.“

Riigiprokuratuur: tegemist on retoorilise kalambuuriga

Augustis jättis ka riigiprokuratuur rahuldamata Varro Vooglaiu kaebuse seoses kriminaalmenetluse alustamata jätmisega. Riigiprokuratuuri väitel ei olnud kogutud materjalide pinnalt tuvastatav, et Indrek Tarand oleks 2000 eurot omastanud või omastamise tahet sõnaselgelt väljendanud. Tarandi väljaütlemist ERRi portaalis („Kui kõigeväeline Jumal on otsustanud õndsa Varro käe läbi minu kontole raha asetada, siis ma mitte ei lükka seda kiuslikult tagasi, vaid võtan tänumeeles vastu“) ei pidanud riigiprokuratuur tõsiseltvõetavaks manifesteerimistahte avalduseks, vaid lihtsalt retooriliseks kalambuuriks, millega Indrek Tarand ei kuuluta ennast raha omanikuks.

SAPTK oli endiselt oma rahast ilma, ent riigiprokuratuuri hinnangul esines raha omastanud isik üksnes vaimuka retoorilise kalambuuriga, nii nagu ta oli varem kasutanud oma sõnavabadust, astudes EKRE meeleavaldusel kõnega rahva ette.

4. kaasus: prokuratuur lõpetab menetluse valeütlusi andnud provokaatori vastu

31. oktoobril jõudis avalikkuse ette teade, et kohus rahuldas prokuratuuri taotluse lõpetada kriminaalmenetlus Mary Krossi suhtes tema süüdistuses valeütluste andmises, kuna „süü ei ole suur, tegemist on teise astme kuriteoga, kriminaalasjas puudub kannatanu ja puudub ka avalik huvi kriminaalmenetluse jätkamiseks.“

Prokurör Ülle Jaanhold (sama isik, kes ei näinud SAPTK raha omastamises Tarandi poolt kuritegu) ei osanud Eesti Ekspressile öelda, mis oli Krossi teo motiiv: „Tema motiive me lõplikult ei tea, sest selle kohta ta ei ole selgitusi andnud. Ju tal olid mingisugused isiklikud põhjused.“ Edasi selgus, et prokurör pole Mary Krossiga kordagi kohtunud.

See huvipuudus on seda kummalisem, et algul, kui politsei Krossi väiteid kontrollima asus, tehti innukalt kõik vajalikud menetlustoimingud, et eeldatavasti EKREga seotud ründajad tabada.

Arvestades, et Krossi algset tegu – rünnakuintsidendi väljamõtlemist – on raske pidada muuks kui valimiseelseks poliitiliseks provokatsiooniks eesmärgiga diskrediteerida EKREt, oleks tulnud selle teo toimepanija motiivid kõigiti välja selgitada ja avalikkuse ette tuua. Prokurör Jaanholdil pole õigus – avalikkuse huvi ei seisne mitte huvis Mary Krossi isiku, vaid just nimelt loo poliitiliste motiivide vastu, sest kõne all on välisriigi kodaniku sekkumine Eesti valimistesse.

Kuid nüüd oli menetlushuvi korraga kadunud ja valeütluste andmises ei nähtud suurt süüd.

Avalikkusel lasti uskuda EKRE süüd. „See kõik näeb väga kehv välja“

Aga mis veel olulisem, toimikuga tutvunud ajakirjanik Mikk Salu toob esile olulise info: politseile ja prokuratuurile oli juba detsembri alguses teada, et Mary Kross valetas rünnakuintsidendi kohta. Ometi lasti avalikkusel arvata peaaegu valimisteni, et rünnak toimus ja selle panid toime EKREga mingil viisil seotud inimesed. Miks polnud prokuratuur huvitatud sellest, et tõde õigeaegselt avalikkuse ette tuua? Ja miks lasti Mary Krossil pääseda puhta nahaga, arvestades juhtunu poliitilist kaalu? „See kõik näeb väga kehv välja. … Igal juhul lõppes asi halvasti. Kehv sisu ja kehv mulje,“ hindab tulemust Mikk Salu.

Siinkirjeldatud kaasuste valguses võib ainult väga küüniline või ignorantne inimene väita, et prokuratuuri tegevuses ei ilmne poliitilist kallutatust. Nagu tõdeb EKRE parlamendisaadik Anti Poolamets Krossi juhtumist: „Selle juhtumiga on seotud ääretult lai spekter küsimusi meie prokuratuuri toimimisest, politsei toimimisest, demokraatia toimimisest ja luuremängudest poliitikas, demokraatiavastastest rünnakutest.“

Prokuratuuri aadressil kõlavat kriitikat ei tohi mingil juhul maha suruda või vandenõuteooriana naeruvääristada. Demokraatlikus ühiskonnas peavad kõik võimuasutused olema allutatud avalikkuse kriitikale. Ühiskond on prokuratuurile delegeerinud õiguskorra kaitsmise ning andnud sellele asutusele olulise võimu. Ühiskond on huvitatud, et prokuratuurile antud võimu kasutatakse erapooletult ja kooskõlas avalikkuse õiglustundega.

Kui väga paljudel inimestel on tekkinud mulje, et seda võimu kuritarvitatakse, tuleb üles kerkinud küsimustele tõsiselt tähelepanu pöörata. Tõendamiskohustus lasub võimul, mitte selle kriitikutel.

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!