Tehnoloogia ajastu häda on selles, et inimesed on üha enam vormita. Vähenemas nende osakaal, kes töötavad ja tegutsevad nii, et neist kujuneb keegi imetlusväärne, keegi kindel, kelle piirjooni laps näeb, tahab ja saab jäljendada, kirjutab esseist Marc Barnes.

Kõige kurnavam osa meie elust võlts-revolutsioonilisel ajastul, kus tõelised edulood on vaid need, mis seisnevad traditsioonide vastu mässamises või olemasolevate tööstusharude "raputamises", on kohustus alla neelata ja eitada oma baaslootust, et maailm kestab edasi.

Maailma edasikestmine – olgu see siis pesapalli, kirikuskäimise, puuraiumise või hambaravi näol – eeldab, et pojad jäljendavad oma isasid, tütred emasid, noored vanu. "Meest tuntakse alles tema lastest," ütleb Piibel, ja tõesti, elatud elu ja tehtud head teod kaovad kõik ühes temaga, kui järge ei võta üles lapsed, kes teevad omal viisil kõike uuesti. 

Sellist jäljendamist kutsub esile eeskätt imetlus. Võib küll ähvardada ja sülitada laste peale, et nad kirikus käiksid, kuid ühegi sunniga pole võimalik saavutada niisuguseid tulemusi nagu ise kristlane olles ja kirikus käies.

Kindlasti on võimalik lapsi ära osta, et nad teeksid aiatööd või loeksid raamatuid. Raha eest ei saa aga osta seda, mida inimloomus pakub tasuta: lapsed sünnivad üsnagi pehmel ja piiritlemata kujul, samas kui täiskasvanud on pigem kindlapiirilised, määratletud – piiritlematud vaatavad kindlapiiriliste peale ja ihkavad osa saada nende saladusest. 

On selge, et lapsed armastavad tüüpe. Kui Vanal MacDonaldil oleks farm, aga poleks farmeri tüüpilisi omadusi, ei pakuks ta lapsele enam huvi.

Kui laps vaatab oma isa ja kujutleb, kuidas võiks saada tema sarnaseks, omandada täiskasvanu kordumatu isikupära, on vastus ühene: "Tee, nagu mina teen." Tehes ühte kindlat asja, saavutades milleski täiusliku vilumuse, õppides midagi ise tegema, kujuneb inimene eriliseks, isikupäraseks.

Müürsepa käed on tugevad ja lihased punnis, ta näeb välja ja räägib kindlat moodi; ta oskab teha kindlat tüüpi liigutusi ja otsuseid; temas peitub kindlat laadi tarkus ja temast õhkub kindlat kultuuri. Tema töö iseloomustab teda, vajutab end tema isikusse, ning just see teine, harjumuslik loomus pakub ainest lapsepõlve jäljendustele.

On selge, et lapsed armastavad tüüpe. Kui Vanal MacDonaldil oleks farm, aga poleks farmeri tüüpilisi omadusi, ei pakuks ta lapsele enam huvi.

Lugude-juttude puhul on nii, et pankur ilma kotitäie rahata on nagu murdvaras maskita – täielik läbikukkumine. Oma võimete arenemisest vaimustunud lapsele on tüübid nagu maamärgid, mille nägemine kinnitab talle, et ka temast võib saada keegi eripärane – kindlapiiriline ja koheselt äratuntav.

Just sel põhjusel tahavad lapsed teadvuseikka jõudes saada vormikandjateks – arstiõdedeks, politseinikeks, postiljonideks, ministrantideks, sõduriteks, printsessideks, ninjadeks ja nii edasi. Paljas mõte sellest, et mõni laps sooviks saada ametnikuks, äpidisaineriks või tervishoiu start-up'i juhiks, ajab naerma.

Sellise võimaluse tõsiselt võtmine rikuks aga ära hea nalja ning sunniks ühtlasi kujutlema stereotüüpset välimust ja käitumist, mis õigustaks nende ametite tüüpidena käsitlemist. 

Laps kasvab, aga ta ei kasva välja sellisest igatsusest. Ka siis, kui ta suudab juba vahet teha vormil ja selle kandjal, tööriistal ja selle kasutajal ning rollil ja selle täitjal, ei lakka ta armastamast tüüpi.

Meie maailmale on omane iseloomu külge pookimine väliselt – stiili, moe ja kõige muu kaudu, mida ostame, mitte mida teeme.

Pole olendit, kes püüeldes oma loomutäiuse poole, ei armastaks näha saavutatud täiuslikkust; pole kujunemisjärgus olendit, kes ei armastaks kindla kuju olemasolu, ega (ameerika) meest, kes ei tahaks salamisi saada tuletõrjujaks.

Tehnoloogia ajastu häda on selles, et inimesed on üha enam vormita. Me toodame üha vähem tüüpe. Füüsiline ülekaal on üksnes isiksuse kriisi ja vaimse lodevuse sümptom olukorras, kus pidevalt väheneb nende inimeste osakaal, kes töötavad ja tegutsevad nii, et neist kujuneb keegi imetlusväärne, keegi kindel, kelle piirjooni laps näeb, tahab ja saab jäljendada.

Tehnoloogiaseadmete tootmine ja kasutamine paneb inimesed olukorda, kus nad üksnes aktiveerivad olemasolevaid süsteeme – kindlasti nõuab see teatud osavust, kuid lõppastmes on nii kujunenud oskused ja harjumused igasuguse isikupärata.

