Teleseriaali "ENSV" uue hooaja esitlus Viru hotelli Valuutabaaris. Pildil sündmuseks tellitud šampanja. Foto: Scanpix

Oleme vabatahtlikult astunud vabade rahvaste liitu, mil nimeks Euroopa Liit. Kus aga kehtivad paiguti hullemad reeglid kui Nõukogude Liidus. Vanasti käidi pugemas, lipitsemas ja vaipa kraapimas Kremlis, nüüd Brüsselis. Kui tahate Moskvast raha, peate Dvigateli ehitusele lubama tuua 200 ehitustöölist koos peredega Kirgiisi ANSV-st. Déjà vu. See kõik on olnud, kallid seltsimehed, kirjutab Aldo Maksimov Euroopa Liidu toetuste kahanemist käsitlevas artiklis.

  • Ametnikud ja Riigikogu liikmed ei tea, kuidas euroraha lõppedes erinevaid projekte edasi rahastada.
  • Valitsus ei võta Riigikontrolli värskeid vastavaid hoiatusi tõsiselt.
  • Enim kannatavad ettevõtlus-, regionaal-, haridus- ja sotsiaalvaldkond.
  • Euroraha hakkab olema sõltuvuses pagulaskvootide täitmisest.

Käesolevas loos räägime sellest, et euroraha köis hakkab otsa lõppema ning mida see endaga kaasa toob. Hiljaaegu Riigikogus sellekohase teemakäsitlusega esinenud riigikontrolör Alar Karis hoiatas, et peagi seisab Eesti eurotoetuste lõppedes silmitsi väga tõsise probleemiga (vt Alar Karise hoiatavat artiklit “Magus eurotoetuste põli saab läbi”).

Õnneks on väga mitmed targad inimesed oma seisukohad ses küsimuses juba välja öelnud. Objektiivi asi ja missioon on püüda need arusaadavalt siin lugejani tuua, kontsentraadina. Teiseks on need hoiatused ajalooliseks tagatiseks sellele, et keegi ei saaks kaheksa aasta pärast öelda, nagu poleks midagi sellist olnud.

Hetkel ongi kõige õudsam see, et Riigikontroll on valjult ja korduvalt esitanud hoiatusi – Riigikogule, valitsusele, loomulikult vastavatele ministritele. Valitsus on aga peamiselt pidanud vajalikuks astuda vaidlusse, neid hoiatusi eemale tõrjudes ja ümber lükates. Kõlab ohtlikult.

*     *     *

Jaanuari keskel Eesti Rahva Muuseumi direktori ametisse siirduv Alar Karis nentis novembri alguses Riigikogule esinedes: “Isegi kui mitte arvestada Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumise mõju, vähenevad eurotoetused Euroopa Liidu uuel eelarveperioodil (2021–2027) Rahandusministeeriumi esialgsel hinnangul kuni 40% ehk ca 1,5 miljardi euro võrra.”

Järgnevad prognoosid olid pessimistlikumad. Veidi hiljem nentis Karis: “Valitsusel pole praegu meie eurorahasõltuvuse ulatusest täielikku pilti. Rahandusministeeriumi hinnangul võib Euroopa Liidu uuel eelarveperioodil meile eraldatava raha hulk väheneda 150–200 miljonit eurot aastas.”

Kuid see üks konkreetne arv – see 150 miljonit eurot ehk 1,5% riigieelarve mahust on üksnes n-ö püsikulude (sotsiaalteenused vms) maht, mida ELi käimasoleval (2014–2020) eelarveperioodil rahastatakse ELi toel ja mille rahastamine peab eeldatavasti jätkuma ka edaspidi. Lugegem ka järgmist lõiku:

“Kui Riigikontroll küsis ministeeriumidelt, kas neil on plaan, milliseid euroraha eest finantseeritavaid tegevusi vähendada või millised sootuks lõpetada, siis arvasid ministeeriumid, et umbes 90% ulatuses on vaja jätkata kõike praegu tehtavat ka Euroopa Liidu uuel eelarveperioodil (2021–2027). Kui uus periood tuleb seitsmeaastane, siis on investeeringute ja tegevuste samal tasemel rahastamiseks seega vaja aastatel 2021–2027 vähemalt 3 miljardit eurot, mis praegu tuleb Euroopa Liidult.”

