Olen alati imestanud, kuidas saavad inimesed olla nii kindlad täiesti totrana ja ohtlikuna näiva süsteemi ainuõigsuses, et nad kõik teistmoodi mõtlevad ja elavad inimesed julmalt hukka mõistavad?
Sõge raev poliitiliste oponentide suhtes koos üüratu eneseimetlusega on viimastel aegadel saanud juurde ühe lisakomponendi – kabuhirmu ja paanika, mis peegeldub valitseva koalitsiooni ja selle eesotsas asuva reformierakonna poliitikute silmist.
Las kliimalapsed vaatavad, missugune nägi mets välja enne harvesteri ja missugune on see laastatud-rüüstatud maastik pärast harvesteri.
Helsinki ülikooli emeriitprofessor Timo Vihavainen on pannud tähele, et ka soome keeleruumis, milles ei või täheldada soolisi asesõnu, hakatakse tõstatama ideoloogilisi küsimusi keele ja meele muutmiseks.
Inimese elu keskpunkt ja eesmärk ei ole järjest suurema kasumi teenimine, kasumlik investeerimine, ettevõtlik "laienemine".
Tuleb mitte kummardada minevikus tehtud vigade tuhaaseme ees, vaid kanda edasi Loojalt saadud vaimuvalguse tuld, kanda tõrvikut, kui soovite.
Jälgides Lukašenka praegust tegutsemist läänenaabrite suhtes on näha ilmset sarnasust Röövel-Ööbikuga: kui ei taha kuulda tapvat vilet, siis makske, leiab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Oktoobris toimunud meeleavaldus näitas selgelt, et rahvas on hakanud virguma.
Ajal, mil meie elu on üle politiseeritud ja –ideologiseeritud, ei ole kerge jääda kindlaks oma põhiseaduslikele kodanikuõigustele, sest seda kvalifitseeritakse egoistilikuks mässumeelsuseks.