Tööle omane eripära on talletatud, lukustatud masinasse – see sisaldab määratletust ja iseloomu kivistunud, fikseeritud moel. Kivi on müürsepa teiseses loomuses. Pneumaatilise löökhargiga ekskavaator eksisteerib aga esmalt ja ainult kivile – see on tema ainus loomus, just nagu loomal, kes on mõeldud ja absoluutselt kohandunud oma kindlat tüüpi eluks hammaste, küüniste või tiibadega.

Mehed, kes neid ülimalt isikupäraseid masinaid käsitsevad, ei tee ise enam midagi, vaid üksnes panevad minimaalsete liigutustega masinaid käima. See liigutuste miinimum on loomulikult järgmiste masinate ülevõtmise objekt.

Tegemist on kahekordse võõrandumisega (nagu ütleks Marx), sest töötaja ei näe enam ennast oma töö viljades ja töö ei kujune enam temas. Töö on kõigest "töökoht ja tööülesanne" – vahetatav ja asendatav "raha teenimise" viis, mille eesmärk võiks saada täidetud niisama hästi ka üldse midagi tegemata, näiteks võites lotovõidu.

Tehnoloogiline töö ei jäta mingit jälge – kuid me kanname t-särke, mis "ütlevad" meie kohta kõiksugu asju.

Käsitööliste ja meistrite hävitamine tööstusrevolutsiooniga ei hävitanud siiski täielikult loomupärast kalduvust imetlusele ja jäljendamisele, mille kaudu maailm kordub igas uues põlvkonnas. Seal, kus masinad olid ohtlikud ja nende käsitsemine keeruline, sai inimese kannatusest imetluse allikas.

Kehad kujunesid ikka eristuvateks, ning töölisi esindasid ametiühingud, kus nende paradoksaalsest eripärast eripäratute töölistena kapitalistide vastas sai kirgliku uhkuse allikas. Kuigi laps ei saanud enam austada oma isas kui eristuvat ja oskuste poolt teritatud tüüpi, sai siiski imetleda ja jäljendada isa kui kedagi töökat, tugevat ja sitket. Kedagi, kes kannatab õilsalt ja auväärselt.

Nad ei oska oma lastele seletada, mis see täpselt on, millega nad tegelevad.

Masstootmise harilikud ja lihtsad tööd on aga sisuliselt hävitanud selle imetluse viimasedki jäänukid. Terase tootmine võib tekitada imetlust, kuid pakendatud muffinite valmistamine… Pakilisus, millega järgmine põlvkond tungles valgekrae-töökohtade, kõrghariduse ja juhikohtade ehk väljapääsu poole, ei jätnud enam ruumi imetlusele ja jäljendusele, mida seni oli tööliste seas veel leidunud.

Kui edaspidi üldse midagi isalt pojale ja emalt tütrele edasi anti, siis üksnes seda tarkust, et inimene peab raha teenima ja töökoha leidma – ning nutikust, kuidas leida selline töökoht, mis on võimalikult hästi tasustatud.

Nüüdseks kehastavad aga korporatsioonid neid omadusi, mis varem kuulusid masinatele. Firmal on bränd ja iseloom, see on äratuntav, eriline ja õitsev – firma töötajad pole oma töös äratuntavad. Nad ei oska oma lastele seletada, mis see täpselt on, millega nad tegelevad. Nende töö ei ole imetlust väärt, ja nad ka ei teeskle vastupidist, vaid hoiavad sellest pigem teatud iroonilist distantsi. See on ju lihtsalt töö. 

Kõik see tähendab, et üks tavalistest vahenditest, mille kaudu inimeste maailm end järgmises põlvkonnas kordab – oskustöö, mis muudab inimesed imetlusväärseks – on mehhaniseerimise ja tehnoloogiseerimisega ära labastatud.

Tehnoloogia sõdib vastu inimkonna viljakusele, muutes mehed lõtvadeks, jäljendamatuteks ja imetlust mitteväärivateks olenditeks.  Ei tasu sugugi imestada, et kaasaegseid rahvaid iseloomustavad revolutsioonist ja noorte ning vanade vahelisest harjumuspärasest vaenulikkusest läbiimbunud keeled – oleme kaotanud oskustöö toe, mis loomulikul moel paneb ühed tahtma olla teiste moodi. 

Nii ongi meie maailmale omane iseloomu külge pookimine väliselt – stiili, moe ja kõige muu kaudu, mida ostame, mitte mida teeme.

Meie tehnoloogiline töö ei jäta mingit jälge – kuid me kanname t-särke, mis "ütlevad" meie kohta kõiksugu asju. Tegemist on ajastuga, mille töö kujundab iseloomutust ja isikupäratust, mis otsib paaniliselt identiteeti, erilisust ja silte.

Töö ei aita meil enam saada selleks, kes oleme, ja nii täidavad tühja koha tühisused nagu muusikamaitse – tüüpide-armastus leiab lohutust punk-, emo- või heavy metal-tüüpi isiksusest, millele andutakse ka täiskasvanueas, kuid millest ei tulene ühtegi muud omadust.

Tumedamail hetkil mõtlen, kas see pole mitte mingi vandenõu, millega jäetakse inimkond ilma oma harilikust enese taastootmise viisist, tegemaks ruumi uutele turgudele asjade müümiseks, püüdes iseloomu kujundaminee tooteks taandada. 

Tõlkis Ida Vooglaid