Ajaloost tuleks meil õppida, et globaalne või isegi regionaalne konflikt, mis Maarjamaalt üle käib, on meile peaagu alati väga tõsiste tagajärgedega. Seetõttu peaks Eesti välispoliitika DNA-s olema vajadus teha kõik endast olenev suurriikide vaheliste konfliktide vältimiseks, leiab Markus Järvi seekordses kommentaaris.
Ameerika Ühendriikde valitsuse tegemisi ja president Donald Trumpi sõnavõtte jälgides süveneb veendumus, et Soroste tegevus pannakse peatselt ühte patta terrorismiga. Mida see Eestile tähendab?
Saksamaa ajaloolane Katja Hoyer kirjeldab UnHerdis, kuidas riigi poliitikud ei võta pahem- ja roheäärmuslaste terrorit tõsiselt ning sellest on saanud ühiskonda lammutav probleem.
Venezuela oli järjekordne neokonide operatsioon: meie vaesustume samal ajal kui huvigrupid rikastuvad. Ja need, keda me „vabastama” läksime, kannatavad lõpuks rohkem kui eelmise režiimi all, arvab libertaarne poliitik ja ühiskonnategelane Ron Paul Venezuela operatsiooni kommenterides.
Rahvusvahelise õiguse kehtimisest peaksid olema eriti huvitatud väikeriigid, millel puudub jõud püsima jäämiseks n-ö džungliseaduste kohaselt korraldatud ja globaalsete või regionaalsete suurjõudude poolt domineeritud maailmas, kirjutab riigikogu liige Varro Vooglaid.
Telegraphi kolumnist Jake Wallis Simons leiab, et uues vägivõnklikus maailmas on kindel üks asi: Ameerika Ühendriikides on taas moes kahuripaadi diplomaatia.
Portugali mõttekodalane Rafael Pinto Borges kirjeldab Brusselssignalis Euroopa Komisjoni AgoraEU kava, millega soovitakse võtta üle USAID-i koht maailma progressistliku VVO-tööstuse rahastamisel.
Me saame ennast hoida ja kaitsta eluviiside ja vaadete eest, mis meie hinge ja vaimu saastavad.
Istanbuli konventsioon on progressistliku korporatismi järjekordne üritus, millega püütakse põrmustada kõik hea, ilus, inimlik ja ülev ning tühistada normaalsus objektiivse, empiirilisel tunnetusel põhineva reaalsuse mõistmisena.
