Austraalia Spectatori toimetaja Rowan Dean leiab, et Euroopa Liit soovib oma kaubanduslepingute külge aheldatud keskkonnatingimustega terve maailma nälga jätta.
Maailma ähvardab toidukriis, aga Euroopa Liidu bürokraatide käitumisest see välja ei paista.
Hollandi talumehed, kes on maailmas suuruselt teised põllumajandussaaduste eksportijad ja Euroopa suurimad lihatoodete tarnijad, on oma kliimamuutuste regulatsioonide vastaste meeleavaldustega riigi elu pea peale pööranud.
Hiljuti ametisse saanud valitsus on seadnud eesmärgiks vähendada 2030. aastaks heitmeid 55–60 protsenti, aastaks 2035 seitsekümmend- ja 2040. aastaks kaheksakümmend protsenti. Säherduste meelevaldsete kliimaeesmärkide elluviimiseks on Hollandi valitsus korraldanud enesehävitusliku kaose, kus riigi põllumajandussektor tiritakse templi trepist üles, rebitakse tükkideks ja alles jäänud verised tükid heidetakse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimajumalate rõõmuks rahva ette.
Talud, mis on maailma toitnud aastasadu, pannakse pikemalt tseremoonitsemata kinni ja nende omanikud aetakse pankrotti, sest mõned bürokraadid kuskil otsustasid, et neile ei meeldi toidu kasvatamisega kaasnevad lämmastiku- ning ammoniaagiheitmed. Bürokraatide arvamus põhineb ideel, et iga riik peab näitama võrdseid heitmeid tõestamaks, et nad "päästavad planeet Maad". Saamaks aru, et sellise mõtte taga olev eeldus on vale, kulub ainult mõni hetk. Kui mõni riik toodab toitu nii endale kui eksportimiseks, siis tema lämmastiku- ja ammoniaagiheitmed peavad olema suuremad kui riigis, kus midagi ei kasvatata. Kui Holland paiskab õhku rohkem lämmastikku, siis samal ajal tekitab see midagi muud märkimisväärselt vähem.
Keskkonnaeesmärkide ühtlustamise püüdlustega saavutatakse ainult üks asi: ülemaailmne nälg.
Riigid ei ole võrdsed ja nii ei ole seda ka nende heitmed. ÜRO kritiseerib nii Hollandit kui Austraaliat nende "keskmisest suuremate heitmete pärast elaniku kohta", samas kui peaks arvestama hoopis sellega kui palju inimesi ära toidetakse. Keskkonnaeesmärkide ühtlustamise püüdlustega saavutatakse ainult üks asi: ülemaailmne nälg.
Hoolimata sellest, mida poliitikud on aastaid rääkinud, tähendab heitmete 55–60 protsendi võrra vähendamine talude sulgemist ja drastilist toiduvarude vähendamist. Hollandis on need otsused seotud nii Agenda 2030 jätkusuutlike arengueesmärkidega (mida toetab ka Austraalia) kui Euroopa Liidu Natura 2000 looduskeskkonna säästmise kavadega, mis tõhusalt võtab vastselt "kaitstud aladeks" määratud piirkondade lähedal asuvatelt taludelt ära nende eraomandi õigused. Samas neid kaitsealasid ei looda mitte kunagi linnade lähistele, kus elavad EL bürokraadid. Põnev on jälgida ka seda, kui põllumehi ahistades kaitstakse ühelt poolt igat üksikut lindu, siis teiselt poolt pole nendel samadel inimestel mitte midagi lindudest hakkliha tegevate tuuleturbiinide vastu.
Hollandi valitsuse poolt on tapamajja määratud lisaks ⅓ kariloomadest. Puudu jääva proteiinikoguse asendamiseks on riigi valitsus lasknud lendu naeruväärse mõttemulli, et selle saab asendada sünteetilise lihaga. Ja kunstliha ei hakata tootma keemialaboriteks muudetud endistes loomakasvatustaludes, vaid see äri kuulub globaalsetele keemiakorporatsioonidele, mis ainult ootavad, et saaksid vastselt avanenud kunsttoidu turult raha kokku korjata.
Organisatsioon FAIRR, mis võitleb ESG eesmärkide täitmise nimel loomakasvatusega leiab:
Hollandi erasektor on olnud alternatiivsete proteiinide tootmise esirinnas. Maailma esimene tehisliha kotlett loodi Hollandi professori Mark Posti poolt 2013. aastal. Riigis on peale seda asutatud mitmeid alternatiivsete proteiinide ettevõtteid, mille hulgas on lihaviljelusettevõtted Mosa Meat (ettevõtte asutaja on Mark Post ja investoriteks on Bell Food Group ning Merck) ning Vivera (mille 2021. aastal ostis 341 miljoni euro eest ära maailma suurim lihatootja JBS).
Mitte kellegi jaoks pole ilmselt üllatav, et JBS, mille kasum küündib aastas üle 50 miljardi euro, on Maailma Majandusfoorumi (WEF) partner.
Te ei oma midagi ja te olete õnnelikud.
Kui palju on põlistel talunikel võimalusi hakata vastu hiidkorporatsioonidele? Kõik, mida nad teha saavad, on tänavatel heinapallide põletamine ja suurte toidupoodide varustamise takistamine, millega nad üritavad näidata, et ilma nendeta keegi süüa ei saa. Selle asemel, et ebamugavuste pärast vinguda, on kümned tuhanded Hollandi inimesed asunud põllumeeste poolele. Põllumeeste meeleavaldustega on ühinenud ametiühingud, veoautojuhid ja sadamatöölised on oma seisukohtade selgitamise eesmärgil korraldanud Hollandi majanduses märkimisväärseid häireid. Ajakirjandus on üritanud teha põllumeestest peletised, kuna need ei lepi Euroopa Liidu rohesurvega, kuid Hollandi inimesed seda ei kuula. Talumehi toetab jätkuvalt 75 protsenti riigi elanikest.
