Rüütellikkus tähendab arusaamist, et presidendiamet ei ole auhind kellegi imelisuse ja kordumatuse eest, vaid kohustus. Arusaamist, et presidendiamet kannab sellesse valitud inimest, mitte ei ole olemas vaid selleks, et toita kellegi nartsissose sündroomi, kirjutab Roland Tõnisson meenutades lahkunud presidenti Arnold Rüütlit.
Me saime pika perioodi vältel väga sageli kuulda, kui paha inimene on kommunist ja kollaboratsionist Arnold Rüütel. Pealekauba olid tal petlikult hõbedased lokid, millega inimesi hullutada. Ja mis kõige koledam – ta ei osanud inglise keelt, sest iga korralik eestlane rääkis seda vabalt juba laulva revolutsiooni päevil.
Oli moodne olla kriitiline tagurliku Arnoldi suhtes, sest ta esindas möödunud ajastut, kuhu keegi naasta ei tahtnud. Seepärast oli igati õigustatud laimukampaania, mis vältas Eesti ajakirjanduses kui Arnold Rüütel kandideeris Eesti Vabariigi presidendiks 1992. aastal, 2001. aastal ja teisele ametiajale aastal 2006. Toona jagunesid valijameeste hääled üsna tasavägiselt ja Toomas Hendrik Ilves võitis napi häälteenamusega (174 – 162), kuigi meedia kujundas jõuliselt üldist arvamust Ilvese kasuks, diskrediteerides veelgi jõulisemalt vastaskandidaati, ametis olevat presidenti.
Tänapäeval on antud sellisele praktikale nimeks „tühistamine." Eesti saigi endale aastal 2006 moodsa, kaasaegse presidendi, kellel olid tihedad sidemed Kentmanni tänavaga, kus ta sai ka psühholoogilist abi oma murele – ei ole lihtne olla matside peremees, kes ei oska hinnata oma isanda karismat. Raske on geeniuse elu keskkonnas, kus ei mõisteta, milline pärl nende keskel särab.
Kuidas nad oleksidki pidanud mõistma! Tõsi ta ju oli, et sel ajal kui päriseestlased New Yorki Eesti Majas õlut jõid ja eesti asja asjatasid, olid kümned tuhanded kollaboratsionistid reeturlikult sovietlikes ühismajandites põllutöödel ning edendasid punast põllumajandust. Nende hulgas muidugi ka Arnold Rüütel kui Saaremaa Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee põllumajandusosakonna vanemagronoom, Tartu Põllumajanduse Mehhaniseerimise Kooli õpetaja, Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituudi katsebaasi peazootehnik, Tartu Näidissovhoosi direktor, Eesti Põllumajanduse Akadeemia rektor. Väga kohutav nimekiri, peaks ütlema! Loomulikult ei suutnud Eesti maapiirkondade punapõldurid mõista, miks oli vaja ideoloogiliselt väärad ühismajandid likvideerida ja asuda eestlaste toidulauda täitma Lääne suurkorporatsioonide ideoloogiliselt õigete produktidega.
Tegelikult ei soovi ma ironiseerida, sest oleme veidi enam kui ühe inimpõlve jooksul astunud katastroofiliselt pika sammu ühe riigi ja rahva hävingu suunas. Seda suuresti seetõttu, et ühiskonnal puuduvad liidrid, kes kannaksid oma isikliku eeskujuga ideed inimeseksolemise olulisusest, isegi kõrgusest. Elame kunstlikus keskkonnas, milles on eesti rahvast aastatuhandeid toitnud ja hinges hoidnud põllunduskultuurile, ehk matsirahvale, eraldatud tagumine seinaäär. Sealt peavad nad vaatama, kuidas tähelepanu rambivalguses säravad püünel seltskonnad, kelle jaoks elu koosneb poliitilisest vihmaussimängust või inimloomuse lõhkumisest seksuaalperverssuste läbi.
