Elame taas aegu, mil suurriigid teevad „diile." Eesti on otsinud taasiseseisvumisest alates sõpru kaugelt ja vaenlasi lähedalt. Nagu ka Venemaa, mis paranoiliselt näeb enda ümber suuresti vaid vaenlasi, kirjutab Roland Tõnisson.
On üks kummaline paradoks – rahva usaldus poliitikute suhtes on üsna madal kogu maailmas, ent ometigi juhivad nad elu ja inimsaatusi, suunates inimesi kui lambaid just sellesse aedikusse, kuhu vaja. Seda ka „vabaks maailmaks" kutsutud maailmajagudes.
Populaarsed on poliitikud ja „isakesed" see-eest totalitaarsetes riikides. Põhja-Koreas, Turkmenistanis ja Valgevenes võivad nende rahvaste „suured isad" – kes rohkem, kes vähem – tunda end oma toolidel kindlalt, sest rahvas lihtsalt armastab neid. Siia võib lisada ka Venemaa, mille presidendi eelmised ametiajad on ära nullitud „lihtsa rahva nõudmisel," nagu kinnitas endine kosmonaut, nüüdne elukutseline poliitik, Valentina Tereškova. See tähendab, et Vladimir Vladimirovitš Putin võib olla ametisse valitud nii palju kordi kui ta viitsib ja teda võib nüüd juba üsna ilmselgelt pidada selle ameti eluaegseks kandjaks. Pealegi on ta juba mitu „eluaegset" paavsti üle elanud ja viis USA presidenti.
Eesti rahvas elab aga poliitilistes tõmbetuultes nagu vaene sant, kelle maja seinad puhuvad igast kandist läbi, eriti ida- ja läänepoolsed. Nii istub eestlane oma jändriku järi peal ja on veendunud, et läänetuul on tunduvalt mahedam kui idast puhuv.
Läänest tuleks nagu mahedat sosinat, mis uinutab ja lubab ilusat tulevikku, ent üllatab lõpuks tugeva ajupõletikuga, mida leevendatakse vikerkaarevärvilise raviteega ning Bideni ja euroliidu komissaride tervistavate portreede näitamisega. Idatuul on pealtnäha karmim, poeb krae vahele ja tema vastu aitab ainult vatijope läkiläki ja viltidega. Kui aga õppida ta vastu astuma küüslaugu, pipraviina ja põdrakanepiteega, siis ei ole ta üldse nii kole. Ja ta ei räägi inimesele, et ta peab hakkama kandma vastassugupoole riideid ja kahtlema oma identiteedis. Küll aga sunnib ta enda auks laule laulma ja kinnitama, et need laulud-lookesed „Katjušast," „suurest ja laiast kodumaast" ning rahvaste sõprusest puhta puhtast südamest tulevad.
Soome president Urho Kaleva Kekkonen oli üks omapärane nähtus. Tema juhitud riik oli soomlaste jaoks nii autoritaarne, et rahvasuus nimetati seda Kekkoslovakkiaks. Kekkonen oskas aga idanaabriga läbi saada olukorras, mil „ida poole kummardades näitad paratamatult tagumikku läänele ja lääne poole kummardusi tehes näitad oma ebasündsat kehaosa idale." Võta nii või naa – probleemid tulevad väikerahvastele igal juhul, kui selle maailma vägevad karvupidi koos on ja väikerahvas satub selle tüli keskele. Tülisid, meeldimisi ja mittemeeldimisi on aga meie ilmas palju.
Suvel 2021 viis Venemaal tegutsev Levada uuringutekeskus läbi küsitluse: „Millised maad on Venemaale kõige ebasõbralikumad?" Selliseid uuringuid on läbi viidud erinevate ettevõtete poolt ja küsitluste tulemused on olnud väga eripalgelised, sõltuvalt sellest, „kes on meie sellenädalane vaenlane massimeedia andmetel." Nii räägivad venemaalased ise ja väga suurel osal nendest on kogu poliitikast kõrini ja ükskõik ehk „lambikeseni," ehk "do lampotški."
Mida aga siis näitasid mittetulundusliku, sõltumatu Levada-keskuse uuringute tulemused? Idanaabrite hulgas leidsid 66% vastanutest, et kindel esikoht Venemaa vaenlaste seas on USA-l, järgnesid Ukraina (40), Suurbritannia (29), Läti (26), Poola (21), Saksamaa (16), Eesti (11) ja Tšehhi (9). Euroopa Liitu pidasid 45% sõbralikuks ja 37% ebasõbralikuks naabriks.
Eesti osas on toimunud progress, kui võrrelda olukorda aastal 2016, mil keskmine venemaalane uskus, et kohe-kohe ründab NATO mahitusel Eesti Leningradi oblastit, liidab endaga Narva-tagused alad ja teeb vallutatud territooriumil eesti keelest kohustusliku asjaajamise keele. Vähemalt nii seda idanaabri teatud meediaplatvormid kinnitasid.
Inimesed on üldse altid joonduma selle järgi, kuhu neid suunatakse. Tõestuseks on ka seesama Levada uuring, mis sai võimaluse reastada Venemaa jaoks sõbralike riikide nimekirja. Selle eesotsas on liitlane Valgevene 58 protsendiga, järgneb Saksamaa. Venelased on oma sõbrad leidnud kaugelt – „sõbralistile" mahuvad veel Hiina, Kasahstan. Armeenia, India, Aserbaidžaan, Kirgiisia, Süüria ning Kuuba.
