Repliik: see rikas troll Euroopa

Euroopat on võrreldud vananeva ja pisut “pehmo”, kuid see-eest pururikka trolliga, kes on harjunud end probleemidest vabaks ostma. Kahjuks ei jätku sel “trollil” solidaarsust näiteks Eesti põllumeestega, kuigi riigijuhid jutlustavad meile väsimatult vajadusest olla Euroopaga solidaarne, kirjutab Veiko Vihuri.

15. märtsil võis Postimehest lugeda uudist pealkirjaga “Pole selge, kas uus Euroopa abipakett ka Eesti põllumehi aitab”, milles tsiteeriti Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmust: “Kahjuks ei andnud eilne kohtumine lootust, et Eesti ja teised Balti riigid saaksid ühenduse eelarvest erakorralist abi, kuigi meie piirkonna tootjad on Venemaa impordipiirangute ja pikalt kestnud turukriisi tõttu kõige enam kannatanud.”

Eesti põllumeestel pole niisiis Brüsselist erakorralist abi loota. Küll aga on neil ja meil kõigil kodanikena rõõm olla Euroopaga solidaarsed. Näiteks rändekriisi lahendamisel. Reedel selgitas ERR-i korrespondent Johannes Tralla, mida tähendab EL-i ja Türgi vaheline migratsioonilepe Eesti jaoks: “Eesti kanda on ka oma osa 3 miljardist, mida Euroopa Liit on Türgile praegu lubanud. Teiseks lubas peaminister Taavi Rõivas, et saadame juba lähinädalal umbes 20 PPA töötajat Kreekasse appi põgenikke registreerima. Kolmandaks rõhutati mitmel korral, et viimaks peaks nüüd käivitama ka need liikmesriigid ümberpaigutamise, kes on seni olnud selles suhtes tõrksad.”

Postimehe välistoimetuse juhataja Evelyn Kaldoja kommenteeris mainitud migratsioonilepet nii: “EL võib olla vananev ja pisut “pehmo”, aga üleilmsel skaalal on ta rikas nagu troll. See tähendab, et Türgile pagulaste abistamiseks lubatud kolmele miljardile veel teist sama palju otsa panna võib olla üks kergemaid ülesandeid.”

On omamoodi irooniline, et just enne tippkohtumist Türgiga avalikustati Euroopa Kontrollikoja raport, milles kritiseeriti EL-i kulutusi rändepoliitikale aastatel 2007–2013. Põhiliselt heideti Brüsselile seoses välisrändepoliitika rahastamisega ette läbimõeldud strateegia puudumist, keerulist juhtimiskorraldust ja seda, et päris täpselt ei õnnestunudki kulutatud summat välja selgitada (kulutused olid suurusjärgus 1,4 miljardit eurot).

Eesti saab EL-ilt rahalises mõttes tagasi rohkem kui ise ära annab, kõlab mantra. Ja sellele vaatamata on Eesti riik, mille rahvastikust elab veerand vaesusriskis, mida n-ö pakitakse üha enam kokku ja kust tööjõud massiliselt lahkub. Riik, mille juhid on solidaarsed mingisuguse müstilise Euroopaga, kus – kasvõi Kreeka võlakriisi näitel – kasum läheb pankurite tasku, kulud ja võlad määritakse kaela maksumaksjale ning võim koondatakse tasahilju ebademokraatlike supranatsionaalsete organite kätesse.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Veiko Vihuri
Veiko Vihuri on EELK vaimulik ja teoloog ning Objektiivi kolumnist.