Globalistid on üritanud aretada Läänemaailmas „uut inimest" – enesealalhoiuinstinkti mitteomavat selgrootut amööbi – ent näib, et Suurbritannias eksperiment on veel kaugel täiuslikkusest. Selgus, et briti „biomassil" on alles veel hea hulk eluisu ja nad keelduvad olemast globalismi ja islamismi „halal-dinneri" koostisosaks, kirjutab Roland Tõnisson.

Kui Saksamaa sõdis kahes maailmasõjas kahel rindel, siis niinimetatud tavakodanikel käib sõda veel enamatel rinnetel.

Meil Eestis käib kodusõda. Heitleme ellujäämise nimel Eesti Vabariigis loodud „viljastavate tingimuste" kiuste – vaja on maksta arved, kasvatada lapsed ja seejuures säilitada terve mõistus.

Kodusõja teine rinne on seotud välise interventsiooniga, mis urgitseb meid seest. Meid kasvatatakse ümber. Marksistid aretasid „nõukogude inimest," kelles elasid klassiteadlikkus ja viha kõige võõra suhtes. Rohkemat ei olnud talle vajagi.

Globalistid aretavad meist olendeid, kellel puudub iseseisev mõtlemine ja isegi tung vabaduse poole. Nii marksistide kui globalistide juhul on üks üleüldine partei see institutsioon, mis teab kõige paremini, mida eluks vaja on ja millises suunas peab minema.

Ometigi on looduse seadus see, et ei ole mustvalgeid toone. Alati leidub keegi, kes soovib minna vastuvoolu. See on ka normaalne, sest pärivoolu ujuvad ainult laibad ja ekskremendid.

Suurbritannia parlamendisaadik, partei Restore Britain juht Rupert Lowe avaldas üsna hiljuti sõltumatu uurimisraporti (The Rape Gang Inquiry), milles väidetakse, et vähemalt 250 000 noort, peamiselt valgenahalist Briti tüdrukut on langenud süstemaatilise seksuaalse ärakasutamise ohvriks. Toimepanijateks on olnud peamiselt Pakistani päritolu moslemitest jõugud. Ainuüksi möödunud aastal tuvastati Inglismaal umbes 19 000 last seksuaalse ärakasutamise ohvrina. Paljud ohvrid olid vaid 11-aastased.

Enamik kurjategijate võrgustikest koosnes peamiselt Pakistani päritolu meestest, kuigi kaasatud oli ka väiksemaid Somaalia, Iraani, Süüria, Türgi ja muu päritoluga rühmitusi.

Kuritegusid pandi toime vähemalt 149 kohaliku omavalitsuse piirkonnas (umbes 40% Ühendkuningriigi territooriumist) ning need hõlmasid korduvaid vägistamisi, grupivägistamisi, inimkaubandust ja tapmisähvardusi.

Kõigis neis piirkondades kasutati sarnast tegevusmustrit. Kurjategijad otsisid sihikindlalt haavatavas olukorras tüdrukuid. Neid meelitati kingituste, alkoholi ja narkootikumidega. Kui tüdruku usaldus oli võidetud, algas seksuaalne väärkohtlemine. Ohvreid viidi taksodega otse kodust, tänavalt või isegi koolist ning toimetati majadesse, korteritesse, restoranidesse ja hotellidesse, kus neid vägistasid korduvalt mitmest mehest koosnevad grupid. Tüdrukuid anti kurjategijate vahel edasi, viidi üle maakondade piiride ning rasedaks jäänuid sunniti tegema ebaseaduslikke aborte.

Tüdrukuid piinati, sunniti seksuaalaktidele loomadega, vägistamisi filmiti ning neid šantažeeriti salvestiste avaldamisega. Lastele öeldi, et nad on „valge rämps" või „uskmatud" (kafirid), kes väärivad karistust. Mõned tüdrukud pöördusid islamisse, lootes seeläbi vägistamiste eest kaitset saada, kuid see lõppes sageli sunnitud usuliste abielude ja koduvägivallaga.

Raport toob esile aastakümneid kestnud institutsionaalsed läbikukkumised ja ametivõimude soovimatuse probleemiga tegeleda. On juhtumeid, kus tüdrukud ja nende vanemad pöördusid korduvalt abi saamiseks politsei ja sotsiaalteenistuste poole, kuid midagi ei tehtud, kartes süüdistusi islamofoobias. Mõnel juhul olid politseinikud või sotsiaalteenistuste töötajad ise jõukudega seotud. Paljud tüdrukud said prostitutsiooniga tegelemise eest kriminaalkaristuse.

Ühendkuningriigi Riiklik Kuritegevuse Vastane Agentuur (NCA) on saatnud mitu varem lõpetatud laste seksuaalse ärakasutamise juhtumit tagasi politseile täiendavaks uurimiseks üleriigilise kontrolli raames, mida tuntakse nime all Operation Beaconport. NCA meeskonnale anti üle rohkem kui 1273 lõpetatud uurimist 23 politseiüksusest.

