Peamine mida saab ette võtta, on boikoteerida e-hääletust. Meiega mängitakse ebaausalt. Ilma reegliteta. Valetades. E-häälte „kokku lugemisel" ei ole isegi taevas piiriks. See ei tohi olla aga põhjuseks loobuda nõudmast õiglust, kirjutab Roland Tõnisson.
Linnast ja riigist tuleb võimult tõrjuda oma ülbusesse uppuvad parasiidid. Valida tuleb rahvuslikke jõudude esindajaid. Neid, kes ei taha asendada Tallinna muistseid torne modernsete tuulegeneraatoritega. Vaktsiinihulle ja globaalse vasakideoloogia järgijaid, igat liiki tolereerijaid ja eurolibereid ei tohi võimu juurde enam lasta, kirjutab Jüri Kotšinev.
Eesti rahva vaimu on viimase paarikümne aasta jooksul üritatud katki murda igal valimisel, mil on kasutusel olnud e-„hääletus.“ Seda tehakse iga kord, kui avalikuse eest varjatult võetakse vastu eesti rahva säilimise seisukohast kahjulik otsus. Üks selgroog ei suuda kaua niimoodi vastu pidada. Seda teavad, muidugi, ka need, kes selliseid otsuseid vastu võtavad. Sellepärast nad seda teevadki, kirjutab Roland Tõnisson.
Kui vanemate ülalpidamist ei olnud enam vaja ja perekonna loomine koos laste saamisega ei olnud inimeste vananedes elatusvahendite saamisel hädatarvilik, hakkas mõranema traditsiooniline perekond ja sellele toetuv euroopalik ühiskonnamudel ning lõpuks ka traditsiooniline riiklus kui selline, leiab Jüri Kotšinev.
Kuidas passivad kokku Kirki kritiseeritud nähtused ja Poitiers' ning Viini lahingud koos Lepantoga? Väga hästi, sest Viini all, Poitiers's, Lepantos ja Malta kaitsmisel viljeles Euroopa õnnestunud migratsioonipoliitikat – kaitstes oma rahvast orjastamise, tapmise ja rahvastiku väljavahetamise eest, kirjutab Roland Tõnisson.
Tundub, et meie riik on valitsus ja parteid koos oma kuuleka ametnikkonnaga, notarid, kohtud ja maksuametid, ministeeriumid, munitsipaal- ja kaitsepolitsei.
Euroopa Liidu võimuringkonnad suruvad demokraatiat maha ülereguleerimise ning sihilikult hägusate normide abil.
Keegi poleks veel mõni aeg tagasi uskunud, et reformarid oma targa juhiga eesotsas suudavad seda, mida poleks suutnud ükski opositsioon.
Kui isegi haridusminister avalikult ja uhkelt ropendab, mida meil on siis oodata lastelt? Ärge laske ennast ära programmeerida, kutsub üles Malle Pärn.
Ajalugu kordub, aga seekord on oht, et mitte farsina, vaid suure tragöödiana. Praegused kohalikud kupjad on julmemad ja küünilisemad kui kunagised ENSV aegsed konformistid. Tihti on nad kunagise nomenklatuuri otsesed järeltulijad, kirjutab Jüri Kotšinev.