Peab ütlema, et Arnoldi näol on kustunud meie keskelt viimane rüütel, nagu pealkirjastas biograafilise teose Arnoldist Peeter Ernits. Ühe ühiskonnategelase rüütellikkus väljendub selles, kuidas ta kannab hoolt temast sõltuvate valdkondade ja inimeste eest. On oluline jälgida, milline on reaktsioon kui inimene kuhugi kohale ilmub või kui ta lahkub. Vahel on nii, nagu öeldakse ühes naljas, et „puhkusele läheb üks inimene, aga puhkab kogu kollektiiv."
Arnold Rüütli puhul on meenutatud tema oskust seista inimeste eest ka siis, kui see talle endale isiklikult kuidagi kasulik olla ei võinud. Tänu temale säilisid inimestel töökohad või said võimaluse teenida elatist rahvavaenlaste järeltulijad, keda mujal ära põlati. Said võimaluse jätkata õpinguid tudengid, kes nooruse kompromissitu tulisuse tõttu sattusid konflikti nõukogude võimuga. Arnold Rüütli ilmumine kuhugi tähendas asjalikku lähenemist küsimustele ja ülesannetele. Tähendas, et olukord on kontrolli all ja kindlates kätes.
Rüütellikkus tähendab ka stoilisust keerulistes olukordades – näiteks seistes oma pisikese rahva huvide eest ühe suure impeeriumi tahte vastaselt. Koondada selleks mõttekaalasi, mitte tagumikulakkujaid, kellest otsustaval momendil midagi kasu ei ole. Millisest Eestimaa nurgast tuleks tänapäeval poliitik, kes söandaks minna vastu ülekaalukale vastasele oskusliku meeskonnamängijana, mitte sooviga särada kui ainus kalliskivi keskpärasuste keskel?
Rüütellikkus tähendab säilitada stoilisus poliitilises võitluses ja ohjeldada oma emotsioone – mitte minna vihast näost lapiliseks kui valik osutub kellegi teise kasuks. Mitte mõnitada kaotajat. Mitte vihastuda kui kaotaja üritab konkurenti alandada pärast valimisprotsessi lõppu.
Rüütellikkus tähendab arusaamist, et presidendiamet ei ole auhind kellegi imelisuse ja kordumatuse eest, vaid kohustus. Arusaamist, et presidendiamet kannab sellesse valitud inimest, mitte ei ole olemas vaid selleks, et toita kellegi nartsissose sündroomi.
Väikeriigi elanikul on see eelis, et tal on suur tõenäosus oma maa presidendiga isiklikult kokku saada. Olengi trehvanud neist koguni kolmega – lisaks eelpool nimetatutega veel Lennart Meriga. See konkreetne kohtumine näitas, kui oluline on väikeriigi esindajal, olgu siis kodanikudiplomaatia või riigijuhi tasandil, säilitada selgroog.
Kohtumine toimus Tallinnas Toomkirikus, kus peeti Eestimaa Rüütelkonna esmamainimise 800-ndale juubelile pühendatud jumalateenistust. Sellel viibis ka selleks ajaks pensionipõlve pidav Lennart Meri, kes jättis teenistuse lõppedes osalejatega kättpidi hüvasti. Sakste ilmeist oli keeruline välja lugeda muud kui üleolekut ühe matsi suhtes, olgu siis ükskõik, millist tiitlit ta kandis.
Õigustatult öeldakse, et inimese suurust saab mõõta sellega, kuidas ta suhtub neisse, kellest tal parasjagu kasu ei ole. Kui mõne kõrgelt lennanu arrogantsuse kõrval on olnud vähe ruumi millelegi või kellelegi muule, siis Arnold Rüütel on minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt olnud siiani ainus, kellele on läinud peale oma ametikoha korda ka eesti rahvas, kes ei ole põdenud staarihaigust ja kellel on midagi rahvale öelda olnud.
Teistel on olnud puudu kas üks või kaks neist komponentidest või kõik korraga. Alar Karist ma ei tunne, ega ole ka saanud näha midagi sellist, mille järgi võiksin oma arvamust kujundada. Loodan, et selleks avaneb võimalus enne tema ametiaja lõppu.
Ning jään ootama uut rüütlit. Mitte müütilist Kalevipoega, vaid reaalset inimest, kellele tema maa ja rahvas tegelikult korda lähevad.
Igavene mälestus!