Madalmaadel on samuti oma Henry Nowaki juhtumid.

 2020. aasta juulis sai 14-aastane Tamar Marken pimedal teel autolt löögi ning jäeti surema. Hiljem leiti tema surnukeha tee äärest haljasribalt.

See, mis järgnes, on sügavalt häiriv. Esialgu ütles politsei Tamari emale, et autojuht oli sakslane. Mõni päev hiljem tuli tõde ilmsiks: autos viibisid neli iraaklast. Emale öeldi, et tegelikku tausta varjati, kuna ei soovitud tekitada niinimetatud „Wildersi efekti" – ei tahetud anda Geert Wildersile poliitilist laskemoona.

Veelgi hullem: tõendid viitavad tugevalt sellele, et Tamari surnukeha liigutati pärast õnnetust. Juht ei põgenenud lihtsalt sündmuskohalt, vaid vedas tüdruku teelt kõrvale ja jättis ta sinna surema nagu looma.

Juht sai autoroolis telefoni kasutamise eest vaid 1500 euro suuruse trahvi. Seejärel kadus süüdiolev autojuht täielikult. Trahviteade tagastati märkega „ei õnnestunud kätte toimetada." Aastaid ei olnud „surmakutsari" asukoht teada.

Alles pärast aastaid kestnud perekonna võitlust – sealhulgas kohtusse pöördumist, et sundida ametivõime süüdistust esitama – toimus 2026. aasta märtsis läbimurre: nüüdseks 33-aastase Jamali suhtes alustati lõpuks kriminaalmenetlust surmaga lõppenud õnnetuse põhjustamise ja sündmuskohalt lahkumise tõttu.

Nagu Henry Nowaki juhtumi puhul Southamptonis – süütu noor inimene sureb ning ametivõimud näivad olevat rohkem keskendunud teatud narratiivi kaitsmisele ja „poliitilise ebakorrektsuse" vältimisele kui kiire õigluse tagamisele.

14-aastane tüdruk hukkub. Süsteem valetab juhi isiku kohta, määrab talle sümboolse karistuse, kaotab ta aastateks silmist ning alles pärast tohutut survet algab tegelik kohtulik menetlus.

See ei ole lihtsalt liiklusõnnetus. See on lugu tõest, vastutusest ja sellest, mis juhtub siis, kui institutsioonid seavad ideoloogia leinavate perekondade vajadustest kõrgemale.

Euroopa juhid on soosinud immigratsiooni islamimaadest. Midagi ei juhtu siin maailmas spontaanselt. Ka migratsioonilaine mitte. Islami arusaam rändest maailmas mahub ühe spetsiifilise mõiste alla. Selleks on „Hidžra."

Autorid Sam Solomon ja Elias Al Maqdisi on sellest kirjutanud oma teoses "Meie aja Trooja hobune. Hidžra, islami rändedoktriin" ("Modern Day Trojan Horse: Al-Hijra, the Islamic Doctrine of Immigration, Accepting Freedom or Imposing Islam?"). Hidžra ongi mõiste eesmärgistatud rändele, mida on praktiseeritud juba alates islami tekkest 7. sajandi esimesel poolel. Põhineb see nii moslemite pühakirjal kui usulisel traditsioonil ning eesmärgiks on teiste kultuuride nn üleasustamine.

Endine šariaadiseaduse professor ning nüüdne kristlane Sam Solomon ja islamiekspert Elias Al Maqdisi väidavad, et hidžra aluseks on arusaam islamivälisest tsivilisatsioonist kui sõjamaailmast (Dar al-Harb – sõnasõnalt „sõja maja"). Hidžra on üks džihaadi ettevalmistamise võimalustest. Hidžrat ja džihaadi ei või nende arvates eraldi käsitleda ega vaadelda kui eraldiseisvaid nähtusi.

Solomoni ja Al Maqdisi arvates saab eristada hidžra eri etappe. Hidžra esimeseks faasiks on füüsilise kohaloleku kinnistamine. Sellega kaasneb nõue praktiseerida islamile omast palveelu. See toob endaga kaasa islamikoolide, raamatukogude, uurimiskeskuste ja muidugi mošeede olemasolu.

Selles faasis näevad tsivilisatsioonid (antud juhul siis eurooplased, ameeriklased, austraallased, venemaalased) kõnealuses protsessis vaid majanduslikest põhjustest lähtuvat migratsiooni ning poliitilis-usulise tagakiusamise eest põgenevaid inimmasse.

Šariaadiseaduses on mõiste taqiya, mille järgi võib inimene oma tõelisi kavatsusi varjata, kui see on ellujäämiseks vajalik. Samuti võib inimene näiliselt ka islamist loobuda, et saavutada oma kogukonna juhtide poolt antud ülesannete täitmine. Kogu selle protsessi eesmärgiks on aga kõigi teiste tsivilisatsioonide allutamine ning üldine šariaadiseaduse kehtestamine.