Kekkonen on öelnud, et rumal on maa, mis otsib sõpru kaugelt ja vaenlasi lähedalt. Kunagise hõimuliikumise osalisena ja reaalpoliitikuna teadis ta, kuidas oma sümpaatiaid ja antipaatiaid talitseda. Tema elu tegi lihtsamaks maailma polariseerumine ja olukord, milles neutraalsetel Soomel ja Šveitsil olid omad rollid täita. Kekkonen sai oma ülesannetega hakkama suuresti ka tänu NSVLiiduga peetud sõdadele, mis säilitasid Soomele iseseisvuse. Rippumatuse, mida viimaste aastakümnete jooksul on nii kergekäeliselt maha parseldatud.
Elame taas aegu, mil suurriigid teevad „diile." Eesti on otsinud taasiseseisvumisest alates sõpru kaugelt ja vaenlasi lähedalt. Nagu ka Venemaa, mis paranoiliselt näeb enda ümber suuresti vaid vaenlasi ja see ei ole ju kaasaegne leiutis vaid arusaam, mis on venemaalaste meeli valitsenud juba sajandeid. Aleksandr Solženitsõn (1918–2008), vene kirjanik, dramaturg, publitsist, poeet, ühiskonnategelane, Nobeli kirjanduspreemia laureaat on sellest olnud järgmisel arvamusel: „… sellel maal ei ole sõpru – (naabrid on) kas (tema) tallalakkujad või vaenlased. Tema maa on võimeline ainult ähvardama, alandama ja tapma. Ja selle Venemaa staatuse säilitamise nimel on reavenelane valmis ohverdama omaenda elu, oma vanemate ja laste elud, omaenda rahva elukvaliteedi."
Austatud nobelisti sule läbi räägib, muidugi, tema enda kui represseeritu kibe elukogemus. Õnneks on Venemaa palju mitmepalgelisem kui Solženitsõni silmade läbi vaadates, ent tõsi on see, et venemaalased hindavad oma maa edukust selle järgi kui palju ja kuidas teda kardetakse. Nende mõttemaailm ei ole kindlasti selline, nagu Lääne-Euroopal, mis on minetanud oma uhkuse ja potentsi tegelikku maailmapoliitikat ajada. Ei ole mõtet rääkida venemaalaste, isegi nende relvajõudude ohvitseride kohutavatest elutingimustest, mis pärsiks indu uuteks invasioonideks, sest ka täna, XXI sajandil kehtib vallooni SS-vabatahtlike juhi Leon DeGrell´i kokkuvõtlik tõdemus tema raamatus „Kadunud Leegion" – ärapoputatud ja hellitatud Lääs kaotas sõja puudustes karastatud Vene rahvale.
Venemaa elujõud on suuresti hävitatud revolutsioonides ja Teise maailmasõja tapatalgutes, rääkimata karmist argielust ja vaesusest, mis on alates Putini ametisse astumisest järjekindlalt süvenenud. Sellest hoolimata on Vene karu palju paremas konditsioonis kui Saksa kotkas, kes oma sabasulgedest mitmekordselt ilma jäänuna on ikka veel loomariigile võlgu. Või Briti lõvi, kes ei julge enam eriti urisedagi kui tema territooriumi järjepidevalt väiksemaks kärbitakse. Kes sellel teemal tõsisemat lugemist tahab, leiab seda siit.
Mina aga lõpetan oma kirjatüki ühe anekdoodiga teemal, kuidas igasuguste tülinorijatega ümber käia: Kõnnivad Vasja ja Stjopa jõe kaldal ja näevad juuti, kes õnge vees leotab. Vasjal tekib plaan: „Lähme küsime, kuidas saak on ka! Kui kala ei ole, ütleme, et sellise juudilõusta peale ei saagi kala näkata. Aga kui on kala, siis ütleme, et sihandse juudilõusta peale kala kokku jooksebki." Mõeldud tehtud. Lähevad oma head plaani ellu viima. „Kuidas näkkab?" küsivad juudilt Vasja ja Stjopa. „Minge te õige *****!" vastab kalamees. Vasja ja Stjopa lähevad pikkade nägudega eemale … Stjopa tõdeb viimaks: „Juut küll, aga, näe, täitsa normaalne mees!"
Küllap kehtib veel praegugi kuulsa Saksa ränduri, geograafi, orientalisti, ajaloolase, matemaatiku ja füüsiku Adam Oleariuse (1599-1671) kurb tõdemus moskoviitide osas: „Kuna nad väldivad tõde ja kalduvad vale poole ja on ise äärmiselt kahtlustavad, siis usuvad nad teisi äärmiselt harva. Seda, kes võib nad ära petta, nad kiidavad ja peavad suureks meistriks. Kui nad pakuvad kellelegi sõprust, siis mitte headusest, vaid omakasule mõeldes…" Seda on pidanud kogema ka hilisemad põlved.
Aga ega selle kirjatükiga ei lahendagi ära üleilmseid konflikte. Sai vaid veidi mõtiskletud lootuses, et ka Venemaa suudab näha ükskord enda ümber elavates rahvastes muud kui vaenlasi või orje. Sellest oleks talle endalegi kasu olukorras, mil Venemaa suur sõber Hiina peab ikkagi veel enda osaks Siberi avarusi, mille langemine Venemaa küüsi oli vaid Hiina riigi hetkelise nõrkuse kurvaks tagajärjeks. Olukorras, mil ennustatavalt lähema paarikümne aasta jooksul moodustavad Vene relvajõududesse kutsutud ajateenijatest poole islamirahvaste esindajad.
Mõmmi Miša võiks nüüd võtta vahelduseks balalaika, meenutada mõnda normaalset laulu ja üritada rahuneda. Naabritele võivad kenad vene lood meeldida küll, kui neid ei sunnita kaasa laulma, rusikas nina all.