Fotod Soome Julgeolekupolitsei arhiivist sõjasangar Lauri Törnist. Foto: Wikimedia commons

Roland Tõnisson jätkab sada aastat tagasi ilmavalgust näinud Soome relvakangelase Lauri Allan Törni eluloo pajatamist kolmeosalise artiklisarja teises osas. 

Ajal, mil meie loo kangelane Lauri Allan Törni valis reservväelase rahuliku põlve asemel sõjatee jätkamise, ei oleks tema elu Soomes nii väga rahulikuks kujunenudki. Pärast rahulepingut Nõukogude Liiduga pidi Soome võtma „koostööaltima" suuna, mis tähendas riiklike institutsioonide täitmist siiani põranda all olnud kommunistidega ja neile sümpatiseerinud sotsiaaldemokraatidega.

Nüüd Kremli juhtnööre täitva julgeolekupolitsei – Valtiollinen Poliisi – ehk Punase Valpo juhiks sai sotsiaaldemokraat Otto Brus. Märke suunamuutusest ilmnes kohe peale rahulepingu sõlmimist. Näiteks hakati Soome jäänud soomepoisse taga otsima NSVL-le väljaandmiseks.

Üheks selliseks inimeseks oli Sven Ise, kes oli jõudnud Soomes abielluda, sai pärast väljaõpet nooremleitnandiks ja oli otsustanud oma elu siduda Soomega. Ta demobiliseerus 1944. aastal ning asus õppima ja tööle.

Nagu annab teada eestikeelne Wikipeedia, „pärast vaherahu sõlmimist Soome ja Nõukogude Liidu vahel septembris 1944 asus õppima Helsingi Tehnikaülikooli ja tööle Wärtsilä laevatehases. 1947. aasta 15. oktoobril vahistati Soome kaitsepolitsei (Valtiollinen poliisi 1944–1948, nn Punane Valpo) poolt ja anti 1948. aasta 22. jaanuaril Nõukogude järelevalvekomisjoni nõudel välja Nõukogude Liidule.

Järgnesid ülekuulamised Viiburi, Tallinna ja Moskva vanglates. 10. juunil 1948 mõistis Eesti NSV Siseministeeriumi Vägede Sõjatribunal talle 25 aastat vabadusekaotust koos õiguste kaotamisega viieks aastaks, asumisele saatmisega viieks aastaks ja kogu vara konfiskeerimisega. Viibis vangilaagrites Norilskis, Irkutski oblastis, Aleksandrovskis ja Vladimiris. 8. Sõjamerelaevastiku Sõjatribunali määrusega 8. märtsist 1955 vähendati vabadusekaotust kümnele aastale. Vabanes vangistusest 21. aprillil 1959."

Sven Ise on kirjeldanud oma kinnivõtmist järgnevalt – ta teadis, et teda jälgitakse. Ühel päeval, kui ta väljus Tehnikaülikoolist, ei olnud tal enam taga lihtsalt „saba", vaid temale lähenesid mehed, kelles oli lihtne ära tunda julgeolekupolitsei töötajaid. Nendega olid kaasas vormirõivais politseinikud. Sven Ise otsustas nende eest põgeneda. Pikkade jalgadega spordimehele ei olnud see keeruline, ent keegi seadusekuulekas kodanik, nähes politseinikke kedagi taga ajavat, arvas oma kohuseks nende eest põgenevale Isele jalg ette panna.

Järgmisel päeval tuli kodanik arestimajja, kus Sven Ise kinni peeti, ning tõi talle oma sügava, siira, kahetseva vabanduse.

Selliste muutuste tuules võis oodata endavastaseid sanktsioone ka Törni, kelle pea eest sõja ajal pearaha oli välja käidud. Muutused olid tulemas ja enne seda kui 26. jaanuaril määrati uueks siseministriks kommunist Yrjö Leino, oli 15% julgeolekupolitsei töötajatest juba „omal algatusel ametist lahkunud" ehk sunnitud ameti maha panema. Väited, et julgeolekupolitsei on puhastatud, ei rahuldanud Andrei Ždanovit, kes kontrollis Helsingis sisepoliitilisi protsesse, nagu ta oli seda teinud Tallinnas 1940.aasta suvel. Tema käsul asuski siseministri toolile kommunist Leino.