Hidžra järgmiseks faasiks on umma ehk islami kogukonna tekkimine. Kui näiteks eurooplaste kogukondlikeks keskusteks on heal juhul rahvamajad või külakeskused, enamasti aga lõbustusasutused, siis ummade kogukondlikeks keskusteks on mošeed.

Seega võime mõista, miks Lääne-Euroopas sageli puhkevatel rahutustel on kohalikel mošeedel nii oluline osa. Mošee ei ole pelgalt n-ö kultuskoht, vaid integreerimisasutus uute kolonistide jaoks. Loomulikult ei või me siin rääkida uustulnukate integreerimisest asukohamaa ühiskonda, vaid ummasse.

Umma kindlustab oma kohaloleku ja tugevuse ka rahvuslike kaubandus- ja toitlustuskettide abil. Nii jõutakse järgmise etapini – umma hakkab nõudma endale eristaatust, sealhulgas õigust lahendada tüliküsimusi mitte asukohamaa seaduste, vaid šariaadiõiguste järgi. Sellised nõudmised on paljudes Euroopa suurlinnades – teiste seas Brüsselis – saanud sagedasteks nähtusteks.

Põlisasukad harjuvad järkjärgult moslemite kohalolekuga ning nõnda muutub ka nõudmiste esitamine üha loomulikumaks osaks eurooplaste elus. Esmalt esitatakse neid kui moslemite usuelu praktiseerimiseks vajalikke uuendusi või järeleandmisi, et kogukond ei tunneks end kõrvaletõrjutuna.

Euroopasse ja muudele Lääne tsivilisatsiooni aladele saabuvaid uusasukaid julgustatakse siinsete rahvuskaaslaste poolt hankima asukohamaa kodakondsust ning nende poliitiline aktiivsus on enam kui soovitav. Nii võimegi näiteks Brüsselis näha olukorda, kus suure osa Belgia pealinnast moodustavad juba linnaosad, kuhu selle riigi esindajatel asja ei ole.

Ka kiirabi ning tuletõrje kohaolekut nähakse Dar al-Harbi invasioonina moslemite territooriumile ehk "rahumaale" (Dar al-Islam – sõnasõnalt "islami maja"; ka Dar as-Salam ehk "rahu maja"). Samasugust pilti näeme näiteks ka Inglismaal ja Rootsis, kus mitmetes piirkondades teevad kohalikud võimud koostööd šariaadikohtutega ning leitakse, et see on lihtsam kui separatistlike struktuuride likvideerimine.

Millal jõuab šariaat Eestisse? Või on see juba siin? Kas Eesti islamofoob leiab ennast peagi korrektsiooniasutuses? Viimase 20 aasta jooksul on Eesti islamikogukond kasvanud märgatavalt, kuigi absoluutarvudes on see kasv siiski väike.

2000. aasta rahvaloendusel pidas end moslemiks ligikaudu 1400 inimest.

2011. aasta rahvaloendusel oli moslemite osakaal umbes 0,1% elanikkonnast ehk ligikaudu 1500–2000 inimest.

2021. aasta rahvaloendusel oli islamiusulisi juba umbes 5800 inimest, mis moodustas ligikaudu 0,5% elanikkonnast.

Seega on moslemite arv Eestis viimase kahe kümnendi jooksul kasvanud umbes neli korda (umbes 1400 inimeselt 5800-ni), ehk juurde on tulnud ligikaudu 4400 inimest. Suurim kasv toimunud eelkõige pärast 2010. aastat.

Kas peame ootama, kuni islamikogukond on kasvanud problemaatiliseks? Suurbritannias on moslemite osakaal elanikkonnast 6%. Riigis toimuva põhjal võiks arvata, et nad moodustavad juba vähemalt poole. Islamism on agressiivne ja kompromissitu.

Suurbritannia võimud koogutavad juba praegu nende ees, nagu oleks riik moslemite poolt üle võetud. Globalistid on üritanud aretada Suurbritannias „uut inimest" – enesealalhoiuinstinkti mitteomavat selgrootut amööbi – ent näib, et eksperiment on veel kaugel täiuslikkusest. Selgus, et briti „biomassil" on alles veel hea hulk eluisu ja nad keelduvad olemast globalismi ja islamismi „halal-dinner."

Eestis ei juhtuks kõike seda, kui islamiriikidest ei võetaks enam vastu „üliõpilasi" või „asüülitaotlejaid." Kahtlen Eesti Vabariigi jõustruktuuride suutlikkuses ja huvis tegeleda moslemite taustakontrolliga.

Palju lihtsam on aretada uus eestlane – selline, kes usub, mida talle räägitakse (sest nii on rahulikum), teeb seda, mida kästakse (sest nii on turvaline) ja ohverdab kogu oma elu ja varanduse „haavatavate ja nõrkade" heaks (sest nii on lihtsalt nunnu).

Lihtne lahendus kõigele islamismiprobleemile on aga see – ära tee probleemist enda oma!