Olukorras, kus 40 protsenti valijatest ei usalda e-hääletust ning sõltumatud raportöörid on juhtinud tähelepanu fundamentaalsetele probleemidele, ei tohi e-valimistega jätkata. Vajame ühiskondlikku liikumist põhiseaduspäraste ja rahvusvahelistele standarditele vastavate valimiste toetuseks. Vastasel korral süveneb ühiskondlik lõhestumine Eestis veelgi, leiab Veiko Vihuri.
Kas e-valimised on Eesti rahva tahe? Isegi kui 40 protsenti ei usalda internetipõhist elektroonilist hääletamist, siis ometi 60 protsenti usaldab – milles probleem, hüüatas üks Reformierakonna minister. Kuid küsimus on selles, kas väidetaval enamusel on õigus nii olulises küsimuses – demokraatlikus ühiskonnas on võimu legitiimsus seotud üksnes ausate ja läbipaistvate valimistega – nii suurt vähemust maha suruda?
Eesti e-valimiste suurim probleem on konsensuse puudumine e-valimiste usaldatavuse ja põhiseaduspärasuse kohta, leiab Postimehe toimetaja Martin Ehala. Tulenevalt ODIHRi raportist nendib ta, „et ühiskonnal puudub sõltumatu ja usaldusväärne kontroll e-valimiste üle ning et vaatlejad ei saa vaba ja põhjalikku ülevaadet kõigist e-hääletuse protsessi etappidest."
Eesti rahvale on maha müüdud mõte, et oleme eesrindlik nutirahvas, kes näitab kogu demokraatlikule maailmale uudsete tehnoloogiliste lahenduste abil teed. E-valimistest on tehtud Eesti edulugu. Oleme unikaalsed kogu maailmas! Sellest, et oleme oma e-hääletusega üsna üksi (Venemaad ei taha selles kontekstis eriti keegi mainida), on tehtud voorus – me pole eksinud ummikteele, vaid oleme hoopis teerajajad, küll teised järgi tulevad. (Näe, Vladimir Vladimirovitš juba tuligi! Huvitav, miks?)
E-hääletuse usaldajad on lasknud endale mütsi silmadele tõmmata. Paljud neist on mõistagi Reformierakonna ja teiste „progressiivsete" jõudude valijad, arusaadav, et neile meeldib hääletusviis, mis hoiab nende lemmikuid võimul. Kuid toimiva ja ühiskonda kokku liitva demokraatia eelduseks on, nagu öeldud, ausad ja läbipaistvad valimised. Mitte soovimatus teise poole legitiimse murega arvestada, järjekindel tuima panemine, vassimine ja ringkaitse.
Olukorras, kus 40 protsenti valijatest ei usalda e-hääletust ning sõltumatud raportöörid on juhtinud tähelepanu fundamentaalsetele probleemidele, ei tohi e-valimistega jätkata. Vajame ühiskondlikku liikumist põhiseaduspäraste ja rahvusvahelistele standarditele vastavate valimiste toetuseks. Vastasel korral süveneb ühiskondlik lõhestumine Eestis veelgi.