Nagu näeme, ei viinud sakslaste ettevalmistused Soome sõjast väljumise takistamiseks mitte kuhugi. Algasid need aga 1944.aasta juuni lõpus, kui Soomes visiidil viibiv Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop andis saatkonnaametnikele (toonase Saksa suursaatkonna hoone rekvireeris Nõukogude Liit ja praegu asub seal Vene Föderatsiooni suursaatkond), ehk siis Abwehri (luure) töötajatele Alexander Cellariusele ja Alarich Brossile ülesande luua saksameelne vastupanuliikumine. Selle ülesandeks oleks olnud panna Soomes toime riigipööre ja tõkestada separaatrahu sõlmimine NSV-Liiduga. Selline stsenaarium oli edukalt töötanud 1944.aasta märtsis Ungaris. Loodav organisatsioon sai nimeks Sonderkommando Nord.

Soome oli seega peale suvise suurpealetungi tagasitõrjumist sunnitud kuulutama Saksamaale sõja ja 20. Mägiküttide Armee lahkus Lapimaalt Norra territooriumile alles 27. aprillil 1945. Enne seda jõudsid nad maha põletada Rovaniemi. Soomlased meenutasid pärast sõda veel pikka aega sakslastest turistidele seda sündmust omal tagasihoidlikul moel – nimelt, nähes turiste Saksamaalt, läheneti grupile või üksikisikule ja raputati nende silme ees tikutoose. Rahva seas aga levis selline mõistatus: „Kes on varas? Vastus: kleptomaan. Kes on süütaja? Vastus: Püromaan. Kes ühendab need mõlemad omadused? Vastus: Germaan."

Sellistes sisepoliitilistes tingimustes võttis Lauri Allan Törni ette jamesbondiliku allveelaevale mineku 22. jaanuaril 1945. aastal ja saabus 28. jaanuaril 1945 Usedomi saarel asuvasse Heringsdorfi (hilisem piiriasula Saksa DV ja Poola piiril). Teda võis vaevalt pidada saksameelseks, veel vähem hitlerlaseks – selles on hea lugeja saanud juba veenduda. Tema samm oli ette võetud isikliku julgeoleku kaalutlusel ja soovist jätkata oma kodumaa kaitsmist ainsal võimalikul moel.

Diversandikoolitus algas juba järgmisel päeval ja kestis pea nädala, igal päeval oli väljaõpet 14 tunni jagu. Seejärel saadi kaks nädalat õhkimisalast koolitust Stettinis (nüüd Szczecin Poolas). Järgnes viiele soomlasest ohvitserile, ehk eriüksusele (Sonderkommando) Nord, mõeldud SS-i staabiohvitseride (side- või kontaktohvitser) kursus Heringsdorfis. See lõppes nädalase eriüksuslase (SS-Jagd Verband) kursusega Neu-Strelizis.

Oodates oma ülesannet kas Rootsi, Soome või Nõukogude liidu territooriumil, viidi läbi täiendõppusi, ent olukord rindel oli selleks ajaks juba väga halb. Taganevad üksused saabusid ka Usedomi saarele ja diversantide kursus viidi Flensburgi. Kõigile anti uued identiteedid ja Törni uus nimi oli selle kohaselt Auli Haapalainen.

Sonderkommando Nord evakuatsioon Flensburgi kestis viis päeva, mida soomlased sisustasid samasse rongi lastitud peastaabi alkoholivarude degusteerimisega. Nad jäid muidugi vahele, ent pääsesid karistuseta. Flensburgis kohtusid nad eespool mainitud Cellariusega, kellelt saadi erariided ja ülesanne minna Taani kaudu Norrasse Marinestadti, kus nad pidid endast teada andma sakslaste politsei Soome osakonnas. Enne lahkumist osaleti veel kiirelt peetud sõjaaja pulmas. Cellarius abiellus Soomest kaasa tulnud kihlatuga.

Teekonnal Norrasse oldi sunnitud vältima nii sakslaste üksusi kui vahepeal Norrasse randunud lääneliitlaste vägesid. Naaseti Kieli kanali äärde ja võeti ette uus katse. Seekord satuti briti langevarjurite kätte, kellele söödeti ette legend, et oldi sunnitööl Saksamaa sõjatehases ja just põgeneti Flatowi koonduslaagrist. Nad avaldasid ka soovi astuda brittide üksusesse, et võidelda sakslaste vastu, ent kuna Soome ja Suurbritannia olid sõjajalal, siis seda ei aksepeteeritud.

