Eesti 200 juhtkond püüavad infooperatsiooni kaudu summutada ÜRO rändeleppe vastasel meeleavaldusel aset leidnud näotu provokatsiooni pinnalt üles kerkinud skandaali, aga seda ei tohi lubada teha. Selle asemel tuleb nõuda ennekõike partei esimehelt Kristina Kallaselt konkreetset vastust kolmele konkreetsele küsimusele.
See, mida Kristina Kallas ja Eesti 200 suhtekorraldajad püüavad praegu pühapäeval ÜRO rändeleppe vastasel meeleavaldusel aset leidnud näotu intsidendi pinnalt üles kerkinud skandaali summutamiseks teha, on klassikaline infooperatsioon.
Tegutsetakse selle nimel, et tähelepanu keskselt probleemilt kõrvale juhtida ja minna rünnakule, hakates süüdistama inimesi, kes algsele probleemile üldse tähelepanu juhtisid või seda pahaks panid, tembeldades nad viha ja vaenu külvajateks ning ründavateks trollideks. Seda ei tohi lubada teha.
Kristina Kallas peaks Eesti 200 juhina võtma vastutuse ning väljendama selget seisukohta, kas kolme Eesti 200 liikme – Florian Hartlebi, Teele Holmbergi ja Kadri Napritson-Acuna (kellest kaks viimast on partei kontori töötajad) – käitumine pühapäeval toimunud meeleavaldusel on tema arvates vastuvõetav ja normaalse poliitilise kultuuriga ühitatav.
- Kas Teile, pr Kallas, on vastuvõetav, et Eesti 200 liige käib oma poliitiliste oponentide seaduslikult korraldatud ja rahumeelsel meeleavaldusel seal osalejaid provotseerimas, sõimates neid valjuhäälselt fašistideks (mh mind minu kõne ajal lava ees seistes ja näpuga minu peale näidates)?
- Kas Teile, pr Kallas, on vastuvõetav, et Eesti 200 liige läheb oma poliitiliste oponentide meeleavaldusele ja hakkab lisaks verbaalsetele solvangutele füüsilist kontakti otsides tüli norima, ilmselge eesmärgiga provotseerida vägivaldne konflikt, kasutades provokatsiooni vahendina ja ka kilbina oma 2-aastast kärus istuvat last?
- Kas Teile, pr Kallas, on vastuvõetav, et selle sama lapse Eesti 200 kontoritöötajast ema seisab eemal ja filmib oma lapse isa poolt teostatavat provokatsiooni mobiiltelefoniga, samal ajal kui laps on vägivaldseks kiskuva ja plahvatusohtliku intsidendi keskmes?
Minu kui lapsevanema ja kodaniku hinnangul on selline käitumine mitte ainult alatu ja küüniline, vaid lihtsalt tülgastav. Aga kuidas on Teiega, pr Kallas? Ja kuidas on ülejäänud Eesti 200 juhtkonnaga? Sellest, kuidas Te neile küsimustele vastate, sõltub, millise palge Eesti 200 tervikuna Eesti poliitilisel maastikul omandab.
Seejuures ei ole võimalik vastutusest suhtekorralduslike infooperatsioonidega kõrvale hiilida, sest see kõik on liiga läbinähtav – ka vastamisest kõrvalehiilimine on vastus, mis annab tunnistust, et tegu on inimestega, kes ei ole valmis tõele ausalt näkku vaatama, vigu tunnistama ja vastutust võtma. Iseenesest mõistetavalt ei ole sellised inimesed sobilikud riigijuhtimises osalema.
Niisiis jääme Teie vastuseid ootama.
Algselt saatsin selle repliigi eelmise nädala reede pärastlõunal Postimehele, ühes palvega anda teada, kas tekst võetakse avaldamiseks vastu või mitte. Paraku kirjale vastust ei laekunud, just nagu ei laekunud seda ka kahele täiendavale kirjale. Niisiis Postimees mitte ainult ei võta minu artiklit avaldada, vaid ei vaevu isegi sellest teada andma. See omakorda näitab, miks on Objektiivi tarvis – peavoolumeedia on konservatiividele enamasti lihtsalt suletud ning kui ka sõna saadakse, siis seda rangelt peavoolumeedia enda poolt dikteeritud tingimustel.