
Tänu Obamale ja tema pingutustele mõistsid Ameerika kristlased, et enam ei ole võimalik seista oma õiguste eest seniste seaduslike meetoditega. Kodanikuõiguste eest seismine oli muutunud politiseerituks ja nii hakati otsima abi vabariiklaste parteilt. Jätkame Markku Ruotsila teose „Trumpi Ameerika" ülevaadet aastatel 2017-2021 Valges Majas ja Ühendriikides toimunust.
Kuigi nüüdseks peetakse Trumpi valijaskonda piiblipimedusega löödud keskaega ihalevateks tagurlasteks, ei ole Donald Trump ise olnud sugugi esimene või iseenesest mõistetav valik presidendikandidaadiks.
Aastal 2016 valimiste alguses oli konservatiivsetel kristlastel küllalt kandidaate, keda toetada. Texase senaator Ted Cruz, Florida senaator Marco Rubio ja poliitikasse sukeldunud kirurg Ben Carson olid kristlastele palju vastuvõetavamad isikud. Kes iganes neist kolmest oleks sobinud presidendikandidaadiks paremini kui Trump, sest olid tuntud äratustaustaga kristlikud konservatiivid ning kaua võidelnud kristliku parempoolsuse jõujoonte eest. Trump ei olnud end sellel võitlusväljal näidanud.
Osalt selgitasid ettevaatlikkust tema suhtes ka minevikus korda saadetud moraalsed libastumised, liberaalsed väärtushinnangud, matslik käitumine ja kasiinoäri. Samuti Miss USA ja Miss Universumi võistluste omamine. Teel Valgesse Majja aga juhtus midagi – kristlastest ühendriiklaste selge enamus avastas Trumpis oma eksistentsiaalsete hirmude selge sõnastaja. Mida järsumalt ja järeleandmatumalt lubas Trump võidelda oma maa ja kogu maailma kristlaste poolest, seda enam soovisid need riskida ja anda oma hääl mehe eest, kes alguses ei tundunud olevat üks nende hulgast ja kelle usaldusväärsuse osas oli neil kuni valimispäevani palju kahtlusi. Ametisse astumise päeva järel neid eelarvamusi enam ei olnud, sest presidendina hakkas Trump lisaks oma retoorikale tegutsema lubaduste elluviimise nimel.
Aastaks 2016 oli suur enamus Ameerika kristlastest üsna kindel selles, et kristluse lugu on nende maal lõppemas, kui nad ei leia endale kiiresti eesvõitlejat, kelle sarnast neil siiani ei olnud. Hirmul kristluse lõpust oli alust, see oli sügav ja akuutne, ning muutunud selliseks Barack Obama võimul olemise ajal. Kardeti, et järgmise nelja aasta jooksul võivad võimule jäänud demokraadid võtta vihakõne sildi all vabaduse kuulutada ristilöödud ja ülestõusnud Kristust Jeesust.
Need hirmud olid pika protsessi tulemus, ent Obama ajal oli kristlaste tagakiusamine muutunud äärmiselt aktiivseks. Aastal 2016 tõdes küsitluste alusel keskmistest ameeriklastest kuus kümnest, et tagakiusamine on viimastel aastatel tugevnenud. Kristlaste – äratusliikumiste liikmete ja katoliiklaste hulgas oli vastav arvamusprotsent veelgi kõrgem. Arvamusel oli tõepõhi all. Demokraatlik Partei oli muutunud juba ammu usukriitiliseks ja sekularistlikuks, mõnes mõttes ka religioonivastaseks erakonnaks. Demokraatliku Partei koosolekutel oli juba 1970-ndatel aastatel enamik delegaate usukauged oma vaadetelt. 2000-ndate aastate alguses, kui 5% ameeriklastest nimetas end mitteusklikeks, oli demokraatide delegaatide hulgas see protsent 60. Kirikut pidasid umbes pooled demokraatide parteikongressides osalejad negatiivseks nähtuseks kaasaegsetes Ühendriikides.
Obama valitsus toetas Colorado osariigi süüdistust pagar Jake Phillipsi töökoja Masterpiece Cakeshop vastu, kus keelduti valmistamast pulmatorti paariheitvatele samasoolistele.
Kui katoliiklike nunnade kogukond Little Sisters of the Poor (Vaeste nooremad õed) keeldus rahastamast nende ülalpeetava vanadekodu töötegijate aborditeenust ja varustamast neid rasestumisvastaste vahenditega, nagu määras Obama tervishoiuseadus, esitati nende vastu süüdistusi ja määrati trahve. Keskseks osaliseks selles asjas oli toonane Kalifornia justiitsminister Kamala Harris. Kõige selle taustal rõhutas president Obama, kuidas võrdõiguslikus on kõrgem väärtus kui usuvabadus ja nimetas konservatiivseid kristlikke seisukohti meie aja suurte moraaliküsimuste osas „vihakõneks." Sellest võtsid eeskuju ülikoolide ja meedia eliit, kes just Obama ajal kujundas woke-uuskeelest ainsa lubatud eneseväljendusvormi.