Seega – Riigikontrolli tagasihoidlikul hinnangul jääb Eesti riigil tänase prognoosi kohaselt (rõhutan: tänase!) järgmisel eelarveperioodil (mis algab alles paari aasta pärast – sic!) iga-aastaselt puudu ca 233 miljonit eurot. Summa, mis täna on Euroopast olemas, mis täna katavad neid tegevusi, mida kavatsetakse jätkata ka siis, kui euroraha lõpeb.

Riigikontroll soovitab oma värskes auditis teha valitsusel detailne kava valmistumaks eurotoetuste järsuks vähenemiseks. Auditi eesmärk oli hinnata, kas riik on teinud ettevalmistusi, et tagada riigi ülesannete täitmine ka Euroopa Liidu toetuste vähenemise korral. Auditi tulemus ja riigi reaktsioon tõestab, et riik ei taha tõele näkku vaadata ja ei tee kindlasti mingit detailset kava, vaid vaatab asja jooksvalt.

Rahandusministeerium teatas auditi tulemusi hinnates, et nad ei pea vajalikuks koostada eraldi strateegiat, millega valmistuda ette Euroopa Liidu toetuste kahanemiseks, sest (tsiteerime): “Ministeeriumi kinnitusel lahendatakse toetusraha vähenemisega kaasnevad küsimused ning langetatakse vajalikud otsused riigi finantsjuhtimisprotsesside, sh riigi eelarvestrateegiate koostamise käigus.” Ümaramalt suudab öelda ainult riigi esimene mees (sest esimene inimene on naine).

Kui Riigikontroll küsis ministeeriumiametnikelt, kust ja kuidas seda kõike euroraha vähenemisel või puudumisel finantseerida, olid kaks põhilist vastust “ei tea” või siis “riigieelarvest”. Kust ja kuidas raha riigieelarvesse peaks saama, Riigikontroll enam edasi ei hakanud küsima…

Selline oli Riigikontrolli kokkuvõte suhtlusest rahvaesindajatega. (Loe ka A. Karise kõnest Riigikogus.)

Lisagem, et riigil on põhiseadusega seatud kohustusi, ülesandeid ja tegevusi, mille rahastamiseks on riigi omatulude asemel kasutatud osaliselt ELi toetusraha (loe ka 6. detsembri artiklit Postimehest “Valus kukkumine”.)

*     *     *

Üheks arusaadavamaks euroraha voogude näiteks on riigi teedevõrgu arendamine, mida finantseeritakse aastatel 2014–2020 ca 36% ulatuses ELi toel. Samuti on peamiselt ELi toetustest rahastatud töövõimereformi elluviimist ning finantseeritakse mitmete tööturuteenuste pakkumist. Ettevõtluse ja regionaalarengu rahaline toetamine toimub aga ca 85–90% ulatuses ELi fondidest. (Hiljuti ilmus käsitlus ka ERRi portaalis, n-ö suur lugu “Euroraha vundament”.)

Ei saa me mööda ka Rail Balticu teemata. Värske Riigikontrolli riskianalüüsi kohaselt on Rail Balticu projekti kogumaksumus 5,8 miljardit eurot, Eesti osa selles on 1,35 miljardit eurot, millest 85 % peaks katma EL ja meil tuleks seega tasuda 268,5 miljonit eurot. Kui ELi-poolne rahastamine väheneb 80 protsendile, kujuneb Eesti omaosaluse suuruseks 320,6 miljonit, 60 protsendi puhul teeb see koguni 529 miljonit eurot (!).

Seega, perioodil 2021–2028 kulub Eesti riigil Rail Balticu rajamisele – tänase kalkulatsiooni kohaselt – 321–529 miljonit eurot. See on üsna erinev jutt sellest, mida esitati meile viis aastat tagasi. (Meeldetuletuseks ka samateemaline lugu Objektiivis. Rail Balticuga seonduvast kirjutab peatne ERMi direktor Alar Karis ka oma blogis.)

