Oto Tuul võtab kokku, mis praegu kodanikeühenduste rahastamisega Eestis valesti on ja pakub sellele välja alternatiivi annetuskultuuri näol, kus makstakse vähem makse ja soodustatud on vabatahtlike annetuste tegemine soositud kodanikeühendustele.
Oleme Objektiivis seni korduvalt käsitlenud kodanikuühiskonna rahastuse teemat: kuidas ideoloogilistel alustel tegutsevad kodanikuühendused on läbi aastate saanud sotsiaalministeeriumi kaudu hasartmängumaksu nõukogult ja teistest rahastusmeetmetest sadu tuhandeid eurosid maksumaksja raha, kuidas mitmete ühenduste rahastus on läbipaistmatu ning kuidas senine rahastusmudel on ebaseaduslik, ebaõiglane ega või jätkuda.
Maksumaksja raha jagamise põhimõtteid kodanikuühenduste vallas tuleb muuta selliselt, et maksumaksja toel ei rahastataks ideoloogilisi kodanikuühendusi, mille tegevus on suurele osale maksumaksjatest täiesti vastumeelne. Ometi kohtab siin-seal meelevaldset tõlgendust, justkui tahaks SAPTK Eesti LGBT-Ühingut ja teisi sarnase suunitlusega kodanikühendusi taga kiusata ja neilt "raha ära võtta". Viimati võis sellist positsiooni kuulda Vilja Kiisleri suust Delfi intervjuus Varro Vooglaiuga.
Et sellistele vääritimõistmistele mitte alust anda, tasub veel kord kokku võtta, milline kodanikuühiskonna rahastamine põhimõtteliselt peaks olema ja milline võiks olla selle praktiline korraldus.
Riigirusikas
Senist rahastusmudelit võib lühidalt kirjeldada kui rahastus riigirusika ähvardusel – kõik kodanikud on kohustatud karistuse ähvardusel maksma riigile makse, millest osa eraldatakse erinevate rahastusmeetmete kaudu ametnike suva järgi selleks soovi avaldanud kodanikuühendustele. Justnimelt ametnike suva järgi, kuivõrd sotsiaalministeeriumi rahastus näiteks Eesti LGBT Ühingule, Eesti Inimõiguste Keskusele ja MTÜ-le Oma Tuba määratud kriteeriumitele ei vasta ja on seadusega vastuolus.
Probleem on ilmne – demokraatlikus riigis peaks maksumaksjate raha kasutus tooma reaalset või potentsiaalset kasu kõigile või vähemalt võimalikult suurele osale maksumaksjaist. Ainult sellisel juhul võib pidada põhjendatuks kodanikelt nende vara sunnijõul ära võtmist ja selle parema äranägemise järgi kulutamist. Nii võib õigustatada sotsiaalhoolekande, meditsiini, avaliku taristu ja palju muu rahastamist.
Omaette teema on muidugi, kas sellistel sisuliselt sotsialistlikel meetmetel üldse Eestis kohta on ja miks peaks neid teenuseid pakkuma just riik. Aga see selleks.
Isegi põhjamaist heaoluühiskonna mudelit eeldades jääb küsimus – kuidas on õigustatud marginaalsete seksuaalvähemuste huvides ideoloogilist lobitööd tegevate kodanikuühenduste rahastamine maksumaksja taskust?
Võib julgelt öelda, et enamik Eesti Vabariigi kodanikest seda ei toeta. Seda on näidanud läbi aastate mitmed arvamusküsitlused ja väärtusuuringud, kõige otsesemalt Turu-uuringute AS küsitlus, mille järgi oli 60% küsitletuist Eesti LGBT Ühingu riikliku rahastamise vastu, samas kui seda pooldas vaid 29%. Laiemalt on seksuaalvähemuste õiguste osas Eestis sarnane seis, Ühiskonnateaduste Instituudi 2018. aasta väärtushinnangute uuringu valimis vastas kokku 52 protsenti küsitletuist, et "pigem ei ole nõus" / "üldse ei ole nõus" väitega „geipaaridel peaks olema võimalus registreerida oma kooselu".
Annetuskultuur
Hiljuti vahendas „Aktuaalne Kaamera. Nädal" maksuameti andmeid, mille järgi on Eestis kümne aastaga oluliselt kasvanud annetuste summa ja vabatahtlike annetajate arv. Võrreldes 2008. aastaga annetati Eestis kümme aastat hiljem, 2018. aastal inimestele ja erinevatele MTÜ-dele kokku 20 miljonit eurot rohkem, vastavalt 21 miljonit toona ja 41 miljonit mullu. 2008. aastal oli annetajaid ligi 38 000, 2018. aastal aga 125 000. Eelmisel aastal said kõige rohkem annetusi vähiravifond "Kingitud elu" ja SOS Lasteküla, vastavalt 2,6 ja 2,5 miljonit.
Ehk eestlastel on järjest rohkem vaba raha, mida annetada ja seda ka tehakse järjest rohkem.
Siit ka ettepanek – kodanikeühenduste riigirusika ähvardusel rahastamine maksumaksja taskust tuleks lõpetada ning selle asemel võiks langetada makse ja soodustada annetuskultuuri arenemist Eestis. Kodanikeühendused, mille tegevus on kodanikele tegelikult oluline ja meeltmööda, saaksid siis enam kui küllalt annetusi, et oma tegevust jätkata ja laiendada. Kodanikeühendused, kelle tegevus kodanikele muljet ei avalda ega neilt toetust ei pälvi, peaksid hankima oma rahastuse kas välismaistest allikatest või tegevuse lõpetama.
Erilise šokina ei tohiks see mõjuda kummalegi poolele, sest laia eraannetajate toetusega ühendused, nagu vähiravifond "Kingitud Elu" või ka SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks on riigirahastusest kas suurel määral või täiesti sõltumatud, seksuaalvähemustele lobitööd tegevad ühendused nagu Eesti LGBT Ühing või Eesti Inimõiguste Keskus saavad aga nii või teisiti olulise osa oma rahastusest erinevatest välisallikatest nagu Sorose Avatud Ühiskonna Fond või Euroopa Liidu rahastusmeetmed.
Kompromissina võib ette kujutada ka maksusüsteemi, kus teatud protsent oma maksudest makstakse riigile küll kodanikuühiskonna toetamiseks, kuid seejuures saavad maksumaksjad ise valida, keda nende maksuraha eest toetatakse – toetatavaid kodanikeühendusi saaks riiklikus infosüsteemis valida umbes nii nagu täna valitakse pangas pensionifondi. Valitud ühendustele laekuks siis teatud protsent selle kodaniku makstud maksudest. Põhimõtteliselt jääks nii ikkagi küsitavaks, miks riik kodanike vara üle sellist kontrolli peaks omama, aga vähemalt oleks see samm paremuse poole kehtiva ametnike omavoliga võrreldes.
Mis peab aga igal juhul lõppema, on maksumaksja raha pumpamine kodanikeühendustesse, mille tegevust enamik kodanikke tegelikult heaks ei kiida.