Selleks, et minna 2021. aastasse uute ootuste, lootuste ja ettevõtmistega, ei pea ootama direktiivi. Ligimeseteenimine Õpetus on inimese hinge süstitud. Kui sellele hingele ei ole meie aeg veel maski või lausa kotti pähe tõmmanud, on võimalik see leida ja lõkkele puhuda, kirjutab Objektiivi kolumnist Roland Tõnisson.
Paljud riigimeediale ligipääsevad inimesed kirjutavad kristlastena – katoliiklastena, õigeusklikena, luterlastena – neile olulistena tunduvatest asjadest. Kummalisel kombel on need viimastel aegadel olnud seotud seksuaalküsimustega või rahvuslikkuse problemaatikaga.
„Ma ei ole „autsaider", vaid N koguduse liikmena arvan, et kristlased peaksid suhtuma Piiblisse kui oma ajastu tunnistajana, mis nüüdseks on oma aja ära elanud."
„Kristlasena on mul häbi selle patriarhaalse allasurumissüsteemi pärast, mis meie ühiskonnale on kiriku poolt peale sunnitud."
„Kristlasena arvan, et kirik ei peaks oma nina toppima kellegi eraellu." Nimekirja arvamustest võiks jätkata, sest Kristuse koguduses revolutsioonitegijate eneste nimekiri on pikk. Ja kuigi nad väidavad, et nende soovid on üsna tagasihoidlikud – vaid veidike mõistmist ja arusaamist, siis sisuliselt on nende sõnum selline: „Me ei taha palju … muutuge vaid sellisteks, nagu meie tahame. Ja kui te omaenda hävitamisega ise hakkama ei saa, siis me teame, kuidas sellele kaasa aidata."
Sellistest seisukohtadest võiks ju arugi saada, ent esmalt sooviks küsida sellistelt protesteerijatelt, kas nad saavad aru sellest, kellel on end võimalik kristlaseks või kiriku esindajaks nimetada? Ja arvan, et siis saaksime kuulda väga huvitavad vastuseid. Kergemate fantaasiaviljade hulka kuuluks küllap arusaam, et N või N-N koguduses ristituna, ehk koguni leeritatuna või lausa salvituna, ja veel lausa ülimas koolis ärakäinuna, ollakse valmisprodukt.
Nii ollakse oma arusaamaga teadjad kõigest, mis toimub end kirikuteks nimetavate organisatsioonide seinte vahel ja seal olevate inimeste peades. See tähendab, et kristlust vaadatakse läbi oma prisma, läbi oma filtrite ja prillide, ega üritatagi näha ennast ja oma olemust Jumala Valguses. Sisuliselt tähendab see, et ekslik inimene ei proovigi tõusta Kristuseni, vaid üritab tõmmata Kristuse enda juurde mülkasse, määrida ta sama sopaseks kui ta ise ja sundida rääkima, mida inimesed Talle dikteerivad. Praegu üritavad nad sundida Kristust Jeesust koos oma õpetusega istuma seksuaalküsimuste ümarlauas ja omaks võtma Talle ettesöödetavat. Kuigi inimese asi oleks hoopis pidada mokk maas ja kuulata, mis Õpetajal talle öelda on.
Meie turuplatsidel kisendatakse seksuaalsusest, nagu see oleks inimeseks olemise kõige tähtsam osa. Koguni ajalugu on hakatud ümber kirjutama, nagu oleks feminism ja seksuaalne sättumus olnud läbi aegade kandev teema. Astudes uude aastasse, maksaks meil ehk nüüd tähele panna tegelikku Õpetust? Seda, mida ütles oma viimases uusaastapöördumises kirikurahvale Süüria Aleppo piiskop Paul (kodanikunimega Yazigi).
Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel!
Inimene viib oma eluülesande täide kahe dimensiooni kaudu.
Esimene on paik, kus inimene viibib, eksisteerib, mis ümbritseb teda … Ja selle meid ümbritseva pärast soovitab Kirik meil paastuda. See tähendab suhtumist kõigesse ja kõigisse puhtuse ja vooruslikkusega, mitte isekuse ja tarbijalikkusega.
Teiseks dimensiooniks on aeg. Kirik soovitab meid tegeleda oma palveeluga: paastume ümbritseva pärast ja palume selle aja pärast, milles elame (kronoloogiline aeg, mis meie kasutamiseks on antud).
Aega on kahte tüüpi: naturaalne, universaalne aeg, milleks on öö ja päev ja tunnid, mis mööduvad … ja sellel ei ole vaimulikku mõõdet. Ta on sama igaühe jaoks.
Siis on olemas isiklik aeg, (inimese) personaalne ajalugu. Et seda paremini selgitada – see on kui kroonika, mitte ainult ajalugu. Mitte ainult sündmuste ülestähendamine, vaid selle kirjapanek, mida me soovime oma isiklikult ajaloolt.