Tänu Obamale ja tema pingutustele mõistsid Ameerika kristlased, et enam ei ole võimalik seista oma õiguste eest seniste seaduslike meetoditega. Õiguste eest seismine oli demokraatide poolt politiseeritud ja nii hakati otsima abi vabariiklaste parteilt, mis oli loodud 19. sajandil kristliku erakonnana – „Jeesuse parteina." Tõsi, see erakond oli vahepeal unustanud oma äratusliikumistausta, ent 1980-ndatel aastatel naasnud oma juurte juurde. Vabariiklaste seast otsiti kaitse- ja päästetööks võimalikult võimekat eesvõitlejat ja selleks võitlejaks, vastupidiselt paljudele ootustele, osutus Donald Trump. Kandidaatidest otsustavaim, sõnaosavaim ja järeleandmatuim. Ta lubas võidelda, et traditsioonilised piibellikud väärtused, maailmapilt ja eluviis võiksid säilida ja ellu jääda ka keset kõige suuremat tagakiusamist. Trump veenis nii karismaatilisi kristlasi kui konservatiivseid katoliiklasi järjekindla, tõhusa veenva tööga. Seetõttu oli enamusele kristlastest ka üsna lihtne anda talle andeks minevikus toimunud moraalsed libastumised.
Trumpi personalipoliitika panustas äratusliikumiste esindajatele ja konservatiivsetele katoliiklastele. Neid oli rekordilisel hulgal nii Valges Majas kui ministeeriumide juhtkonnas. Asepresident Mike Pence oli nendest enim nähtaval ja ka mõjuvõimsaim. Peale selle ka esimene konservatiivne kristlane selles ametis ja aastatel 2001–2013 parempoolse kristluse olulisimatest esindajatest Kongressis.
Presidendi määrustega katkestas Trump kõik Obama-aegsed juriidilised ja bürokraatlikud protsessid, millistes osariigid olid kaasatud usuvabaduse piiramisse. Justiitsministeerium ja prokuratuur tegid kannapöörde ning asusid kaitsma mh Vaeste nooremaid õdesid ja Masterpiece Cakeshopi.
Trump naasis George W. Bushi aegse praktika juurde, mil pereplaneeringupoliitika rahastamine suunati eelkõige programmidele, mis keskendusid kristlikule seksuaalkasvatusele.
Aastal 2019 „State of the Union"-kõnes deklareeris ta, et kõik lapsed, nii sündinud kui mittesündinud, on loodud Jumala palge järgi ja nimetas nendelt elu röövimist tapatalguks. Ta oli esimene president, kes sõnastas selliselt nägemuse aborditööstusest ja ta oli ka esimene president, kes osales abordivastase organisatsiooni March for Life (Elu marss) demonstratsioonil. Enne tema ametiaega sooritati Ühendriikides umbes poolteist miljonit aborti aastas. Alates abordid legaliseerinud Roe versus Wade kohtulahendist aastal 1973 oli oma elu kaotanud umbes 63 miljonit last. Igal aastal enam, kui Ühendriigid olid kaotanud kõigis oma sõdades. Trumpi ametiajal langes abortide arv viimase poole sajandi madalaimale tasemele. Trump määras kohtunikeks vaid selliseid, kes uskusid osariigi ja kodanike õigusesse teha selles asja ise otsuseid ilma keskvõimu surveta.
Omaette teema on kristofoobia tõus Ameerikas Joe Bideni ajal, ent seda võib vaadelda mõnes teises kirjatükis. On selge, et ühe äärmuse tõustes reageerib sellele vastasrind. Traditsionalistidest ameeriklased leidsid Trumpi näol endale liidri. Kui 2016. aasta valimistel andis hääle talle 78% end konservatiivseteks kristlasteks pidavatest valijatest, siis 2020. aastal 87%. Poliitiliselt aktiivsete konservatiivsete kristlaste häältest sai Trump 2016. aastal 91% ja 2020. aastal 97%.
Loomulikult ei garanteerinud Donald Trumpile valimisvõitu nüüdsetel valimistel vaid kristlike „tagurlaste" hääled. Selleks oli vaja veenda enda poolele ka teised elanikkonnarühmad – ka latiinod ja afroameeriklased ning Kaug-Ida päritolu asukad – ja sellega sai Vabariiklik Partei hästi hakkama. Küllap oleks Trump võitnud ka 2020. aasta valimised, aga sellest, kuidas Biden & Co valimised kaaperdasid, tuleb juttu järgmises kirjatükis.