*     *     *

Niisamuti üsna hiljaaegu, 23. novembril, oli hea lugu Postimehes Jaak Jõerüüdil. Seal kirjutab kirjanik, luuletaja, poliitik, diplomaat ja kolumnist muu hulgas: “Ootan pikisilmi aega, mil Euroopa Liidu suured toetused meile lõpevad. Alles siis võib tõsisemalt loota, et riigi juhtimises tekib teistmoodi mõtlemine. Siis tekkib lootus, et riikliku iseseisvuse kõrvale sünnib iseseisev mõtlemine, et väheneb soov kopeerida teiste riikide minevikuprojekte koos minevikuvigadega. Tekib lootus, et süveneva ülereguleerimise asemel süveneb riigi usaldus inimeste vaba mõtlemise ja vaba tegutsemise jõusse, sest teisiti enam vee peal ei püsi.”

(Loe ka: “Eesti euroraha vähenemine lööb valusaimalt haridus- ja sotsiaalvaldkonda”.)

*     *     *

Niisiis, kõik teavad, et euroraha, eurotoetuste ajajärk hakkab vaikselt läbi saama. Toimub optimeerimine, toetuste kahanemine ja lõpetamine. Järk-järgult keeratakse kraani erinevates valdkondades, erinevates struktuurides, erinevate fondide, MTÜ-de ja sihtasutuste kaudu üha enam kinni.

See kõik on meile laias laastus teada. Meid jääb täna ja homme vaevama peamiselt paar elulist küsimust: kuidas teatud eluvaldkondades (kus PRIA, Leaderi, KredExi jmt meetmed on eluliselt tähtsad) hakkama üksikisiku, -ettevõtja ja segmendi põhiselt üleüldse hakkama saadakse? Ning me ei räägi siinkohal igasugu Innovedest ja Integratsiooni SA-st ja Eesti Inimõiguste Keskustest.

Teiseks selline proosalisem küsimus, mis saab kõigist neist tuhandetest inimestest, kes töötavad struktuurides (alates 320 inimesega EAS-ist) kuni kümnekonna inimesega MTÜ-de, integratsiooni, rehabilitatsiooni jmt fondides? Millest tuleneb aga juba dramaatilisem küsimus, miks riik on lasknud selle süsteemi süsteemi sees nii suureks ja hõlmamatuks paisuda?

Mis saab sellest ametnike ja projektijuhtide armeest? Eriti olukorras kus riik on lubanud ametkondlikku isikkoosseisu koomale tõmmata, et bürokraatide arvelt eelarvelisi vahendeid juurde tekitada.

Tegelikkuses seda kahanemist viimase viie aasta lõikes muidugi näha ei ole. Nii nagu oma eelmises artiklis ma tõin ka selle EASi näite – mille koosseisu juba ammu soovitati õgvendada (seda soovitas ka Euroopa Kontrollikoja tollane juht Kersti Kaljulaid), kuid mis on aina kasvanud. Te ei võta mind ehk tõsiselt, kuid ma olen nõus oma vanad sokid ära sööma, kui kogu see euroametnike plejaadi koondamine ei too kaasa riigiametnike palgaarmee kasvu järgneva viie-kümne aasta lõikes.

Antud juhul tuleb tegemist lihtlabase koondamisega ametkonna või töökoha likvideerimise tõttu. Need summad inimese jaoks astronoomilised; et mitte öelda nagu mu kirjanikust-muusikust sõber Arvi Tapver – “astroloogilised”.

*     *     *

Last but not least. Teemast, millest täna eeposemõõtu loole üldsegi teenimatult üle libisesime, on tulevaste eurorahade sõltuvusse seadmine pagulaskvootidest. Ehk siis – praegu Euroopa Parlamendis töös oleva seaduseelnõu kohaselt  ähvardab eurorahadest ilmajäämine neid liikmesriike, kes keelduvad varjupaigataotlejaid vastu võtmast… M.O.T.T.

Kõlab nagu lõks, mis? Oleme vabatahtlikult astunud vabade rahvaste liitu, mil nimeks Euroopa Liit. Kus aga kehtivad paiguti hullemad reeglid kui Nõukogude Liidus. Vanasti käidi pugemas, lipitsemas ja vaipa kraapimas Kremlis, nüüd Brüsselis.

Kui tahate Moskvast raha, peate Dvigateli ehitusele lubama tuua 200 ehitustöölist koos peredega Kirgiisi NSV-st. Déjà vu. See kõik on olnud, kallid seltsimehed.