Brittidelt saadi käsk minna Taani ja anda end üles kohalikule sõjaväepolitseile. Nii ka tehti. Taani sõjaväepolitsei viis nad Åbenråsse ja loovutas politseile. Pärast ülekuulamisi viidi nad Kopenhaagenisse, kus võtsid ühendust Soome konsulaadiga. Sealt saadi vajalikud dokumendid, et liikuda edasi Rootsi Malmösse ja sealt edasi Norra pealinna Oslosse. Nii pandi taanlased endalegi teadmata osalema Sonderkommando operatsioonis.

Kinnitamata andmetel olevat piiri lähedale maetud selle käigus kümme miljonit toonast Soome marka. Oslos anti endast teada Marinestadti Stadtpolitzei Soome osakonnas, nagu ülesanne ette nägi. Saadi marsikäsk liituda soomlastest moodustatud SS-kompaniiga. Törnist sai kompanii juhtkonna liige.

Törni enda sõnul oli ta huvitatud võimalusest võidelda Soome riigi eest, mitte olla pelgalt spioon. Eriti vastumeelt oli talle olnud riigipöördeidee. Ei ole täpselt teada, millal toimus Törni ja Cellariuse vaheline konflikt selles küsimuses. Törni olevat öelnud, et läheb meelsamini võitlema lähenevate venelaste vastu, sest soomlaste vastu ei tõstvat ta kätt kunagi. „Siis lähete rindele!" oli talle Cellarius raevus teatanud, mõistmata, et Törni jaoks ei ole see mitte mingil moel karistus. Cellariusel oli raske aktsepteerida, et keegi astub vastu sakslaste jaoks iseendastmõistetavale reeglile – ülemate käske ei vaidlustata. Törnil oli sellise arusaamaga probleeme juba esimesel kokkupuutel sakslastega.

Törni sai kapteni auastme (SS-Hauptsturmführer) 15.aprillil 1945, kolm nädalat enne sõja lõppu. Tema tegemiste kohta sõja lõpufaasis on käibel erinevad teooriaid. Värskemate uuringute kohaselt naasis ta Põhja-Saksamaale, liitus koos kahe soomlasega (Uuno Veli Korpela ja Juhani Sarasalo) Adolf Hitleri viimase lootuse, kindral Wilhelm Steineri üksusega ja kogus laialipillutatud sakslastest sõduritest üksuse, millega kaitsta Schwerinist loodes asuvat Hagenowi lennuvälja ja teha võimalikuks alistumine ameerikalstele. See ka õnnestus ja hoolimata Nõukogude Liidu esindajate protestidest ei antud neid välja punastele, vaid loovutati brittidele. Teada on, et Törni ja Korpela jalutasid halvasti valvatud vangilaagrist välja ja naasesid 1945. aasta juulis võltsitud dokumentidega Soome. Sarasaloga olid nende teed lahingutes lahku läinud.

Soome julgeolekupolitseis tehtud fotod Lauri Törnist. Foto: Wikimedia commons

Punane Valpo arreteeris Törni Turku linnas 12.aprillil 1946. Ta vahistati ja mõisteti süüdi ebaseaduslikus piiriületamises ja riigireetmises. Soome kohtusüsteem ei olnud küll kodanlikest natsionalistidest „puhastatud", ent siseministeeriumi juhtnööre ei võinud nad eirata. Vähemalt heitsid nad kõrvale Soome kommunistide katse inkrimineerida Törnile sõjakuriteona vangide mahalaskmise episoodi, mis ei leidnud ühelgi moel kinnitust. Törnile määrati miinimumkaristus riigireetmise eest – kuus aastat vanglat koos kodanikuõiguste kaotamisega neljaks aastaks. Süüdistusmaterjali kaalukaim osa oli teenistus Saksamaa kasuks ja saksameelses vastupanuliikumises osalemine olukorras, mil Soome ja Saksamaa olid sõjajalal.

Ta ei kavatsenud jääda Turku läänivanglasse vinduma, vaid oli plaaninud põgenemise. Sõbrad olid toimetanud talle müüride vahele püstoli ja ühe vangivalvuriga oli kokkulepitud, et kui too viib Törni linna asju ajama (millised tingimused, võrreldes stalinlike oludega samal ajal!), annab vang talle moe pärast kere peale ja laseb jalga. Viimasel hetkel aga hakkas vangivalvur põnnama, kartusest et vallandamisel ei ole tal millegagi oma kuute last toita. „Las ta siis jääb," oli kostnud selle peale napisõnaline Törni, tõstis häbist küüru vajunud vangivalvuri püsti, toimetas oma asjaajamised ja läks tagasi kambrisse.

