Joonistus (detail): Constantin Guys. Wikimedia Commons

Teietamine on igaühele jõukohane ja seejuures tõhus vasturevolutsiooniline samm, sest takistab omal moel revolutsionääride ühiskondlike visioonide elluviimist, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.

Punameedia on käima tõmmanud uue revolutsioonilise projekti ning annab teada, et on aeg üle minna sinatamisele. Õigupoolest on taas kord üles võetud aastate eest soiku jäänud arutelu, kuid nüüd juba üsna pealetükkival toonil.

Millega siis teietamisest loobumise üleskutset põhjendatakse? Reformierakondlane Valdo Randpere leiab, et võõraste inimeste sinatamine olevat „kompleksivaba". Ta ütleb: „Kusjuures tore on see, et ma usun end olevat täheldanud, et eriti noored inimesed on valmis võõraid inimesi kohe sinatama. Nii et ükskord me läheme sinale üle niikuinii, sest noored kompleksivabad inimesed kasvavad peale."

„Kompleksivabaks" on liberaalses meedias ja seltskonnas nimetatud ka teatud lõtvade elukommetega inimesi. Kas me tahame, et kogu ühiskond koosneks taolistest „kompleksivabadest" inimestest ja „vabadus kompleksidest" (s.t eetikanormidest, etiketist) oleks ühiskondlik norm?

Eesti Päevalehe toimetaja Alo Raun ei varjagi, et üleminek sinatamisele on minevikust distantseerumise huvides: „Aga miks just „sina" ja mitte „teie"? Ausalt öeldes tunduks teietamine justkui ajas sajand-kaks tagasiminek – aega, mil võimutsesid aadlikud ja kodanlased, kes rõhutasid oma kõrgemat staatust. Aega, mil laps võis rääkida vaid siis, kui kana pissib. Kui naisel puudus valimisõigus ja tema karjäär oli olla koduperenaine."

Niisiis on kõnealuse ettepaneku tegijate meelest kõigi inimeste sinatamine ilma vahet tegemata eeskätt progressiivne, ideoloogiline samm, mis näitab inimese edumeelsust ja soovi end lahti rebida minevikus kehtinud konventsioonidest. See on samm n-ö võrdsema ühiskonna poole, kus pole vahet, kas sa oled napi elukogemusega 16-aastane „influentser" või 60-aastane tunnustatud õppejõud.

Vasakpoolsete eesmärgiks on kogu aeg olnud ühiskonna olemasolevate struktuuride lammutamine ning nende asemele revolutsioonilistele „väärtustele" tuginevate ühiskondlike suhete rajamine. Sestap on teietamine kui lugupidavat distantsi (kuid seeläbi väidetavalt ebavõrdsust) väljendav kõnetusvorm neile pinnuks silmas.

Aga miks ei või teise inimese teietamine (kui poolte kokkuleppel pole üle mindud sinatamisele) olla lihtsalt lugupidamisavaldus vestluspartneri privaatsuse ja väärikuse aadressil? Küllap ei soovi valdav osa inimestest, et võõrad neile enesekeskselt ja matslikult lausa füüsilises mõttes nina alla ronivad. Omaalgatuslik sinatamine täiskasvanute puhul on just midagi taolist.

Ja last but not least – teietamine on igaühele jõukohane ja seejuures tõhus vasturevolutsiooniline samm, sest takistab omal moel revolutsionääride ühiskondlike visioonide elluviimist. Nõudkem igas olukorras, et vestluspartner ei sinataks meid ilma loata, ja käitugem ka ise selle printsiibi kohaselt.