(Loe selle kohta ka: “Pagulakvoodid sõltuvuses rahakraanist”.)

(NB! 6. detsembri Riigikontrolli pressiteatest: “Riigikontroll avaldas 8 auditit Euroopa Liidu toetuste rolli kohta riigi toimimise eri valdkondades”.)

Kui suur on eurotoetuste osakaal Eesti riigieelarves?

Eurotoetuste maht kõigis tema esinemisilmingutes moodustab sõltumatute majandusanalüütikute hinnangul 17-24 % kogu Eesti riigi eelarvest.

 

Kui palju raha oleme saanud?

Eesti riik on iseseisvuse taastamisest alates saanud miljardeid eurosid tagastamatut välisabi, mis valdavalt on tulnud Euroopa Liidult. Välistoetused suurenesid oluliselt aastast 2000, mil Eesti sai hakata kasutama Euroopa Liidu kandidaatriigile mõeldud fonde. Liikmesriigina oli Eestil aastatel 2004–2006 kasutada 371 miljonit eurot toetusi. Ajavahemikul 2007–2013 eraldas Euroopa Liit Eestile 3,4 miljardit eurot, millele tuleb lisada põllumajanduse ja kalandusvaldkonna toetused. Aastatel 2014–2020 toetab Euroopa Liit Eestit 4,4 miljardi euroga. Viimase kümne aasta jooksul on keskmiselt ca 11% Eesti riigieelarve kuludest tehtud välistoetuste abiga, peamiselt Euroopa Liidu toel. Välistoetuste osakaal on suur riigi investeeringute puhul, ulatudes näiteks viimase kümne aasta jooksul keskmiselt pea 50 protsendini. Riigikontroll.ee

 

Tuleks mõelda, millest riik peaks loobuma

(katkendeid Alar Karise kõnest Riigikogule) “Välisabi ei ole mõeldud millegi püsivalt ülevalhoidmiseks. Seda enam, kui üks või teine ülesanne kuulub riigi püsiva iseloomuga funktsioonide hulka. Minu arvates peab üks riik, kui ta tahab olla elujõuline ja kestlik, oma funktsioneerimise üles ehitama sellele rahale, mida ta ise on suuteline oma rahva käte ja ajudega teenima. Ma ei kahtle, et Eesti riik seda suudab. Me ei ole kunagi olnud materiaalselt nii jõukad kui praegu. Kuid me suudame oma ühiskonna arengut ja jõukust suunata ja kasvatada paremini ja tulemuslikumalt, kui valmistume eluks ilma välisabita piisavalt varakult ja läbimõeldult,” rääkis riigikontrolör riigikogus.Tuleks valmistuda aegadeks, mis ei ole nii head, kogudes selleks reserve ja tehes kulutuste kasvu ohjamiseks ja uute tulude tekkimise soodustamiseks reforme. Nii on oluline, et valitsus toetaks just neid tugevusi, mis on end ajas tõestanud kui tulutoovad – hariduse edendamine ja ettevõtlikkuse, loovuse, innovaatilisuse ja leidlikkuse soosimine. Ajas on end tõestanud ka vajadus korraldada riiki mõistuspäraselt ja tõhusalt. Ka erinevaid reforme tehes võiksime küsida, õigemini peaksime endalt küsima, milline osa neist loob majanduses lisandväärtust, unustamata seejuures ka ühiskondlikku sidusust ja ebavõrdsuse vähendamist. Ja pole liigne taas meelde tuletada juba korduvalt kõneks olnud vajadust oma mõtetes kriitiliselt hinnata kõike, millega riik praegu tegeleb, ja mõelda läbi, mis on ka tegelikkuses vajalik, millest võiks aga loobuda. Seda tuleks teha sõltumata sellest, kas välisabi voog jätkub samamoodi või väheneb.Valikute tegemisel aitab meid lihtne küsimus: kas me teeksime seda või teist ja praegusel moel ka siis, kui peaksime kõik selle otsusega kaasnevad kulud ise kandma?