Niisiis annab Kirik meile nõu palvetada. Palve ei ole mitte üksi see kui võtame osa Jumalikust Liturgiast, või veerandtund kodus kui palvetame enne sööki ja magamaminemist … See on palve niru selgitus. Nagu ütleb Johannes Redelikirjutaja, on palve lähedus, lausa intiimsus Jumalaga. See ühendus ja osadus Jumalaga on püha ajalugu ehk püha kroonikakirjutamine ajaloos.
Ajalugu ja aeg on omaette võetuina ilma mõtteta. Mõtte leiame kogemuses, mis on elatud koos Jumalaga selles ajas ja selles ajaloos.
Apostel Paulus hoiatab meid öeldes: „Ajad on kurjad (Efeslaste 5:16)." Nad ei ole kurjad iseendast, vaid seetõttu, et võivad meid mõjutada kuni leiame end elavat asjadele ja inimestele, aga mitte Jumalale. Ajad tüssavad meid laskma ajalugu meist mööda voolama ilma mingi sügavama tähenduseta, lisamata sinna kogemust Jumalaga.
Kui uurime oma elusid (see on miski, mida oleme kohustatud tegema), näeme kui palju hetki on raisatud tühisuses koos asjadega ja inimestega, mis ei võimalda meil üles tähendada enda jaoks midagi olulist, milles võiksime olla koos Jumalas.
Mu armsad … Tehkem see tulev aasta ajaks, mil kogeme Jumalat, hetkeks koos Jumalaga. Sellel kogemusel ja ühendusel Jumalaga on nimeks „palve."
Seda teeme lugedes Pühakirja, lugedes Meie Isa palvet, teenides vaeseid, õpetades oma lapsi. Niikaua kui asetame Jumala enda ette, kogeme Jumalat ja sellest kõigest saab meie palve. Paastudes aitame saada pühaks meid ümbritseval, palvega aitame pühitseda aega, mis saab ajalooks.
Ei ole aega aega raisata!
Aeg on pühitsuselement ja iga moment meie elus peab olema Kristuse, meie Issanda jaoks.
Selle õpetuskõne pidas Aleppo piiskop Paul 2012.aasta lõppedes. 2013.aastal rööviti ta islamistide poolt ja on jäänud sellest ajast teadmata kadunuks koos piiskop Johannesega (kodanikunimega Ibrahim.
See on Õpetus, mida peab kuulutatama ja mille pärast tasub kannatada. See on Õpetus ühtsusest Jumalaga, mitte inimõiguste seadmine kuldvasikaks, mille ümber kogu ühiskonda sunnitakse kepslema, sundimatu naeratus huulil.
Meie ajakirjandus ei kajasta kristluse Õpetust vaid pseudoreligioossust. Ta ei räägi ka kristlaste olukorrast maailmas. Ei räägi sellest, et 27.12.2020 röövisid relvastatud inimesed Owerri linna lähistel katoliku kiriku piiskopi, Moses Chikwe, kes naases koju ametikohuste täitmiselt.
Sisuliselt on vaenlane meie tsivilisatsiooni väravas, aga meie „otsustajad" ei ole paremad kui Liivi sõja ajal, mil Balthasar Russowi sõnade järgi arutati Liivi ordu maapäeval mitte vaenlasele vastu astumist, vaid seda, kuidas peavad käituma aadlidaamid, kui neid mõni alamast soost noorsand tantsule peaks kutsuma.
The Religion of Peace-leht on loetlenud kõik pärast Ühendriikides 9/11/2001 toime pandud islamistlikud terrorirünnakud ja neid on kokku 38 352. Ohvreid on sadu tuhandeid. Pelgalt 2020.aasta jooksul kaotas islamistlike terroriaktsioonide läbi oma elu 10.085 inimest. Haavatuid oli 7713. Terrorirünnakuid oli eelmise aasta jooksul 2114 ja need teostati 52 riigis.
Euroopas hukkusid 19 terrorirünnaku läbi eelmisel aastal 20 inimest ja 58 said haavata. Hävitavaim rünnak toimus 2.11.2020 Viinis, kus automaatrelvaga varustatud migrant-islamist külvas tänavatel surma. Selles rünnakus hukkusid 4 inimest ja haavata said 22.
See kõik jäi möödunud aastasse … Aga meie meediamaastik elab ikka veel arusaamas, et maailma olulisimaks probleemiks on uniseks-tualettide vähesus.
Kas aastasse 2021 astume uute ootuste, lootuste, ettevõtmistega? See oleks kena ja õige. Selleks, et midagi oodata, millelegi loota ja uut olulist ette võtta, ei pea olema direktiivi. Ligimeseteenimine Õpetuse läbi on inimese hinge süstitud. Kui sellele hingele ei ole meie aeg veel maski või lausa kotti pähe tõmmanud, on võimalik see leida ja lõkkele puhuda.