Ilma igasuguse ratsionaalse põhjuseta on osad inimesed tõugatud välja avalikust ruumist. Ja mitte kõigest paariks kuuks. See ei sõltu üldsegi viiruse leviku olukorrast. Peaminister ütleb, et see süsteem on tulnud, et jääda. On selge, et mingisuguse hulga inimeste jaoks on alistumine riigi või režiimi irratsionaalsele terrorile mõeldamatu, leiab Meie Kiriku peatoimetaja Veiko Vihuri sotsiaalmeedias avaldatud postituses.
Senine kodanikuaktiivsus Eestis on olnud käkitegu, vahel ka naljategu. Nüüd aga seisab paljudel meist ees väga sünge, tegelikult üsna lootusetuna näiv võitlus selle eest, et võiks jätkuda elu vaba inimesena.
Ilma igasuguse ratsionaalse põhjuseta on osad inimesed tõugatud välja avalikust ruumist. Ja mitte kõigest paariks kuuks. See ei sõltu üldsegi viiruse leviku olukorrast. Peaminister ütleb, et see süsteem on tulnud, et jääda. Tõenäoliselt kiidab kohtusüsteem selle heaks, mis tähendab, et legaalset abi ei ole enam kuskilt saada.
Veelgi enam. Päevakorral on sundvaktsineerimine. Minagi leian, et kui see Euroopa juhtriigis Saksamaal ära tehakse, minnakse ka Eestis sama teed.
Keeldumine kohustuslikust süstist tähendaks seda, et valitsus hävitab su elu täielikult. Vanglasse sattumine oleks selle juures isegi hea, sest siis peab riik sind ülal pidama. Palju raskem oleks lõpetada oma elupäevad kodutuna tänaval, sest üüratuks kasvanud sunniraha sissekasseerijad on võtnud kõik.
Eriti hull on alaealiste lastega vanemate olukord. On täiesti reaalne, et riik tuleb lastele järgi ja viib nad jõuga minema. Oma laste kaitseks vastu hakanud pereisa lastakse maha või pannakse vangi.
See ei ole fantaseerimine, vaid juba praegu esinevate tendentside loogiline lõpuni kulgemine. Kes oleks võinud veel tänavu suvel arvata, et valitsus saadab ühe väikese kohviku pidaja, kes lihtsalt keeldus inimesi koroonapassi alusel diskrimineerimast, vastu määratu politseijõu ja ruineerib inimese meeletute trahvide ja sundarvetega? Kuidas on see võimalik riigis, mis põhiseaduse järgi on rajatud "vabadusele, õiglusele ja õigusele"?
Muidugi ei ole sellest riigist, mida me omal ajal n-ö vabaks laulsime, enam midagi järel. See ei ole enam armas "meie oma riik", sest kas meie oma riik käituks meiega, selle kodanikega, nii ülbelt ja ebainimlikult?
On selge, et mingisuguse hulga inimeste jaoks on alistumine riigi või režiimi irratsionaalsele terrorile mõeldamatu. Algab võitlus, mis nõuab ohvreid. Peame läbi mõtlema, milleks igaüks on valmis. Minu elu on nagunii suures osas elatud, olen kõige senise eest tänulik, aga nooremad ja eriti pereinimesed on muidugi keerulisemas olukorras.
Me oleme niisiis äärmiselt tõsise konflikti lävel. Sisetunne ütleb, et asjad lähevad väga halvaks, aga eks me näe.
Lõpetuseks toonitan, et inimesed, kellele surutakse peale vaktsineerimist ja kellelt võetakse surveabinõuna elementaarsed isikuvabadused, ei nõua endale mingeid eriõigusi, vaid ühiskondlikku kokkuleppe, s.t kõigi inimeste ühesuguste õiguste ja vabaduste austamist. Punkt. Ei rohkem, ei vähem.
Kui üks osa ühiskonnast – olgu või suurem või tugevam osa – taganeb sellest kokkuleppest, siis variseb senine tasakaal kokku.