Hollandi talumehi toetab jätkuvalt 75 protsenti riigi elanikest.
"Sellel kõigel on talunikele tohutu mõju. See sektor muutub, kuid kahjuks ei ole valikut, me peame vähendama lämmastiku heitmeid," räägib peaminister Mark Rutte. Samas ta unustab ära, et ühe riigi peaministril kindlasti on õigus ja võimalus teha valikuid.
Talumeeste meeleavalduste peale, mis traktorite ja põllumajanduse rasketehnika abil riigi elu seisma panid, teatas Rutte:
Sõnavabadus ja meeleavalduste vabadus on meie ühiskonna olulised osad ja ma kaitsen neid alati. Aga… ohtlike olukordade loomine ei ole vastuvõetav, vastuvõetav ei ole ametnike alandamine, seda me mitte kunagi ei salli.
See oleks nagu maha kirjutatud Kanada peaministri Justin Trudeau eelmise aasta jutust: "Me tunnistame teie õigust meelt avaldada, aga kui meile ei meeldi, mille pärast te meelt avaldate, siis teil seda õigust ei ole…"
Tõde on selles, et kõik talumehed ei saa oma tegevust jätkata.
Olukorrale, kus riik valib vabal turul tegutsejate seast välja võitjad, on olemas nimi: seda kutsutakse kliimafašismiks.
Euroopa Liit mängib sama mängu Austraaliaga ja seda ajal, kui meil ei ole enam riigijuhti, kellel oleks piisavalt mõistust või selgroogu öelda nende pöörasele nõudmiste nimekirjale "ei".
Euroopa Liidu kaubanduskomissar Valdis Dombrovskis loodab, et Austraalia alistub viimaks kaubanduslepingu nõudmistele. See on leping, milles on Austraaliale ette nähtud sanktsioonid, kui see ei täida võetud null-heitmete kohustusi.
Mis ajast on käitumine, et "me kaupleme teiega ainult siis kui te lubate meil sekkuda oma riigi asjadesse" vastuvõetav? Kas Saksamaa, Prantsusmaa või mõni teine Euroopa Liidu liikmesriik lubaks Austraalial kirjutada ette, mida need peaksid oma energiaettevõtetega tegema? Loomulikult mitte ja Austraalia peaks EL ees koogutamise lõpetama ning selle jõugu koju tagasi saatma.
Dombrovskis käitub, nagu EL kardaks, et Austraalia paremad tooted jõuavad nende turule, nimetades seda "tundlikuks küsimuseks".
Austraalia peaks EL ees koogutamise lõpetama ning selle jõugu koju tagasi saatma.
Kas keegi oskas ette kujutada, et kui Euroopas on poeriiulid kaubast tühjad, siis EL esindajad ei luba müügile tuua liha ja toiduaineid riigist, mis seisis Euroopa riikidega külg-külje kõrval mudas kahes maailmasõjas?
"Neile küsimustele tuleb läheneda realistlikult," lisas Dombrovskis, omamata samas vähemalgi määral, oma EL regulatsioonide puntras sipeldes aimu, mis moodi "realism" tegelikult välja näeb. Samamoodi on lapsik siduda allveelaeva vaidlused toiduläbirääkimistega. [Prantsusmaa kaotas Austraalia allveelaevade ehitamise lepingu USAle.] Tegemist on kaubandusläbirääkimistega, kus Euroopa Liit üritab Austraalia allutada samasugusele totalitaristlikule kontrollile kui see käitub oma liikmesriikidega.
Selle asemel, et kõnelustelt minema jalutada ja pakkuda oma toiduaineid suurematele ning kasumlikumatele turgudele, üritab peaminister Anthony Albanese meeleheitlikult Euroopa juhtidele meeldida, koogutab nende ees ette ja taha, toob rõõmsal meelel ohvriks Austraalia iseseisvuse ja seda ainult selleks, et ta saaks öelda: "Ma sõlmisin Euroopa Liiduga kaubanduslepingu."
Ajakirjandus ei küsi kunagi, kas see on ka hea mõte.
Heitmete eesmärkide ja toidutootmise omavahel sidumine on täpselt asi, mille eest on eksperdid austraallasi aastaid hoiatanud. Öelda toidutootjale, et nende tooteid ei võeta vastu seni kuni nad oma energiasektorit pahupidi ei pööra ja talunikele kalleid rohepiiranguid peale ei suru, on konkurentsi piirav käitumine. Seda kõige läbinähtavamal moel.
Euroopa Liit ei hooli Austraalia heitmetest.
Euroopa Liit ei hooli Austraalia heitmetest. Nad tahavad, et meie parema kvaliteediga ja odava toodangu valmistamine muutuks meie jaoks märgatavalt kallimaks. See suruks meid Euroopa turult igaveseks välja. Siis saaksid need samad El juhid väita, et nad on "kaitsnud siseturgu impordi eest", jättes samal ajal mulje, et nende endi sõrad on puhtad.
Kas Albanese saab aru, et teda manipuleeritakse välisturuga? Kas ta üldse hoolib sellest? Antud tingimustel Euroopa Liiduga kaubanduslepingu sõlmimine ei ole Austraaliale abiks. See hävitab Austraalia põllumajanduse ja kogu põllumajandussaaduste ekspordi, tehes meie tooted kõigi turgude jaoks kallimaks.
Kui lisaks energiakriisile annab Albanese veel järele Euroopa Liidu nõudmistele, siis on tulemuseks toidukriis – milles ta ilmselt süüdistab "kliimamuutuseid".
Tõlkis Karol Kallas