 

Riigikontrolli soovitused rahandusministrile:

  • Esitada riigi eelarvestrateegia aastateks 2019–2022 osana üksikasjalik teave, milliste finantsjuhtimisprotsesside ja -reformide raames ning kuidas valmistutakse ELi toetuste tõenäoliseks vähenemiseks järgmisel ELi eelarveperioodil.
  • Esitada riigi eelarvestrateegia aastateks 2019–2022 osana analüüs, milline on ELi toetuste osakaal erinevate riigi ülesannete ja (tegevus/tulemus)valdkondade rahastamisel käesoleval ELi eelarveperioodil ning kuidas kavandatakse vajalike tegevuste rahastamine tulevikus, kui ELi toetused vähenevad.
  • Esitada riigi eelarvestrateegia aastateks 2019–2022 osana järgmise ELi eelarveperioodi toetuste kavandamise prognoositav aja- ja tegevuskava, sh millised olulisemad otsused tuleb teha ning kes ja ligikaudu millal peaks need planeerimisprotsessis tegema.
  • Vaadata koostöös teiste ministritega üle võimalused kiirendada ELi käimasoleva eelarveperioodi toetuste kasutamise tulemuste hindamist, alustada esimesel võimalusel asjakohaste (valdkondlike) arengukavade uuendamise/väljatöötamisega ning leppida kokku arengukavade uuendamise protsess.

Rahandusministri ja riigihalduse ministri vastus:

  • Rahandusministeeriumi esialgsel hinnangul on praeguse seisuga ca 150 miljonit eurot aastas ehk ca 1,5% riigieelarve mahust n-ö püsikulude (sotsiaalteenused vms) maht, mida ELi käimasoleval eelarveperioodil rahastatakse ELi toel ja mille rahastamine peab eeldatavasti jätkuma ka edaspidi.
  • Rahandusministeerium on seisukohal, et ministeeriumid ja teised ELi raha kasutajad ei saa automaatselt eeldada ühegi kulu jätkumist või asendamist riigisiseste vahenditega pärast ELi eelarveperioodi 2014–2020 lõppu 2023. aastal. Ministeerium ei jaga ka intervjuude käigus valitsemisalade väljendatud valdavat seisukohta, et järgmise ELi eelarveperioodi kavandamisega on sisulisemalt ja põhjalikumalt otstarbekas alustada siis, kui on teada Eestile või pigem valitsemisalale eraldatav toetussumma.
  • Ministeerium ei poolda lähenemist, et esmalt tuleb ELi toetusraha jaotada ministeeriumide vahel ja alles seejärel hinnata olemasoleva summa raames valdkonna vajadusi.
  • Rahandusministeeriumi eestvedamisel on alustatud mitmete süsteemsete tegevustega, mis on pikaajalise vaatega ja olulised just välisraha vähenemise ehk n-ö väljumisstrateegia kontekstis. Näiteks tekkepõhisele eelarvele üleminek aastal 2017 ning 2020. aastast tegevuspõhisele eelarvestamisele ülemineku ettevalmistused.
  • Riigi ülesannete rahastamise jätkusuutlikkuse küsimusi käsitletakse iga riigi eelarvestrateegia ja eelarve koostamise protsessis. Samuti on ministeerium hakanud olulise uuendusena kasutama riigieelarve protsessis tõhustamiskavu (spending review) jms.
  • Vastuseks riigikontrolli soovitustele kajastab rahandusministeerium nimetatud protsesse, haakuvaid reforme ning muu hulgas järgmise ELi eelarveperioodiks valmistumise aja- ja tegevuskava riigi eelarvestrateegias 2019–2022. Samuti tuuakse selgemini välja ELi toetuste osakaal valdkondade rahastamisel.
  • ELi toetuste kasutamise olulisemate hindamiste varasemaks toomise kohta märgib ministeerium, et struktuuriraha rakendamine on alles hiljuti kasvanud täiemahuliseks, mistõttu on arvestatav ja kvaliteetne seireinfo alles kujunemas. Seetõttu pole muu hulgas struktuuriraha kasutamise ulatuslik ja varasem vahehindamine otstarbekas just info kvaliteedi ja ulatuse mõttes, kuivõrd vahehindamisel on oluline väljundite kõrval hinnata ka juba tulemusi ja võimaluse korral ka esialgset mõju. Küll aga tehakse juba jooksvalt väiksemaid valdkondlikke hindamisi ja analüüse, mille põhjal tegevusi ja rõhuasetusi muudetakse.