1947. aasta juulis õnnestus Törnil ometigi põgeneda ühe teise vangivalvuri abil, ent vahistati koos relvavenna Uuno Veli Korpelaga kuu lõpus Oulus, kui nad olid teel Rootsi. Törni paigutati Riihimäe vanglasse, kus olud olid tunduvalt paremad. Sai isegi sporti harrastada ja osaleda vanglatevahelistel võistlustel, kus Törni näitas üles häid tulemusi kolmevõistluses, mille aladeks olid kuulitõuge, kõrgus- ja kolmikhüpe.

1948. aastal lasti ta seoses amnestiaga vabadusse katseajale. Amnestia kuulutas välja president Paasikivi 23. detsembril 1947. Sel puhul kirjutas ta oma päevikusse: „Homme annan armu ohvitseridele. Ja siis veel see Törni."

Vabariigi president ei olnud isiklikult sugugi meie loo kangelase vastu halvasti meelestatud, ent oli sunnitud novembris 1950 kustutama Lauri Törni ohvitseride nimekirjast seoses kaitseväe ülemjuhata Aarne Sihvo esildisega. Sihvo oli ise kurikuulus oma oportunismi poolest. Talle langes karjääri ajal Mannerheimi ebasoosing (sõja ajal juhtis ta tsiviilkaitset) ja kaitseväe juhataja amet poliitiliselt keerulisel sõjajärgsel ajal.

Törni auastme kaotus (27.8.1944 oli ta ülendatud Soome armee kapteniks) oli üks segane, bürokraatiaga ülesoolatud lugu, mis oleks hea tahte korral leidnud ka teise lahenduse. Sõja ajal saadud aurahasid ta igatahes ei kaotanud.

Törnile mõjus see sündmus igatahes nii, et ta otsustas minna Rootsi, kus elasid paljud relvade peitmisega seotud isikud, kuna seoses relvapeidikute rajamisega puhkes Soomes sise- ja välispoliitiline skandaal. Mitmed aga, nagu ka eelpool mainitud kolonel Motti-Matti, olid läinud kaugemale – Venetsueelasse ja Ühendriikidesse. Rootsi otsustas pageda ka tema ise. Pealegi ei tundnud Törni end turvaliselt, sest Punane Valpo jälgis teda ja ei võinud iial teada, kuidas kujunevad olud olukorras, kui Nõukogude Liit esitas Soomele erinevaid tingimusi ja mõjutas tugevalt riigi sisepoliitikat.

Törni oli hakanud heietama mõtteid liituda Ameerika Ühendriikide armeega, mis oli toona maailmas tugevaimaks vastukaaluks nõukogude ohule. Ameeriklased olid kohelnud teda ja teisi vange sõja lõppedes lugupidavalt ja jätnud Törnile väga positiivse mulje.

Põgenemisplaan valmis koos endise relvavenna Holger Pitkäneniga, kelle õde Astrid oli ühe võitluskaaslase lesk. Õel oli tutvusi Rootsi-poolses piirilinnas piirivalvurite hulgas ja see tuttav lubas pikema jututa viseerida viisad, kui nad ükskord Soome pinnalt on lahkunud. Oma nime all ei võinud aga Lauri Allan Törni seda teha. Holgeril oli selleks puhuks plaan olemas – ta andis sõbra kasutada oma sugulase meremehe passi. Too ei plaaninud seda enam pruukida, sest soovis elada koos suurenenud perega.

Lauri Törni vabaduses koos sugulastega. Foto: Wikimedia commons

Törni (uue nimega Eino Mörsky) ja Pitkänen sõitsid 1949. aasta veebruaris piirilinna Torniosse, said läbi Soome piirikontrollist, astusid mööda silda üle jõe. Rootsi piirivalvur hetis pilgu paberile, tõstis selle meeste peale, naeratas ja lõi templid passidesse: „Välkommen."

Törni on meenutanud, et nende piiripunktist lahkumisel läks kõnd sujuvalt üle sörgiks. Peagi peatuti ja nad puhkesid vabanenult naerma. Matk jätkus rongiga Stockholmi ja sealt Skoklosteri lossi, mille perenaine, krahvinna Wera von Essen, sümpatiseeris relvapeitjatele ja oli juba eelnevalt neist paljusid aidanud. Tema juures peatusid põgenikud mõnda aega, enne kui võtta ette uusi samme oma plaanide teostamiseks.