Jean-Paul Sartre – surmakultuuri arhitekt
Sartre oli ateistlik mõtleja, kes eitas inimloomuse olemasolu ja kuulutas vabadust luua end ise. Nagu tema enda elukäik aga tõestas, oli tema filosoofia mitte vabaduse, vaid meeleheite ja hävingu valemiks.
Sartre oli ateistlik mõtleja, kes eitas inimloomuse olemasolu ja kuulutas vabadust luua end ise. Nagu tema enda elukäik aga tõestas, oli tema filosoofia mitte vabaduse, vaid meeleheite ja hävingu valemiks.
Kiites üles isoleeritud indiviidi, mis trotsib igasugust seadust, tava ja sotsiaalsust, pakub Nietzsche meile surmakultuuri aluseks kirglikku filosoofiat, millega saab õigustada kõike, mida tahe ihkab.
Iirimaale avaldatakse abordi seadustamiseks üha suuremat globaalset survet, millest suur osa lähtub USA miljardäride heldelt rahastatud ja rahva arvamusega vastuolus tegutsevatest "kodanikeühendustest".
Inimese ja ühiskonna nn psühholoogilise ja majandusliku heaolu tagamisel hakkab inimeste tapmisest saama heakskiidetud vahend. Sten Allik mõtiskleb selle teema üle kahe äsja ilmunud uudise valguses.
Vanematele demokraatiatele tundub, et neil on õigus õpetada maid, mis palju aastaid on kannatanud nõukogude diktatuuri all ja nad mõtlevad sageli, et nad teavad demokraatiast ja vabadusest rohkem kui meie.
Ungaris on välja ilmunud poliitik, kes ei poe ei Washingtoni ega Brüsseli ees. Kui olukord areneb jätkuvalt vastuolus rahvusvahelise "eliidi" ootustega, võidakse Ungari suhtes reageerida märksa otsustavamalt.
Ungari peaminister Viktor Orbán püüab võimule tulekust saati teostada iseseisvat poliitikat oma riigi huvides. Sel moel on ta ohustanud vähemalt paari mõjuvõimsa grupi huvisid.
Obama valitsuse edikt on lõpetanud usuvabaduse eksperimendi USA-s. Sekulaarse hedonismi riigikirik on meile kõigile sõja kuulutanud, värvates enda teenistusse Ühendriikide valitsuse võimu.
Maailm liigub ühe tõenäolisemaks muutuva ennetava tuumasõja poole. Küsimus pole mitte üksnes Iraanis ja Iisraelis, vaid Washingtoni otsuses Moskva nn Ballistilise Raketitõrjega nurka suruda.
Sekulaarsus ei tähenda, et kirikud ei või ühiskondlikus diskussioonis osaleda. Vastupidine kujutaks endast veidrat nägemust demokraatiast: igaühel on õigus kõneleda, välja arvatud religioosetel inimestel.